Finantsaabits

Sisukord

  1. 1. Raha ja rahaasjade planeerimine
    1. 1.1 Isiklik puhasväärtus
    2. 1.2 Puhasväärtuse leidmine
    3. 1.3 Rikkuse viis astet
    4. 1.4 Eelarve ja finantsplaan
    5. 1.5 Eelarve ja finantsplaani koostamine
    6. 1.6 Hädareserv ehk meelerahufond
    7. 1.7 Sotsiaaltoetused
    8. 1.8 Pensionisääst
    9. 1.9 Elukaar
    10. 1.10 Pöördelised elusündmused
    11. 1.11 Rahaasjade juhtimise menukid
  2. 2. Igapäevased pangateenused
    1. 2.1 Makseteenused
    2. 2.2 Arvelduskonto ja arveldused
    3. 2.3 Internetipank ja mobiilipank
    4. 2.4 Maksekorraldused 
    5. 2.5 E-arve püsimaksed ja püsikorraldused
    6. 2.6 Pangavahetus
    7. 2.7 Pangakaardid
  3. 3. Finantsmatemaatika
    1. 3.1 Põhifinantskirjaoskus
    2. 3.2 Lihtintress ja liitintress
    3. 3.3 Nominaalintress ja reaalintress
    4. 3.4 Nüüdisväärtus ja tulevikuväärtus
    5. 3.5 Risk ja riski mõõtmine
  4. 4. Säästmine ja investeerimine
    1. 4.1 Säästmine ja investeerimine
    2. 4.2 Risk ja tulu
    3. 4.3 Hoiused
    4. 4.5 Võlakirjad
    5. 4.6 Tuletisväärtpaberid
    6. 4.7 Kinnisvara
    7. 4.8 Investeerimisfondid
    8. 4.9 Elukindlustus
    9. 4.10 Muud investeerimisvõimalused
    10. 4.11 Sobivustest ja riskitaluvus
    11. 4.12 Investeerimisstrateegiad
    12. 4.13 Investeeringute tootlus
    13. 4.14 Investeerimispettused
    14. 4.15 Väärtpaberiturg
    15. 4.16 Investeerimiskonto
  5. 5. Pensionid
    1. 5.1 Vanaduseks valmistumine
    2. 5.2 Riiklik pension
    3. 5.3 Teise ja kolmanda samba kogumispension
    4. 5.4 Pensionifondi valimine
    5. 5.5 Teise samba fondi vahetamine. Väljumine fondist enne pensioniiga
    6. 5.6 Täiendav kogumispension
    7. 5.7 Kogumispensioni kaitse
    8. 5.8 Kogumispensioni alternatiivid
  6. 6. Laenamine
    1. 6.1 Laenude ja krediidi mõte
    2. 6.2 Laenude liigid
    3. 6.3 Eluasemelaen
    4. 6.4 Tagatis ja käendus
    5. 6.5 Riiklik õppelaen
    6. 6.6 Tarbijakrediit
    7. 6.7 Autoliising
    8. 6.8 Makseraskused
  7. 7. Kindlustamine
    1. 7.1 Kindlustus
    2. 7.2 Kindlustusteenuse pakkujad
    3. 7.3 Kindlustuse põhiliigid ja vormid
    4. 7.4 Kindlustusleping
    5. 7.5 Piirangud, välistused ja hüvitise maksmine
    6. 7.6 Kohustuslik liikluskindlustus
    7. 7.7 Kaskokindlustus
    8. 7.8 Kodukindlustus
    9. 7.9 Reisikindlustus
    10. 7.10 Õnnetusjuhtumikindlustus
    11. 7.11 Elukindlustus
  8. 8 Töölehed

Finantsinspektsiooni ja NASDAQ OMX Tallinna börsi koostöös ilmus 2011. aastal raamat "Finantsaabits. Rahaasjade korraldamise käsiraamat". Käesolev versioon on 2021. aastal ilmunud täiendatud teos.

"Finantsaabits" on mõeldud eelkõige tugimaterjaliks õpetajatele, kes annavad majandus- ja ettevõtlusõppe tunde või soovivad lülitada matemaatika, ühiskonnaõpetuse, inimeseõpetuse ja teiste ainete tundidesse igapäevaselt olulisi näiteid rahamaailmast, et parandada laste finantskirjaoskuse taset. Raamat sobib lugemiseks ka kõigile teistele, kes tahavad oma isiklikke rahaasju targalt korraldada. 

"Finantsaabitsa" on minuraha.ee ja Tallinna börsi materjalide põhjal koostanud Villu Zirnask.


1. Raha ja rahaasjade planeerimine


"Me ei jõua seda sulle osta!"
"Me oleme rahahädas!"
"Meil on raha vähe… No hea küll, aga see on viimane kord!"
"Mul ei ole selleks raha… Või olgu peale, mu uuel krediitkaardil on veel vaba limiiti."
"Minu lapsel peab olema õnnelik ja muretu lapsepõlv!"
Küllap on mõnda sarnast lauset kuulnud oma vanemate suust paljud lapsed, kes on nurunud vanematelt mänguasja, uut telefoni, elektritõuksi, moerõivaid…
Kõige õigem vastus niisugustes olukordades oleks hoopiski: "Vaa¬tame, kas see mahub meie eelarve piiridesse." Lapse ostusooviga saab nõustuda vaid siis, kui selle hinnaks pole kokkuhoid iseenda kõhu või tervise arvelt või mõtlematute laenude võtmine. Vanemad teeksid oma elu kergemaks, kui nad ei väldi rahaasjade arutamist lapse kuuldes, vaid tõmbavad teda vastavatesse aruteludesse pidevalt kaasa. Siis on väiksem oht, et keeldumine tekitab teismelises tormi. Kool saab vanemate elu kergendada, õpetades lapsi oma soovidele hinna¬silte külge panema ja mõtlema raha¬asjadele pikemas perspektiivis kui "nüüd ja praegu".
Hinnasilt külge: kolm maa peale toovat küsimust teismelisele
Kui palju raha nõuab omaette elamine?
Kui suurt sissetulekut läheb vaja, et elada sinu unelmate elu?
Millistes ametites ja millise haridusega teenib sinu unelmate eluks vajaliku sissetuleku?

1.1 Isiklik puhasväärtus

Lewis Carrolli raamatus "Alice imedemaal" peavad Alice ja Kass maha järgmise vestluse.
"Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?" küsis Alice.
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu – " vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.
" – kui ma ikka kuskile jõuan," lisas Alice seletuseks.
"Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." 1

Vähe leidub inimesi, kellel rahaasjus on enam-vähem ükskõik, kuhu välja jõuda. Olgu siis avalikult, salamisi või eneselegi tunnistamata, lõviosa inimesi unistab muuhulgas või päris esimeses järjekorras ikka oma materiaalse heaolu parandamisest. See tähendab – liikumisest ühes kindlas suunas, mitte ükskõik kuhu.
Isiklike rahaasjade juhtimise suund on õige, kui see viib inimest ¬suurema rahandusliku sõltumatuse poole. Sellel teel kaugele jõudnud inimene ei pea näiteks kartma töötuks jäämist, sest tal on kõrvale pandud summa, mis võimaldab mõnda aega katta kõiki vajalikke kulutusi ka ilma jooksva sissetulekuta.

 

Enda või teiste jõukust kalduvad inimesed enamasti mõõtma sissetulekute suuruse (palga, ettevõtlusest saadava tulu jms) või väliste atribuutide (eluaseme, auto, rõivastuse, vaba aja veetmise harjumuste jne) järgi. Nende näitajate põhjal saab inimese jõukuse kohta tõesti üht-teist järeldada, aga võib ka täielikult eksida. Esiteks, läbimõtlematu kulutamise korral kaob isegi suur sissetulek kiiresti olematusse. Teiseks, ajutiselt on silmatorkavalt palju võimalik tarbida ka võõra raha (s.o laenude) eest.

Sissetulekust ja välistest atribuutidest õigem rikkuse mõõdupuu on puhasväärtus, mis näitab, kui palju vara jääb inimesele alles pärast kõigi tema võlgade tasumist. Üldjuhul on suure puhasväärtusega niisugune inimene, kes teenib palju, aga kulutab oma teenistusega võrreldes vähe. Teisiti öeldes – elab alla oma võimaluste.

Eelnevat väidet, et rikkuse hindamine välise sära ja meediakära põhjal viib sageli eksiteele, saab testida näiteks Äripäeva rikaste TOP 500 edetabeli põhjal. Küsige õpilastelt, kes on nende arvates Eesti rikkamad inimesed, ja laske neil seejärel kõrvutada oma arvamust TOP 500 nimekirjaga. Lahknevused tulevad tõenäoliselt märgatavad, sest väga suur osa TOP 500 rikastest on laiale avalikkusele peaaegu tundmatud, madalat profiili hoidvad isikud. See ei tähenda, et nad kulutavad isiklikuks tarbeks vähe või elavad tagasihoidlikus majas – „tavainimestega“ võrreldes mitte, aga iseenda rahaliste võimalustega võrreldes enamasti küll. (Märkus: rangelt võttes on Äripäeva TOP 500 koostamise metoodika puudulik, kuid samas on siiski tegu Eesti kõige täielikuma edetabeliga, mida eraisikute jõukust iseloomustavate nappide avalike andmete põhjal kokku panna saab.)  

1  Tõlkinud Jaan Kross, kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1971.

 

1.2 Puhasväärtuse leidmine

Puhasväärtuse arvutamisel võetakse varana arvesse finantsvara ehk lihtsamalt öeldes säästud (raha pangakontodel, väärtpaberid jms), kinnisvara ja muu ajas püsiva või kasvava väärtusega vara.

Säästud (hoiused, investeerimis- ja pensionifondide osakud, aktsiad jms) võib puhasväärtuse arvutamisel arvesse võtta täies ulatuses, sest need ongi mõeldud just selleks, et katta erakorralisi väljaminekuid või kompenseerida regulaarse sissetuleku vähenemist. 

Elu- ja pensionikindlustuse lepingute raames kogutav raha on samuti sääst (erinevalt vara- ja õnnetusjuhtumikindlustusest). Puhasväärtuse arvestusse läheb see ulatuses, mida elukindlustusselts lepingu kohesel lõpetamisel maksaks. Erinevad säästude liigid ei pruugi olla igal ajahetkel koheselt kasutatavad. Näiteks – kohustuslik või vabatahtlik kogumispension, mis võib inimese säästudest moodustada olulise osa, ent mida ta saab kasutada alles kindla etteteatamisaja möödudes või ettemääratud vanuse saabudes ja piiratud moel.

Kellel on kinnisvara – eluase, maa-, metsa- või põllutükk – saab varade hulka kirja panna ka selle väärtuse.

Vallasvara – autot, kodumasinaid, riideid jms – ei ole üldjuhul õige puhasväärtuse hulka arvestada. Erandi võib teha see, kes armastab kasutatud asju müüa, osta ja vahetada. Ka niisugusel juhul on vallasvara õige arvesse võtta üksnes siis, kui inimene on veendunud, et suudab vajadusel saada aastaid hakkama ilma maha müüdud auto, külmkapi või ülikonnata, ega pea uusi asemele ostma.

Võlgade all paneme kirja pangast ehk krediidiasutusest (näiteks eluaseme ostuks või tarbimiseks), liisingu- või laenufirmast ehk krediidiandjalt),  ühisrahastusplatvormi kaudu ehk krediidivahendajalt, sõbralt või tuttavalt võetud laenud, samuti kauplusest järelmaksu või krediitkaardiga ostes tekkinud võlad.

Puhasväärtuse arvutamine    
Säästud (sularaha, hoiused, fondiosakud, aktsiad, antud laenud, elukindlustus) + EUR
Kinnisvara + EUR
Vallasvara, millel on püsiv väärtus ja mida pole vaja asendada + EUR
Võlad - EUR

Kokku
Minu puhasväärtus

= EUR

 

Mida vanem ja mida suurema sissetulekuga on inimene, seda rohkem peaks tal olema kogunenud sääste ning muud püsiva väärtusega vara, ja seda suurem peaks olema tema puhasväärtus. Miinusmärgiga puhasväärtus näitab, et inimene ei ole veel rahaliselt jalgu alla saanud. Alla 30-aastaste puhul on see enamasti arusaadav, sest neil on säästude kogumiseks ja varade soetamiseks olnud veel vähe aega, aga üle 30-aastaste puhul see vabandus enam sageli ei päde.

USA rikaste andmetel põhineva  raamatu "Naabermaja miljonär: rikaste hämmastavad saladused", mille esimene trükk on tõlgitud ka eesti keelde, autorid Thomas J. Stanley ja William D. Danko soovitavad puhasväärtuse taseme hindamiseks järgmist rusikareeglit.

1.    Liitke kokku oma aastane maksude-eelne puhastulu kõigist allikatest: palk, dividendid, intressitulu, autoritasud jne. Siin on õige arvesse võtta üksnes korduva iseloomuga tulusid. Kindlasti on selliseks tuluks palk, samuti tulud ettevõtlusest ja investeeringutelt, aga mitte pärandus.
2.    Korrutage maksude-eelne puhastulu oma vanusega.
3.    Jagage korrutis kümnega. Saadav tulemus ongi Teie eas ja sissetulekuga inimese puhasväärtuse soovituslik minimaalne tase.
4.    Kui Teie tegelik puhasväärtus on eelmise tehtega saadud numbrist üle kahe korra suurem, olete tubli rikkuse koguja. Kui see on eelmise tehtega saadud summast alla poole, olete liiga suur kulutaja.

Maksude-eelne, mitte maksudejärgne tulu (s.o bruto-, mitte netotulu) on Danko-Stanley rusikareeglis aluseks sellepärast, et igas riigis leidub maksusoodustusi, mis võimaldavad inimestel säästa ja investeerida maksuvabalt või vähemalt maksude maksmist edasi lükates (ka Eestis – kõige paindlikum viis selleks on kasutada investeerimiskonto raamistikku, millest tuleb pikemalt juttu edaspidi). Jõukad inimesed on eriti osavad maksusoodustusi ja -vabastusi ära kasutama.

Võrdluseks ja taustinfoks: uuringu World Wealth Report hinnangul oli maailmas 2019. aasta seisuga ligi 20 miljonit dollarimiljonäri, neist Euroopas 5,2 miljonit ehk nelja Eesti jagu. Dollarimiljonäriks loeti selles analüüsis inimene, kel on vara üle ühe miljoni dollari. Vara hulka ei arvestatud esmast eluaset, s.t maja või korterit, kus inimene elab. Ultrarikkaid – inimesi, kellel on vara rohkem kui 30 miljoni dollari väärtuses – oli maailmas selle uuringu järgi ligikaudu 183 000, „naabermaja miljonäre“ 1-5 miljoni dollari suuruste varadega aga 17,7 miljonit. Teades, et maailmas elab üle 7,8 miljardi inimese, saab ütelda, et ligikaudu 0,23% neist on miljonärid.  

Jooksva sissetuleku järgi võimaldab inimesel ennast oma kodumaa või maailmajao konteksti asetada World Inequality Database´i (wid.world) kalkulaator. Sisestades oma leibkonna kuu või aasta brutosissetuleku (v.a sotsiaaltoetused) ning täiskasvanud leibkonnaliikmete arvu saate vastuseks, kui suur osa Eesti, Euroopa või maailma elanikkonnast teenib teist rohkem. 

Näiteks 3000-eurose kuusissetulekuga leibkond, kus on kaks palgasaajat, kes eluaset üürivad, kuulus 2020. aastal selle kalkulaatori järgi Eestis sissetulekult rikkama 44% hulka, Euroopas vaesema 45% hulka, aga maailmas jõukama 20% hulka. Et kuuluda Eesi jõukamasse veerandisse, olnuks kahe peale vaja 4400-eurost kuusissetulekut ja Euroopa  rikkama veerandi jaoks 6300-eurost sissetulekut kahe peale.

Põhjalikku ja operatiivset infot enda ja teiste sissetulekute võrdlemiseks pakub ka Eesti statistikaameti palgarakendus aadressil ametipalk.stat.ee, kus näidatakse Eesti rohkem esindatud ametirühmade brutokuupalka kvartalite, aastate ja maakondade lõikes.

Näide

30-aastase Markuse igakuine brutopalk on 1500 eurot, aastane brutopalk seega 18 000 eurot. Tal on ka väike, 10 000 euro suurune börsiaktsiate portfell, mis on viimasel paaril aastal andnud dividendide näol jooksvat tulu ligikaudu 300 eurot aastas. Ta on andnud ühe ühisrahastusplatvormi kaudu 2000 eurot otselaenusid, mis toovad intressidena sisse umbes 200 eurot aastas. Tema teise pensionisamba osakute väärtus on 3500 eurot. 

„Naabermaja miljonäri“ valemi järgi võiks Markuse puhasväärtus nendele andmetele tuginedes olla [(18 000 + 300 + 200) *30]/ 10 = 55 500 eurot. Tegelikult on ta puhasväärtus 15 500 eurot (aktsiaportfell turuväärtusega 10 000 eurot, otselaenude portfell väärtusega 2000 eurot ja 3500 euro väärtuses pensionifondi osakuid). Kuna 15 500 eurot on soovituslikust näitajast (55 500 eurot) üle kolme korra väiksem, ei ole Markus praegu teel „naabermaja miljonäriks“.

Samas on Markus hoolimata Eesti keskmise lähedale jäävast palgast suutnud suhteliselt lühikese ajaga siiski säästa üle kümne tuhande euro. See annab lootust, et kümnekonna aasta pärast on ta puhasväärtus ennast rikkaks säästvate inimeste tavapärasele tasemele juba palju lähemal.

 

1.3 Rikkuse viis astet

Inimeste rikkuse ja rahandusliku tugevuse hindamiseks on mõned finantsnõustajad kasutusele võtnud järgmise viieastmelise skaala.

Rikkuse esimesele astmele on jõudnud inimene, kelle sissetulek võimaldab hoida praegust elujärge soovitud tasemel ja säästa küllalt raha pikaajalisteks eesmärkideks (nagu laste saatmiseks ülikooli, iseenda pensionipõlveks).

Rikkuse teisele astmele jõudnud inimene on suutnud säästa nii suure summa, et selle investeerimisest saadav tulu katab ka säästmisvajaduse. See tähendab, et ta võib säästmise lõpetada ning selle võrra suurendada jooksvaid kulutusi.

Kes siiski jätkab säästmist, liigub rikkuse kolmanda astme poole.
Rikkuse kolmandale astmele jõudnud inimene on kogunud nii palju raha, et selle investeeringutelt saadav tulu katab kõik vajalikud väljaminekud nii praegu kui ka tulevikus. Teisisõnu on niisugusel inimesel valida, kas jätkata töötegemist või pühenduda hobidele.

Rikkuse neljandale astmele jõudnud inimese võimalused on veelgi avaramad: ta võib märkimisväärselt suurendada oma jooksvaid kulutusi. Kes sellel astmel oma elustiili luksuslikumaks muuta ei soovi, kasvatab säästusid edasi, sest ei suuda kogu oma kapitali juurdekasvu ära kulutada. Ta liigub rikkuse viienda astme poole.

Rikkuse viiendal astmel olijal on nii palju raha, et ta ei suuda seda parimagi tahtmise korral kunagi ise ära kulutada – tõenäoliselt loob ta juba oma eluajal või loovad pärijad hiljem märkimisväärse suurusega heategevusliku sihtkapitali.

Ilmselt panite tähele, et rikkuse astmete kirjeldused ei sisaldanud ühtki numbrit. Sellepärast, et "vajalikud väljaminekud" on suhteline mõiste. Ühel on need suuremad, teisel väiksemad, vastavalt sellele on erinev ka säästude summa, millega võib ennast rikkuse esimesele, teisele või kolmandale astmele paigutada.

Kerge pole esimesi astmeid pidi ronida sellegipoolest, sest sotsiaal- ja massimeedia on muutnud meie "naabriteks" – meie elustiilivalikute mõjutajaiks – staarid, kelle sissetulekud on "tavalise" inimese omadest mitte paarkümmend protsenti, vaid mitu või isegi mitukümmend korda suuremad. Kui kujundada oma tarbimissoovid ja -standardid selliste "naabrite" järgi, on lihtne ennast lõhki laenata või haigeks töötada.

1.4 Eelarve ja finantsplaan

Rahandusliku sõltumatuse poole aitab püüelda isikliku eelarve ja finantsplaani koostamine. See on viis, kuidas inimene saab ise kaasa rääkida oma tuleviku kujundamises. Loomulikult ei lähe kõik alati plaanide kohaselt, aga nagu on öelnud kunagine Suurbritannia peaminister Winston Churchill, läheb neil, kes plaane teevad, paremini kui neil, kes ei tee, olgugi, et plaanidest harva kinni peetakse.

Eelarve ja planeerimine on tähtis neilegi inimestele, kellele tundub rahandusliku sõltumatuse eesmärk liiga kõrgelennuline. Näiteks võib plaani puudumisel juhtuda, et inimesel ei jätku mõne hädavajaliku kauba või teenuse jaoks enam raha, sest ta kulutas selle pärast palgapäeva läbimõtlematult teise- ja kolmandajärgulistele asjadele. Eriti halval juhul võib selline isik võtta palgale abiks kõrge intressiga laene, mis söövad nüüd ära ka osa järgmise kuu sissetulekust. Või jäi plaani puudumise tõttu sõlmimata mõni oluline leping: näiteks jäi maja või korteri kindlustusleping õigel ajal pikendamata ja just kindlustuskaitseta päevadel juhtus sellega tule- või veeõnnetus.

1.5 Eelarve ja finantsplaani koostamine

Esimene samm isikliku finantsplaani koostamisel on eesmärkide paika¬panemine. Kõigepealt tähtsuse järjekorras põhieesmärgid – hädareservi ehk meelerahufondi moodustamine (reserv, mida saab kasutada, kui tekib ootamatu ja vältimatu vajadus teha suuremaid kulutusi seoses iseenda või oma varaga – arstiabiks, auto või katuse remondiks vms), pensionisäästu kogumine. Neile järgnevad lisaeesmärgid: sissemakse kogumine oma kodu ostuks, säästmine või laenu võtmine mingite suuremate kestuskaupade soetamiseks, raha kogumine laste ülikoolisaatmiseks, puhkusereisiks vms.

Eesmärgid – olgu see siis "korteri omafinantseeringu osa kolme aasta pärast, 15 000 eurot" või "üheotsapilet Austraaliasse ühe aasta pärast, 1000 eurot" või midagi muud – tuleb ümber arvestada igakuisteks makseteks. Omafinantseeringu eesmärk tähendab, et iga kuu tuleb kõrvale panna ca 417 eurot (15 000 eurot / 36 kuud; lihtsuse mõttes ei arvestanud me siin, et säästetud summad võivad teenida ka intressi), lennupileti eesmärk aga 83,4 eurot (1000 eurot / 12 kuud).

Teine samm on eelarve koostamine: tulude ja kulude kõrvutamine. Kulutused on otstarbekas jagada hädavajalikeks ning valikulisteks. Hädavajalikud on toidukulud, korteriüür, hügieenikulud, mõnedel inimestel kulud ravimite ostuks jms. Nende kulutuste vähendamine võib halvemal juhul tähendada ohtu Teie tervisele.

Hädavajalik on veel laenu ja laenuintresside tasumine. Laenu tasumata jättes riskime laenuga ostetud varast või laenu tagatisest ilmajäämisega või laenu käendajaks olevate inimeste viha alla sattumisega.

Hädavajalikud võivad olla tegelikult ka kahjukindlustusmaksed ja õnnetusjuhtumikindlustusmaksed, viimased eriti juhul, kui meie sissetulekust sõltub mõnede teiste inimeste toimetulek.

Valikulised kulutused on vaba aja sisustamise kulud, reisikulud jms. Teatud piirini on valikulised ka majapidamiskulud, garderoobikulud ning kulud kestvuskaupadele. Valikulisi kulusid saame vähendada oma elu, tervist ja tulevikku ohtu seadmata, kuigi vähendamine ei ole alati meeldiv.

Tulude poolel on enamikul inimestel töötasu, osal võib olla ka mõni riigipoolne toetus, tulud olemasolevatest investeeringutest või ettevõtlusest. Tulude poolel oleks mõistlik arvestada võimalusega, et sissetulekud võivad aja jooksul muutuda, aga mitte ainult tõusu, vaid mõnikord ka languse suunas.

Kui tulud ületavad jooksvaid kulusid, saame asuda kolmanda sammu juurde: vaadata, kui palju finantseesmärke on võimalik ülejäägist täita.

Kui eelarvel ülejääki pole või see on liiga väike, võiks kõigepealt ette võtta kulude ülevaatamise. Vähe on inimesi, kelle kõik kulutused on viimseni ratsionaalsed. Enamikul on mõningaid harjumusi, mis võrduvad raha tuuldepildumisega. Need leiab üles mõnenädalase või -kuulise kulutuste jälgimise ja analüüsimisega. Tõenäoliselt saab vähemalt osa neist teatud enesekontrolli korral säästuks pöörata.

Kulutuste jälgimine ei tähenda tingimata kõigi ostutšekkide alleshoidmist ja kulutuste kaustikusse või arvutisse märkimist. Kes tasub suurema osa ostude eest deebet- või krediitkaardiga, näeb kulutatud summasid ja kulutuste tegemise kohti ka kontoväljavõttel. Mõne panga internetilehel saab kasutaja seadistusi kohaldada, analüüsimaks just isiklikku eelarvet.

Kes võtab välja palju sularaha kõikvõimalike pisiostude eest tasumiseks, võiks täpsemalt uurida-analüüsida ka neid kulutusi, sest just nende arvelt võib mõnel juhul kokku hoida üsna märkimisväärse summa.

Otsides võimalusi valikuliste kulutuste kärpimiseks, tasub mõelda, kas asi (tegevus), millele raha kulub, on tõesti seotud Teie sisemiste soovide ja unistustega või on see peale surutud väljastpoolt – reklaami, meedia või ümbritsevate inimeste poolt. Enamiku n-ö sissesöödetud soovidest tulenevaid kulutusi võib ära jätta – need ei anna Teie heaolule midagi juurde, vaid võtavad hoopis ära, sest takistavad rahalise sõltumatuse suurendamist.

Kui kuludest on kriitilise pilguga üle käidud, võib ette võtta tulud – kas neid on võimalik suurendada näiteks lisatöö võtmise või töökoha vahetamisega tasuvama vastu.

Nimetatud sammude järel jääb jooksvate kulutuste kõrval loodetavasti raha üle ka juba kaugemate finantseesmärkide poole pürgimiseks. Vähemalt mõneks eesmärgiks. Finantsplaani koostamise viimase sammuna tuleb välja valida kõige sobivamad vahendid nende eesmärkide saavutamiseks: valida, kuhu säästud paigutada, millist laenu võtta ja kui pikaks ajaks jms. Sellest tuleb pikemalt juttu meie raamatu järgmistes osades.

 

Pere-eelarve vorm

Võib-olla on Teil tekkinud küsimus, miks alustada finants¬planeerimist kaugemate eesmärkide paikapanemisest, kui võiks kõigepealt koostada eelarve ja selle põhjal otsustada, millisteks eesmärkideks raha jätkub. Viimasel juhul oleks ju tööd soovide ja eesmärkide tuludega vastavusseviimisel vähem. Põhjus on lihtne: meelerahufondi loomine ja pensionisäästu kogumine on vähemalt sama vajalik kui hädavajalike jooksvate kulutuste katmine. Kuna enamikul inimestel tuleb kulutamine välja loomulikumalt kui säästmine, tuleb säästmisele suunatud tegevused asetada finantsplaanis alati kesksele kohale – muidu need ununevad ja inimene jääbki elama peost suhu, palgapäevast palgapäevani.

1.6 Hädareserv ehk meelerahufond

Finantsplaani üks põhieesmärk on hädareservi ehk meelerahufondi moodustamine. Üks osa inimese säästudest peaks olema alati kiiresti ja suurte kahjumiteta kättesaadav – sissetuleku ajutise katkemise kompenseerimiseks või ootamatute ja vältimatute kulutuste katmiseks. Ravikindlustus ja töötuskindlustus igakord hädast välja ei aita, samuti ei aita igas olukorras õnnetusjuhtumi-, reisi- või kahjukindlustus.

Ideaalis peaks hädareserv olema seda suurem, mida kõikuvam on sissetulek ja mida suurem töö kaotamise võimalus (vt tabelit). Paraku on just kõikuva sissetulekuga inimestel kõige raskem vajaliku suurusega hädareservi kokku saada. Aga püüdma nad peaksid, sest reservi olemasolu tähendab enese vabastamist ühest olulisest stressiallikast.

Meelerahufondi soovitatav suurus  
Umbes kolme kuu jooksvaid kulutusi kattev Kui Teie töö ja sissetulek on stabiilse iseloomuga ja/või kui Teil on lähedasi sõpru ja sugulasi, kellelt on võimalik mõneks ajaks raha laenata.
Umbes kuue kuu jooksvaid kulutusi kattev Kui Teie töö ja sissetulek ei ole päris kindlad ja/või kui sõpradel ja sugulastel ei ole Teie aitamiseks erilisi võimalusi.
Kuni 9–12 kuu jooksvaid kulutusi kattev Kui Teie sissetulek on väga kõikuv, töö kaotamise oht on suur ning sõpradel ja sugulastel ei ole Teile raha laenamiseks võimalusi.

Hädaolukordade kergemaks üleelamiseks saab valmistuda ka muud moodi kui üksnes raha kogudes.

Esiteks, hoidke ennast tööturul pakutavaga kursis isegi siis, kui praegune töökoht igati meeldib ja stabiilsena näib. Teiseks, mõelge võimalikele alternatiivsetele sissetulekuallikatele – väikeettevõtlus, käsitöö, potipõllundus… – ja säilitage oma vastavaid oskusi. Kolmandaks, headel aegadel makske oma arveid ja võlgu korrektselt – siis on suurem šanss, et võlausaldajad halbadel aegadel Teile vastu tulevad, näiteks võimaldades pikemat maksetähtaega või andes talutavatel tingimustel laenu.

1.7 Sotsiaaltoetused

Palga ja maksude tabel näitab, et iga ametlikult tulu saava töötaja palgast läheb suur osa erinevate maksude ja maksete kujul riigile. Lisaks sisaldab enamik tooteid ja teenuseid, mida me ostame, 20 protsenti käibemaksu, osa kaupu (näiteks autokütus ja alkohol) veel kopsakat aktsiisimaksu.

Suure osa sellest rahast kasutab riik mitmesuguste sotsiaaltoetuste maksmiseks. Näiteks 2020. aasta II kvartalis maksis riik rahalisteks sotsiaaltoetusteks kokku 931,5 miljonit eurot. Nende täpsemast jagunemisest annab ülevaate järgnev tabel.

Riigi makstud rahalised sotsiaaltoetused 2020. aasta I ja II kvartalis

   

 

I kv

II kv

Valitsemissektori rahalised sotsiaaltoetused kokku

847,16

931,49

Sotsiaalkindlustuse vahenditest makstavad riiklikud pensionid

444,94

486,62

Haigushüvitised

50,66

59,63

Töötuskindlustushüvitis, toetus töölepingu kollektiivse ülesütlemise korral

34,42

59,51

Valitsemissektori töötajate toetused

19,39

21,02

Riigieelarvelistest vahenditest makstav rahvapension ja pensionilisad

13,06

13,97

Laste- ja peretoetused

152,96

154,42

Rahaline toimetulekutoetus

3,22

3,27

Töötutoetus, ettevõtluse stardiraha, stipendium

6,11

6,72

Puuetega inimeste sotsiaaltoetused

98,64

106,92

Stipendiumid, õppetoetused

15,02

12,39

Muud sotsiaaltoetused

8,73

6,12

Allikas: statistikaamet

Järelikult ei pea inimene, keda tabab saatuselöök või suur elumuutus, alati lootma ainult enda kogutud hädareservile, võimalik on saada rahalist või muud tuge ka riigilt. Siin puudutame toetuste teemat vaid põgusalt, täpsema info leiab Sotsiaalministeeriumi (www.sm.ee), Sotsiaalkindlustusameti (www.sotsiaalkindlustusamet.ee), töötukassa (www.tootukassa.ee), haigekassa (www.haigekassa.ee) ja kohalike omavalitsuste veebilehekülgedelt. Konkreetse juhtumi puhul tasub nõu küsida nimetatud asutuste spetsialistidelt, sest toetuste süsteemis on palju detaile, millest sõltub, kas ja millist toetust saab inimesele maksta.

Kõige tõenäolisemalt puutub inimene oma elu jooksul kokku haigekassast makstavate hüvitistega. Haigekassast saab haigushüvitist (alates 9. haiguspäevast, 70% eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud kalendripäeva keskmisest tulust; 4.–8. päevani maksab hüvitist tööandja, töötajale viimase kuue kuu jooksul makstud keskmisest töötasust), hooldushüvitist alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega inimese põetamisel (80% töötasust alates 1. hoolduspäevast), sünnitus- ja lapsendamishüvitist (100%) ning teatud juhtudel täiendavat ravimihüvitist.  Seoses koroonaepideemiaga hüvitab haigekassa ajutiselt, 1. jaanuarist kuni 30. aprillini, 70% ulatuses ka 2.-3. haiguspäeva töötasu. 

Töötukassast saab töötuskindlustushüvitist. Hüvitist makstakse sõltuvalt kindlustusstaažist 180–360 päeva. Esimesel sajal hüvitise saamise päeval saab iga päeva eest hüvitist 60 protsenti ning seejärel 40 protsenti ühe kalendripäeva keskmisest töötasust, aga mitte üle kindlustatute kolmekordse keskmise kalendripäeva töötasu: 2020. aasta sügisel oli hüvitist võimalik saada 64,12 eurot päevas ehk 1987,72 eurot 31 päeva eest, alates 101. päevast 42,74 eurot päevas ehk 1324,94 eurot 31 päeva eest (neist summadest arvatakse maha tulumaks). Keskmise arvutamisel lähevad arvesse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Näiteks kui tööleping lõpetati novembris, ei võeta arvesse septembrist novembrini makstud tasusid, vaid kalendripäeva keskmine töötasu arvutatakse detsembrist kuni augustini makstud tasude alusel.

180–360 päeva tööd tegemata ja poole palgaga elada võib pere ja laenukohustusteta inimese jaoks kõlada üsna meeldivalt. Hüvitisel on siiski ka üks "konks" – töötukassa nõuab hüvitise saajalt, et too otsiks aktiivselt tööd ja käiks otsingutest vähemalt korra kuus töötukassale aru andmas.

Lisaks töötuskindlustushüvitisele maksab töötukassa värskelt koondatud inimestele ühekordseid koondamishüvitisi – koondanud tööandja juures viie kuni kümne aasta pikkuse tööstaažiga inimesele 1 ning üle kümneaastase tööstaažiga inimesele 2 kuupalga ulatuses.

Need, kes ka pärast töö tuskindlustushüvitise lõppemist pole tööd leidnud, saavad töötukassast taotleda töötutoetust. Töötutoetuse päevamäär 2020. aastal oli 6,10 eurot ning 31-kordne päevamäär ehk kuumäär 189,10 eurot. Tööpraktikal, tööharjutusel ja tööturukoolitusel osalejal on õigus saada nendel osaletud päevade eest stipendiumi ja kohalesõiduks sõidutoetust.

Sotsiaalkindlustusametist makstav kõige suurem toetus on vanemahüvitis – seda makstakse väikelapse ühele vanemale 435 päeva. Hüvitise suurus 2020. aasta seisuga oli 540 eurot kuni 3458,10 eurot kuus, sõltuvalt vanema eelmise kalendriaasta sissetulekust, millelt on makstud sotsiaalmaksu.

Teised Sotsiaalkindlustusameti kaudu makstavad toetused ei ole nii suured. Pärast vanemahüvitise lõppemist makstakse ühele vanematest lapsetoetust, mis 2020. aastal oli pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 eurot. Lisaks saavad pered, kus kasvab kolm kuni kuus lapsetoetust saavat last, lasterikka pere toetust 300 eurot kuus ning seitsme või rohkema lapsega pered 400 eurot kuus.

Mitmesugused toetused on ette nähtud puuetega inimestele, alaealistele lastele, kelle vanem ei täida ülalpidamiskohustust, ülalpeetavatele pereliikmetele toitja surma korral (toitjakaotuspension) jne.

Äärmisse majanduslikku kitsikusse sattunud inimesed peavad sammud seadma elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse, kus saab taotleda toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist (omavalitsuse kehtestatud normpinna ulatuses) jääb alla toimetulekupiiri. Toimetulekupiir 2020. aastal oli 150 eurot esimese pereliikme, 180 eurot alaealise pereliikme ja 120 eurot iga järgmise pereliikme kohta.

Omavalitsused maksavad muidki toetusi: näiteks sünnitoetust, esmakordselt kooli mineva lapse toetust jm, peamiselt lastele ja eakatele inimestele. Toetuste nimekiri, nende saamise tingimused ja suurused on eri omavalitsuses erinevad.

Sotsiaaltoetuste ülevaatest on näha, et paljud neist sõltuvad toetusele eelneval perioodil makstud sotsiaalmaksu suurusest. See on tõsine argument "mustalt" töötamise vastu, sest "mustalt" töötaja peab häda- ja eriolukordadesse sattudes leppima minimaalsuuruses sotsiaaltoetustega.

Palk ja maksud 2020. aasta 1. poolaastal
1400-eurosest brutopalgast saab töötaja kätte ainult 1157,46 eurot, aga palka maksva ettevõtte palgakulu on koguni 1873,20 eurot. Miks see nii on, näitab järgmine tabel. Mitmesugused maksud ja maksed tähendavad, et 1873,20 euro suurusest palgafondist 25,1% ehk 469,34 eurot võtab riik, töötaja saab 61,8% ehk 1157,46 eurot ja kohalikule omavalitsusele laekub maksudena 8,7% ehk 162,40 eurot. 4,5% ehk 84 eurot läheb kogumispensioni fondi, mis on ka inimese isiklik vara, aga kasutada saab seda alles pensionile jäämisel.

Palga ja maksude arvestamiseks saab kasutada kalkulaatorit aadressil www.kalkulaator.ee Palga ja maksude kalkulaator.
Summa
Palgafond 1873,20
Sotsiaalmaks 462,00
Töötuskindlustusmakse (tööandja) 11,20
Brutopalk 1400,00
Kogumispension (II sammas) 28,00
Töötuskindlustusmakse (töötaja) 22,40
Tulumaks 192,14
Netopalk 1157,46

1.8 Pensionisääst

Eespool nimetasime finantsplaani teise kohustusliku eesmärgina hädareservi kõrval pensionisäästu. Alla 20-aastaste silmis on pensioniiga peaaegu hoomamatult kauge perspektiiv (ja ega 20–30-aastastega lugu palju parem pole). Samas on pensionipõlve materiaalselt muretuks möödasaatmiseks vaja väga suurt rahasummat, mistõttu seda on mõistlik hakata koguma võimalikult varakult. Siis on rahal rohkem aega Teie hüvanguks tööd teha ja piisab, kui panete iga kuu palgast kõrvale väiksema summa.

Näide

Lenna hakkab pensioniks säästma 25-aastaselt ja säästab järgneva kümne aasta jooksul (34. eluaastani) igal aastal 1000 eurot. Pärast seda ei säästa ta enam sentigi. Oletame veel, et Lenna investeeritud säästud teenivad juurde keskmiselt kaheksa protsenti aastas (see ei ole päris laest võetud number, aga ei ole ka garanteeritud – pikemalt tuleb investeeringute oodatavast tootlusest juttu lk 120–122). 65. eluaastaks on noorpõlves kogutud säästudest saanud 168 627 eurot.
Martin alustab säästmist 35-aastaselt – 1000 eurot aastas järgmise 30 aasta jooksul. Tema säästud teenivad sama palju kui Lennal – keskmiselt kaheksa protsenti aastas. 65. eluaastaks on Martinil kogunenud 125 528 eurot ehk vähem kui Lennal, olgugi et Lenna kogus raha kümme aastat ja Martin 30 aastat.
Sellise tulemuse põhjuseks on liitintress, mis töötas Lenna kasuks pikemat aega kui Martini kasuks. Selleks ajaks, kui Martin pani oma pensionifondi esimesed 1000 eurot, oli Lennal sinna kogunenud juba ligi 15 000 eurot: 10 000 eurot sissemaksetena ja ligi 5000 eurot tuluna investeeringutelt. Järgmise kümne aasta pärast oli ka Martinil ligi 15 000 eurot, aga Lennal juba üle 31 000, kuigi ta selle aja jooksul enam uusi sissemakseid ei teinud.

Lisaks pensionisäästu kogumisega alustamise ajale ja säästude investeerimisest saadava tulu suurusele sõltub see, kui suurt summat pensionieaks koguda, ka pensionipõlve pikkusest ja soovitatavast elustandardist pensionieas.

2019. aasta statistika järgi elab 65-aastaseks saanud eesti mees keskmiselt veel 15,7 aastat ja naine keskmiselt 21,8 aastat. See tähendab, et pensionieani välja venitanud mehed elavad keskmiselt ligi 81 ja naised ligi 87-aastaseks. Võrdluseks: sünnihetkel on eesti meeste oodatav eluiga (sagedamini nimetakse seda näitajat keskmiseks elueaks) 74,4 aastat ja naistel 82,8 aastat. Pensionisäästu planeerimise seisukohast on olulisem esimesena nimetatud numbripaar (81 ja 87) – nagu näha, ei olegi pensionipõlv nii lühike, kui pensioniks säästmisse skeptiliselt suhtuvad inimesed vahel väidavad.
Pensionieas katmist vajavate kulude suuruse leidmiseks on kaks viisi: panna üksipulgi kokku vastav kulude prognoos või kasutada rusika¬reeglit. Igal juhul on selge, et mida kokkuhoidlikumalt on inimene ¬valmis pensionieas läbi ajama, seda vähem peab ta tööeas säästma.
Rusikareeglid inimestele, kes kavatsebpensionieas rahulduda tagasihoidliku ja tavalise eluga, on järgmised.
1.    Vaja läheb ca. 65 protsenti tööea sissetulekust, kui olete tööeas suuteline säästma üle 15 protsendi sissetulekust ja Teil ei jää pensionieas kustutada suuri võlakohustusi (näiteks eluasemelaenu).
2.    Vaja läheb 75 protsenti praegusest sissetulekust, kui olete suuteline säästma sellest 5–14 protsenti.
3.    Vaja läheb 85 protsenti praegusest sissetulekust, kui säästate sellest alla 5 protsendi.
Inimesed, kes tahaksid pensionieas palju ja koonerdamata reisida, proovida uusi ja trendikaid harrastusi, elada varasemast aktiivsemat seltsielu jne, võiksid aga arvestada, et pensionipõlves vajavad nad sama suurt või isegi suuremat sissetulekut kui tööeas.

Vajaliku pensionisäästu suurust oskate paremini hinnata pärast peatüki "Pensionid ja pensioniks säästmine" läbilugemist. Kuna pensioniks säästmine ja paljude jaoks ka pensionilolek on aastakümneid kestev protsess, mille vältel võib paljugi juhtuda ja muutuda, on siin enese motiveerituna hoidmiseks eriti tähtis meeles pidada, et finantsplaneerimisest on kasu ka siis, kui plaane alati täita ei õnnestu või neid aeg-ajalt muutma peab.

Abivahendeid vajaliku pensionisäästu arvutamiseks
www.kalkulaator.ee  >  Säästude tulevikuväärtuse kalkulaator
www.kalkulaator.ee  >  Universaalne säästukalkulaator
www.pensionikeskus.ee > Kalkulaatorid
Pensionikalkulaatorid leiab ka mitmete Eesti pankade veebilehtedelt.

1.9 Elukaar

Hea finantsplaani koostamine eeldab, et koostaja teab, kuidas näeb välja inimese rahanduslik elukaar ja millises kaare punktis ta ise parajasti asub. Tavaliselt on inimese rahandusliku elukaare alguspunkt 20.–25. eluaasta paiku – siis, kui ta muutub oma vanematest majanduslikult sõltumatuks (või vähemalt suuremas osas sõltumatuks; näiteks vanemate juures elamine ei pea ilmtingimata tähendama jätkuvat sõltumist vanematest, võib-olla on selline elukorraldus mõlemale poolele rahaliselt kõige otstarbekam).
20–25-aastaselt on inimesel finantsvarasid vähe või üldse mitte, aga see-eest on tal palju inimkapitali. Inimkapitali suuruse saab leida järgnevat valemit kasutades.

Nagu võib välja lugeda valemist, kus n tähistab pensionini jäänud aastate arvu, võrdub inimkapital pensionini jäänud aastate jooksul teenitavate sissetulekute summaga.

Diskontomäära on vaja selleks, et taandada tulevaste aastate sissetulekud tänasesse päeva – praegu ja kümne aasta pärast teenitav euro pole muidu omavahel võrreldavad (täpsemalt tuleb sellest juttu järgmises peatükis). Diskontomäär ei ole iga elukutse puhul sama, sest ühed ametid pakuvad kindlamat tööhõivet ja stabiilsemat sissetulekud kui teised. Ebakindlama tööhõive ja sissetulekuga ametite puhul tuleb kasutada suuremat diskontomäära.

Diskontomäära tähendust võib selgitada järgmiselt. Kujutlege, et tahate kogu oma tulevases elus teenitava palga täna ühekorraga kätte saada, ja võtate oma tulevaste sissetulekute tagatisel laenu. Loomulikult ei nõustu keegi 20 aasta pärast tagasi saadava 1000 euro nimel täna 1000 eurot andma. Mida kaugemal on tagasimaksmise päev ja mida kahtlasem tagasisaamise võimalus, seda vähem nõustub laenuandja tulevase 1000 euro vastu täna raha andma.

Näiteks õpetajaamet pakub võrreldes teiste elukutsetega üsna kindlat tööhõivet ja stabiilset sissetulekut. Ärijuhi sissetulek on õpetaja omast küll suurem, aga samas ebakindlam, sest majanduskriisi aegu võib tema tulemustasu kordades kukkuda või ettevõtte kasumi allajäämine omanike ootustele tähendada juhi ametist vabastamist. Ent oluliselt suurem sissetulek, kui panna sellest kõrvale korralik hädareserv, lubab sellise riskiga suhteliselt valutult toime tulla.
Kirjeldatud viisil leitud inimkapitali suurust ei tohi võtta kui inimese väärtust. Inimese väärtusel on palju rohkem külgi kui võime raha teenida.

Finantsplaani koostamine sellise arvutuse tegemist ilmtingimata ei nõua, kuid sellest on kasu, mõistmaks, kuidas sissetuleku suurus, stabiilsus ja tööaastate arv mõjutavad inimese võimalusi täita oma finantseesmärke, ning miks on tähtis finantsplaneerimisega varakult algust teha.

Näide
Võrdleme kolme inimese – 25-aastase keemiatudengi, 35-aastase õpetaja ja 45-aastase ärijuhi – inimkapitali suurust. Lähteandmeid ja eeldusi näete järgnevas tabelis. Inimkapitali nüüdisväärtuse (ehk ennustatavate sissetulekute koguväärtuse raha praegusesse vääringusse taandatult) saab leida, kasutades lehekülje www. Kalkulaator.ee raha ajaväärtuse (nüüdis- või tulevikuväärtuse) kalkulaatorit (valida tuleb variandid "nüüdisväärtus" ja "harilik annuiteet"; diskontomäär tuleb lisada lahtrisse "aastane intressimäär").
 
  Marit Mihkel Ken
Kes ta on? 35-aastane õpetaja 45-aastane ärijuht 25-aastane keemik
Praegune aastapalk (neto) 14 000 eurot 40 000 eurot 12 000 eurot
Aastane palgakasv 5% 7% 6%
Eesseisvaid tööaastaid 30 20 40
Diskontomäär 6% 11% 8%
Inimkapitali nüüdisväärtus  346 508 eurot 520 028 eurot 315 923 eurot

 

Kõige väiksem inimkapital on nende eelduste järgi oma tööelu alguses oleval keemikul Kenil – tal seisab küll ees tervelt 40 tööaastat, kuid tema positsioon tööturul pole praeguse seisuga väga kindel ja ka tõenäoline palgakasv on tagasihoidlik. Oma inimkapitali nüüdisväärtust saab Ken suurendada diskontomäära vähendades – selleks tuleks valida stabiilsemat sissetulekut lubav töö, või palgakasvu võimalusi tõstes: endas juhi- ja ettevõtjaoskusi arendades, keskendudes mõnele eriti perspektiivikale keemiaharule vms.


Näiteks keemiaõpetajaks hakkamine tõstaks Keni inimkapitali kohe 378 668 eurole, sest keemiaõpetajana tuleks tema tulevaste sissetulekute diskonteerimisel kasutada 6-protsendist diskontomäära 8% asemel (ja palgakasvu prognoosi 5%) – nagu selles näites on kasutatud õpetaja Mariti puhul. Palga kiiremale kasvule rõhumine viiks 9-protsendise kasvuprognoosi ja 9-protsendise diskontomäära puhul (diskontomäära tuleb tõsta, sest tavaliselt kaasnevad kiirema kasvuga ka suuremad riskid) 440 337 euro juurde.


Kui aga Ken leiab, et sellestki on vähe, ja ehitab ratsa rikkaks saamiseks narkolabori, ta hoopis vähendab oma inimkapitali suurust, sest narkolabor on väga suure riskiga ettevõtmine. Suure tõenäosusega lõpeb asi mõne aasta jooksul trellide taha minekuga, mis teeb sissetuleku kiirele kasvule lõpu – 40 aastat kestvale karjäärile ei tasu narkoärikal loota. Mängides läbi näite, kus tööaastaid on 5, sissetulekute alguspunkt on 12 000 eurot aastas, kasv 200% aastas ja diskontomäär 100%, saame tema inimkapitali väärtuseks kõigest 79 125 eurot.
 

 

Kalkulaator annab need vastused lausa sendise täpsusega, kuid arvestama peab, et sissetuleku oodatav kasvumäär ja ka risk, mida väljendab diskontomäär, on ligikaudsed ja hinnangulised suurused. Siiski aitab see arvutus hinnata, milliseid pöördeid tööalases karjääris tasub ette võtta ja milliseid mitte.

Inimkapitali saab tööd tehes muundada rahaliseks sissetulekuks, millest osa kulub jooksvateks kulutusteks, osa säästetakse ja paigutatakse finantsvaradesse. Finantsvaradest saadava tuluga ja nende müügist saab inimene ennast üleval pidada siis, kui ta oma inimkapitali ajutiselt rakendada ei saa või kui see on ammendatud. Põhimõtteliselt võib ka sotsiaaltoetused, millele inimesel õigus on, ja riigilt saadava pensioni arvata tema finantsvarade hulka.
Inimese rahandusliku elukaare võib jagada järgmisteks osadeks.

 

  • Pere-eelses eas alustab inimene iseseisvat tööelu. Suurem osa tema sissetulekust kulub jooksvate kulutuste katmiseks, sääste on vähe. Rahaasjade juhtimise seisukohast on see lihtne iga, sest on vähe, mida juhtida. Pensionisäästu võib selles eas investeerida agressiivselt, sest säästu kasutamiseni jäänud aastakümned siluvad tõenäoliselt ka suuremadki lühiajalised võnked varade väärtuses. Elukindlustust pole enamikul inimestel selles eas vaja, sest neil pole nende inimkapitalist sõltuvaid lähedasi.
  • Pereeas kulub suurem osa inimese sissetulekust jooksvateks välja¬minekuteks ning keskmise perspektiiviga säästuvajadusteks (eluaseme soetamiseks, laste koolitamiseks, nn elustiilivarade ostmiseks). Pensionisäästu tasub selleski eas investeerida "äkilisematesse" varadesse. Tähtsaks muutub elukindlustuskaitse, sest inimese sissetulekust ei sõltu mitte üksnes tema ise, vaid ka tema pereliikmed.
  • Pensioni-eelses eas, mis algab tavaliselt 45.–65. eluaasta vahel (sõltub sellest, millal lapsed iseseisvuvad) nihkub finantsplaneerimise keskmesse pensionipõlveks valmistumine. Inimkapitali suurus kahaneb, sest eesseisvaid tööaastaid jääb järjest vähemaks ja võib-olla pole terviski enam kõige parem. Loodetavasti on inimene selleks ajaks suutnud säästa hea hulga finantskapitali, mille juhtimisele tuleb nüüd pöörata varasemast suuremat tähelepanu. Kui finantskapitali napib, on variante kolm:
    • suurendada inimkapitali, töötades kõvemini, targemini või kauem;
    • suurendada finantskapitali, säästes varasemast suurema osa sissetulekust ja investeerides sääste agressiivsemalt;
    • vähendada oma oodatavat eluiga – aga seda teed enamik inimesi vähemalt teadlikult ja ettekavatsetult ei lähe.
  • Aktiivne pensioniiga – väga paljude inimeste jaoks ei alga pensioniiga enam ühemõtteliselt ametlikku pensioniikka jõudmisega, vaid nad jätkavad vajadusest tingitult või vabal tahtel töötamist, kuigi väheneva koormusega. Kuna inimese finantskapital on selles eas tipus või tipu lähedal ja ta hakkab seda igapäevaste väljaminekute katmiseks järk-järgult kasutama, on viimane aeg teha pööre investeerimisstrateegias – rõhuasetus nihkub vara kasvatamiselt vara säilitamisele. Varakatel inimestel jõuab selles eas kätte viimane aeg ka pärandi planeerimiseks.
  • Passiivsesse pensioniikka jõuavad inimesed tavaliselt vanuses 70–85. Selles eas vähenevad mitmed olme- ja vaba aja kulutused, sest inimesel on vähem energiat tegutsemiseks. See-eest tõusevad tõenäoliselt ravimi- ja meditsiinikulutused, valmis peab olema ka erakorralisteks suuremateks väljaminekuteks selles vallas. Otstarbekaks võib muutuda eluaseme vahetamine väiksema vastu.
  • Hooldusikka jõudnud inimestel on raske või võimatu kõrvalise abita toime tulla. Tarbimine kahaneb põhivajaduste katmiseni, meditsiinikulud suurenevad veelgi.
     

1.10 Pöördelised elusündmused

Rahandusliku elukaare kirjeldamise järel vajavad eraldi esiletoomist ka mõned isikliku elu sündmused (esimene töö või oma äri alustamine, maja või korteri ostmine, abiellumine, lapse sünd, lahutus), sest need muudavad inimese sissetulekute ja väljaminekute iseloomu põhjalikult ja alati mitte päris iseenesestmõistetavas suunas.

Tööleasumine parandab kõigi eelduste kohaselt inimese finantsolukorda. Erandiks võivad olla juhtumid, kus tööleasumisega kaasneb vanematest lahkukolimine. Sellisel juhul tuleb inimesel endal hakata kandma kõiki kulusid, mis varem olid vanemate õlul (kommunaalkulud, osalt toidukulud jms). Mõned lisakulud võivad tulla ka garderoobi täiendamisest – näiteks võib juhtuda, et kooli ajal piisas üksnes teksadest, nüüd aga nõuab amet korralikke ülikondi või kostüüme.

Palgatööl käimise asemel oma äri alustamine annab juurde vabadust (keegi ei sunni teid enam ületunde tegema, nüüd teete te seda vabatahtlikult), kuid võtab ära sissetuleku stabiilsuse (varem sai oma tööandjalt nõuda töölepingus lubatud palka, nüüd on sissetulek täpselt nii suur, kui äri sisse toob). Teiseks võtab inimene ettevõtjaks hakates enda kanda terve hulga riske, millega tal palgatöölisena pistmist ei olnud. Olenevalt äri iseloomust ja mastaapidest tasub mõelda mitmesuguste ettevõtlusega kaasnevate riskide katmiseks mõeldud kindlustuse ostmisele (kasulikuks võivad osutuda vastutuskindlustus, äri katkemise kindlustus jms).

Kooselu alustamise või abiellumise järel on võimalikud kaks täiesti vastupidist stsenaariumi. Võib juhtuda, et mõned kulud saab kahe peale ära jagada, või siis vastupidi – lisaks endale tuleb hakata ülal pidama veel üht inimest. Arusaamatuste vältimiseks on mõistlik enne kooselu alustamist selgeks teha ka see, millised on partneri finants-eesmärgid ja -harjumused. Samamoodi on tark läbi arutada mõlema poole finantsseis: sissetulek, säästud, laenud, kindlustus.


Kooselu/abielu alguses võivad rahaküsimused küll näida madalalt materiaalsetena, kuid paljude inimeste kibedad kogemused näitavad, et nende ignoreerimine võib hiljem valusalt kätte maksta. 


Näiteks lahutus võib inimese varalist seisu kõvasti muuta sõltuvalt sellest, kuidas jagatakse abielu kestel soetatud vara. Kui abielupaar on rahalises mõttes jõudnud heale järjele, aga abielludes jäid rahaasjad selgeks rääkimata, võib juhtuda, et märkimisväärne osa lagunenud perekonna varast rändab hoopis juristide taskusse. Samuti võib lahutus tekitada suure sularahavajaduse, kui abikaasa käest tuleb välja osta osa ühisvarast (näiteks osa korterist või majast).
Parem viia ennast juba ennetavalt kurssi selliste perekonnaõiguse mõistetega nagu varaühisus, vara juurdekasvu tasaarveldus, varalahusus ja abieluvara leping – ning valida neist varaliste õiguste korraldamise variantidest sobivaim.


Varaühisus, mis on abielu sõlmimisel vaikimisi valik, seob abikaasad majanduslikult väga tugevasti. Vara kuulub teile mõlemale võrdsetes osades ja enamiku tehinguid peate tegema ühiselt. 


Vara juurdekasvu tasaarvestus annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse, ent säilitab majanduslikult nõrgemale abikaasale siiski selged tagatised. 
Varalahususe puhul aga olete teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud. Notariaalse abieluvaralepinguga saab varem valitud varasuhe asendada mõne teise seaduses sätestatud varasuhtega või leppida kokku, kummale abikaasale kuuluvad üksikud esemed ja õigused.


Lapse sünd ei ole tavaliselt sama prognoosimatu sündmus kui abiellumine või lahutus. Selleks sündmuseks valmistudes tasub juba eelnevalt välja uurida, milliseid toetusi on vanematel õigus pärast lapse sündi riigilt saada. Samuti on võimaluse korral mõistlik oma sissetulekust lapse esimesteks eluaastateks raha kõrvale panna, et vanemahüvitise lõppedes poleks vältimatut vajadust kohe täiskoormusega tööle minna. Lapse sünd tähistab ka seda hetke, millest alates muutub oluliseks elukindlustuskaitse olemasolu.

1.11 Rahaasjade juhtimise menukid

Jõukate riikide, nüüdseks ka Eesti, tarbekirjanduses eksisteerib eraldi žanr – raha-asjade juhtimise ja investeerimise raamatud. Pikka aega valitsesid Eestis selles žanris peamiselt tõlkeraamatud, e Robert Kiyosaki üleilmsed menukid "Rikas isa, vaene isa", "Rahavoo kvadrant", „Miks viielised õpilased töötavad kolmeliste õpilaste heaks“ ja teised, mille ümber Kiyosaki on ehitanud terve tööstuse: lauamängud, koolitused, klubiüritused.

Kiyosaki raamatud võib liigitada motivatsioonikirjanduse valda. Paljuski propageerivad tema raamatud samu põhitõdesid nagu pool sajandit varem kirjutatud rahajuhtimismenukid, millest seniajani uustrükke avaldatakse: Napoleon Hilli "Mõtlemist muutes rikkaks. Rikastumise käsiraamat" (avaldatud ka eesti keeles). Samast žanrist on Kiyosaki kaasaegse Burke Hedgesi "Mõistujutt torujuhtmest. Kuidas igaüks võib oma palga ülejäägist ehitada kaasaegse torujuhtme" (samuti eesti keeles ilmunud).

Kiyosaki propageeritav rahaasjade korraldamise filosoofia on pälvinud üsna palju kriitikat: väidetakse, et see kütab algajates investorites üles liiga suuri ootusi, julgustab neid tegema liiga riskantseid investeeringuid (eriti kinnisvarasse), pisendab põhjendamatult hariduse olulisust. Paljugi Kiyosaki soovitatust ei toimi nii universaalselt, kui näidata üritatakse.

Rohkem kui inspireerivate üksikjuhtumite kirjeldamisel põhinev menuk on eespool juba nimetatud Thomas J. Stanley ja William D. Danko raamat "Naabermaja miljonär" (sellelgi on mitu järjeraamatut, mida küll pole eesti keelde tõlgitud). Stanley ja Danko tähelepanekud ja soovitused, millest näete valikut järgmisel leheküljel, põhinevad paari aastakümne jooksul läbi viidud arvukatel intervjuudel Ühendriikide miljonäridega (alguse said need soovist õppida, kuidas miljonäridele paremini turundada).

Ka Danko ja Stanley raamatud on pälvinud kriitikat, kuigi palju vähem kui Kiyosaki omad. Põhiline puudus on nende järelduste aluseks olevatele intervjuudele omane "ellujäämiskalle" – üldistused põhinevad iseennast üles töötanud ja miljonäriks saanud inimeste jutul (s.t üksnes "ellujääjate" kogemusel), teadmata on aga, kui paljudel samasugust käitumismalli järginud inimestest pole miljonäriks saada õnnestunud.

2010ndatel, eriti nende teisel poolel on tõlkekirjandusele lisandunud ka hulganisti kodumaiseid  rikkaks saamise õpetusi. Kõige hoogsamja menukam neist on Jaak Roosaare „Rikkaks saamise õpik“, mis põhineb autori isiklikel kogemustel  rikkaks saamise teelt: 50% klubi (säästa oma sissetulekust sama palju kui kulutad), klassikalised ja uued investeerimisvõimalused, rahaline vabadus jne. Sel raamatul on ka mitu järge: „Kinnisvaraga rikkaks saamise õpik“, „Aktsiatega rikkaks saamise õpik“ ning koos Mihkel Trumaniga spetsiaalselt koolinoortele mõeldud „Kuidas saada rahatargaks? Rikkaks saamise õpik koolinoortele“.
Eelkõige koolinoortele on mõeldud ka Kristjan Liivamägi, Tõnn Talpsepa ja Tarvo Vaarmetsa raamat „Rahaedu põhimõtted“.  Paljuski samasid teemasid, aga akadeemilisemas stiilis käsitleb Teet Parringu raamat„Kuidas kodustada raha?“. Võimalust mitte ainult lugedes targemaks saada, vaid kohe ka praktikas oma rahaasju paremini organiseerima hakata pakub Liisi Kirchi raamat „Minu finantsplaneerija“.

Viljakad autorid rahatarkuse investeerimise žanris on Kristi Saare, Taavi Pertman ning Märten Kress. Saarelt on ilmunud raamat „Kuidas alustada investeerimisega“, mis aitab samm-sammult rahaasjade üle kontrolli võtta ja annab ülevaate investeerimisvõimalustest. Üksnes e-raamatuna on Saare välja andnud mitu kitsamalt investeerimist käsitlevat käsiraamatut. Pertman on kirjutanud „Alustava investori käsiraamatu“ ja „Eelarve raamatu“. Kress on kokku pannud terve rea e-raamatuid investeerimisest sügavamalt huvitatud inimestele: „Investeerimisstrateegiast ja varaklasside valikust“ jt. Neile, kes teiste inimeste ettevõtmistesse raha paigutamisele eelistavad ise ettevõtlust alustada, on aga sobilik lugemisvara Urmas Arumäe „Pereettevõtluse käsiraamat“. 

Rahatarkust ja investeerimist käsitlevate uute raamatute ilmumisest saate teada finantsinspektsiooni tarbijaveebi minuraha.ee alajaotusest Uudised ja Kasulikud abivahendid.

Neis raamatutes õpetatav finantsplaneerimine, säästmine ja säästude mõistlik investeerimine aitavad inimesel liikuda rahandusliku sõltumatuse poole, kuid isegi parimate nõuannete järgimisel ei ole sajaprotsendiliselt tagatud, et soovitud tulemus alati ja kindlasti saavutatakse. Rahamaailm on tõenäosuslik, mitte ettemääratuse maailm. Aga ühtede tegevuste puhul on soovitud tulemuse saavutamise tõenäosus suurem kui teiste puhul.

Mida naabermaja miljonär ei tee (vähemalt enne miljonäriks saamist):

Tähelepanekuid isiklike rahaasjade juhtimise teemal kirjutatud menuraamatutest.

  •  Ei osta uhiuut autot, sest miks peaks terve mõistuse juures olev inimene maksma täisjaehinna vara eest, mille väärtus ajas kiiresti langeb. Müügiplatsilt väljasõitmine tähendab auto turuväärtuse langust keskmiselt 11% võrra, hindab autoostjatele mitmesuguseid asjalikke nõuandeid jagav USA internetiportaal www.edmunds.com. Esimesel viiel aastal langeb auto väärtus 15–25% aastas ning viie aasta pärast on tema väärtus 37% uue auto hinnast.
  • Ei jäta krediitkaardi saldot miinusesse kauemaks, kui on intressivaba periood. Krediitkaarti miinusesse lasta on mõtet ainult neil, kes naudivad vaene olemist. Ei tohi osta asju, mille eest ei suuda maksta kohe, võlgu võtmata. Selliste ostude kuhjumisel võib aastane intressikulu küündida lõpuks isegi sadadesse eurodesse.
  • Ei käi regulaarselt restoranides söömas. Väljas söömine on toidu kodus valmistamisest mitu korda kulukam. Regulaarne väljas söömine tähendab, et toidule kulub aastas mitu tuhat eurot rohkem kui põhiliselt kodus einestamise korral.
  • Ei käi tihedalt läbi laristajatega. On võimatu raha säästa, veetes sageli aega inimeste seltsis, kes armastavad raha kiiresti laiaks lüüa.
  • Ei maksa täit jaehinda brändirõivaste eest. Rõivaste ostult saab hõlpsasti säästa sadu eurosid aastas, kui osta neid allahindluste ajal. Eriti suure efekti saab, kui ei pea oluliseks rõivaste brändi.
  • Ei hoia raha arvelduskontol. Arvelduskontol ei teeni raha tavaliselt peaaegu üldse intressi. Rikkust kasvatav tee on raha paigutamine investeerimisfondidesse, aktsiatesse, tähtajalistele hoiustele, kinnisvarasse… (mõeldes seda teha pikaajaliselt ehk rohkem kui viie aasta perspektiivis).
  • Ei osta uut eset, kui vana pole katki. Asju parandada on sageli oluliselt odavam, kui uusi osta.
  • Ei tee impulssoste. Impulssostud tähendavad raha raiskamist ja täidavad kodu träniga, mida ei kasutata. Õige ostutaktika on järgmine: nähes poes midagi, mis meeldib, lahkud ostu tegemata, lased päeva või paar mööda minna, ja kui see asi tundub endiselt ostuväärsena, tasub ta võib-olla tõesti ära osta.
  • Ei kuluta aega mõttetutele tegevustele. Öeldakse, et aeg on raha. Tegelikult on aeg veelgi tähtsam – aeg on elu. Raisates aega, raiskad elu.
  • Ei keskenda kogu oma tähelepanu eesmärgi saavutamist takistavatele teguritele. Kui mõelda põhiliselt takistustele, kaob finišilint silmist ja finišisse jääbki jõudmata.
  • Ei teeni kogu oma tulu palgatööga – kaalutletult säästes ja investeerides on aja jooksul loodud varade portfell, mis annab arvestatavat tulu. Kes ei pane oma raha tegema raha, ei saa kunagi jõukaks.

2. Igapäevased pangateenused

2.1 Makseteenused

Rääkides igapäevastest pangateenustest, peetakse tavaliselt silmas makseteenuseid. Need on teenused, mis võimaldavad inimestel ja ettevõtetel teha oma maksekontole sularaha sissemakseid ja maksekontolt sularaha välja võtta. Samuti on makseteenuseks maksevahendite (s.o kaupade ja teenuste eest tasumist võimaldavate vahendite, näiteks maksekaartide) väljastamine klientidele, klientide maksetehingute täitmine ning raha siirdamine (raha edastamine maksjalt saajale ilma neile maksekontosid avamata).


Sagedamini kui termin "maksekonto" on eesti keeles käibel sõnad "arvelduskonto" või "pangakonto", sest enamasti kasutame me pankade makseteenuseid. Kuid pangad pole kaugeltki ainsad makseteenuste pakkujad, mistõttu räägitaksegi vastavat ala reguleerivates seadustes maksekontost, mitte pangakontost.

Makseteenuste osutajad on järgmised:

  1. Pangad ehk krediidiasutused. Krediidiasutuseks nimetatakse äriühingut, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt (s.o eelnevalt kindlaks määramata isikute ringilt) rahaliste hoiuste kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine. Ühtlasi osutavad pangad ka makseteenuseid, sest nad on ju kogu raharingluse keskmes. Pankade tegevuslubasid väljastab ja tegevust kontrollib Finantsinspektsioon. Eestis tegutsevate pankade nimekirja leiab Finantsinspektsiooni kodulehelt www.fi.ee
  2. Makseasutused. Makseasutused erinevad krediidiasutustest selle poolest, et nad ei tohi klientidelt maksetehingu täitmiseks saadud raha arvel välja anda laene ja võtta avalikkuselt vastu hoiuseid. Kõrvaltegevusena võivad makseasutused laenu anda küll (näiteks kanda kliendi korraldusel üle raha, mida see makseasutusele veel andnud pole), aga laenude andmise allikaks ei tohi olla teiste makseklientide toodud raha. Makseasutuste nimekirja leiab Finantsinspektsiooni kodulehelt https://www.fi.ee/et/makseteenused/makseasutused. Nende ettevõtete teenust kasutavad näiteks võõrtöölised rahaülekanneteks kodumaale jäänud perele, kui pangaülekanded töö- ja koduriigi vahel on kallid ja kohmakad. Rahasiirdeteenust on vahel mugav kasutada ka välismaal ootamatusse rahahätta sattunud sõpradele/sugulastele kiireks abi saatmiseks.
  3. E-raha asutused. Need on ettevõtted, mis väljastavad oma nimel e-raha. E-raha on elektrooniline maksevahend – kaart, arvuti mälu või muu rahaühikute elektroonilist salvestamist võimaldav vahend – ja siia alla mahuvad väga erinevad tehnilised lahendused. E-raha väljastamisel ei või e-raha seadmele salvestatud summa olla suurem selle vastu antud rahasummast. E-raha asutuste nimekirja leiab Finantsinspektsiooni kodulehelt https://www.fi.ee/et/makseteenused/e-raha-asutused-0.

Mitmesuguseid e-raha arendusi on väga palju, aga ükski neist pole veel saavutanud traditsiooniliste pangaülekannete ja kaardimaksetega võrreldavat kasutusmahtu. E-raha arendajaid kannustab mitu asjaolu: vanad makseviisid on interneti kaudu sõlmitud väikeste tehingute eest tasumiseks tihti kohmakad ja ka kulukad, eriti eraisikutevaheliste tehingute korral; pangaülekande tegemine teist valuutat kasutavasse riiki on küllaltki kulukas ja aeglane. Otsitakse ka mugavamat, odavamat ja turvalisemat alternatiivi sularahale. Ka eestlased on neist otsingutes aktiivselt tegevad. Kõige laiemalt tuntud on eri valuutadega riikide vahel väikemakseid vahendav TransferWise. 


Samuti ülemaailmse haardega, aga üldsusele vähem tuntud, sest ta ei osuta teenust lõppkasutajatele, vaid internetiäridele, on teine Eesti firma Fortumo. Fortumo haldab ja arendab mobiilimaksete platvorme, mille kaudu internetiäride kliendid saavad teha hõlpsalt väikemakseid oma mobiiltelefoni abil.
Idufirmade huvi makseteenuste vastu seletab potentsiaalse turu tohutu suurus – Maailmapanga hinnangul teevad eraisikud maailmas aastaga piiriüleseid rahaülekandeid umbes 600 miljardi dollari väärtuses.


Inimeselt inimesele tehtavate maksete vallas on uutel makselahendustel võimalused pankadelt turgu ära võtta. Aga näiteks rahvusvahelise kaubanduse maksetes, kus teemaks pole ainult raha ühelt kontolt teisele toimetamine, vaid ka tehingute rahastamine, tagamine, et ostja raha eest ka kauba vastu saaks jmt, on pankade positsiooni kõigutada palju raskem.


Kuna eestlased kasutavad seni veel põhiliselt pankade pakutavaid makseteenuseid, teemegi järgnevalt juttu eelkõige neist.

2.2 Arvelduskonto ja arveldused

Pangatehingute tegemine eeldab arvelduskonto olemasolu pangas. Iseseisvalt saavad pangakonto avada vähemalt 18-aastased isikud. Noorematele saab konto avada tema seaduslik esindaja (lapsevanem, hooldaja või nende volitatud kolmas isik). Konto avamiseks peab lapse seaduslik esindaja esitama oma isikut tõendava dokumendi ja lapse sünnitunnistuse või eestkostjaks määramise dokumendi.


Kuni lapse 18-aastaseks saamiseni on lapse konto seotud lapsevanema või seadusliku esindaja kontoga, kuid pärast lapse täisealiseks saamist kaotab lapsevanem automaatselt õiguse lapse konto kasutamiseks.


Kuni 7-aastasel lapsel puudub iseseisev pangatehingute sooritamise õigus, 7–17-aastase saab lapse seaduslik esindaja vormistada allkirjaõiguslikuks isikuks, mis võimaldab lapsel saada pangakaardi, teha internetipangas etteantud piirides ülekandeid, maksta kontole sularaha.


Arvelduskonto avamiseks ettevõttele läheb vaja ettevõtte esindaja isikut ja esindusõigust tõendavaid dokumente (ja alla 18-aastastel ettevõtjatel ka oma seaduslikku esindajat).
 

Arvelduskonto avamise eest Eestis tegutsevad pangad tavaliselt teenustasu ei võta, küll aga paljude järgnevate pangatehingute eest. Pangad rakendavad mitmesuguseid tehingute hinnastamise variante ja soodsaima väljavalimine pole üldsegi lihtne. On võimalik maksta iga tehingu eest eraldi, aga on ka võimalik valida kindla kuutasuga pakette, mis sisaldavad teatud hulka pangateenuseid eraldi teenustasuta. Mõne pangateenuse tarbimise korral – näiteks kodulaenu võtnutelt – võib pank arveldus- ja kaarditeenuste eest küsida tavalisest väiksemat hinda.


Iga teenuse eest eraldi makstes on kindel, et maksate ainult teenuse eest, mida ka tegelikult tarbite. Teisalt võib teenuste koguhind kujuneda niimoodi suuremaks kui neid paketina ostes. Pakett tasub end ära siis, kui te kõiki paketis pakutavaid teenuseid tõesti vajate ja lubatud koguse maksimumilähedaselt ära kasutate.


Igal pangakontol on number. Eestis kehtib kontonumbri standard, mida tuntakse nime all IBAN (International Bank Account Number). IBAN on tähtedest ja numbritest koosnev kombinatsioon, mis võimaldab identifitseerida kliendi konto mistahes riigi mistahes pangas, kui selles riigis on kasutusel IBAN-i standard. 2020. aasta seisuga kasutatakse IBAN-it 97 riigis, sealhulgas ainsa formaadina kõigis 27 Euroopa Liidu riigis.


Eesti IBAN on 20-kohaline. IBAN algab kahetähelise riigikoodiga (Eesti puhul EE), seejärel tuleb kahekohaline kontrolljärk, millele järgneb kahekohaline pangakood ja 14-kohaline kliendi kontonumber.


Kui keegi tahab Teile raha üle kanda, peate talle ütlema oma pangakonto numbri (väljastpoolt Euroopa majanduspiirkonda tuleva makse puhul ka BIC-i, panga tunnuskoodi). Kui tahate kellelegi raha üle kanda, peate teadma raha saaja pangakonto numbrit (väljapoole Euroopa majanduspiirkonda mineva makse puhul ka BIC-i).


Eelnev jutt käis arvelduskonto avamise kohta Eesti pankades. Teistes riikides võivad pankade nõudmised Eestis tavaks olevatest erineda.

2.3 Internetipank ja mobiilipank

Pangale maksekorralduse andmiseks (ja ka muude automatiseeritud pangateenuste tarbimiseks) on mitmeid erinevaid võimalusi: minna isiklikult pangakontorisse, vormistada maksekorraldus internetipangas arvuti või mobiiltelefoni kaudu.


Mobiiltelefoni kaudu kasutatavat internetipanka nimetatakse sageli mobiilipangaks. Sõltuvalt pangast on see tavalisest internetipangast mõnevõrra erinev. Mobiilipanga kaudu pakutavate tehingute valik on sageli väiksem – teha saab vaid enam kasutatavaid tehinguid, kuid see-eest võib nende tegemine olla muudetud väga lihtsaks.

Internetipanka sisenemiseks on vajalik kasutajatunnus ning ID-kaarti ja selle lugejat või nutitelefonis toimiv Smart-ID või mobiil-ID. Harvem kasutatakse interneripanka sisenemiseks PIN-kalkulaarorit, osad pangad pakuvad ka biomeetrilise tuvastamise võimalust nutitelefoni  sõrmejälje või näotuvastusega. 
ID-kaart ehk isikutunnistus on Eestis esmane isikut tõendav dokument, mille abil saab enda isikut tuvastada ka elektrooniliselt PIN1-ga ja allkirjastada dokumente PIN2-ga. ID-kaardi kasutamiseks peab olema arvuti juurde muretsetud kaardilugeja ning arvuti seadistatud. Kaart tuleb lugejasse sisestada enne teenusevalikut ning peab jääma lugejasse kogu internetipangas viibimise ajaks. Pärast internetipangast väljumist tuleb sulgeda kõik veebilehitseja aknad ning eemaldada lugejast kaart. ID-kaardi PIN-koode ei tohi hoida koos ID-kaardiga.


Mobiil-ID nõuab lepingu sõlmimist vastavat teenust pakkuva mobiilsideoperaatoriga. Lepingu sõlmimise järel saate oma telefonile uue SIM-kaardi ja peate aktiveerima aadressil mobiil.id.ee Mobiil-ID teenuse. Seejärel sisestage internetipanga lehel oma kasutajatunnus ja vajutage nuppu "Sisene Mobiil-IDga". Teie mobiiltelefonile saabub sõnum kontrollkoodiga – kui see on sama, mis internetipanga avalehel, sisestage Mobiil-ID PIN1-kood. Tehingukorralduste allkirjastamiseks tuleb kasutada Mobiil-ID PIN2-koodi.


Smart-ID kasutamiseks peab laadima Google Play poest või Apple App Store’ist nutiseadmesse Smart-ID rakenduse. Seejärel peab kasutaja registreerima endale Smart-ID konto, milleks on vajalik tuvastada isik ID-kaardi või Mobiil-ID abil. Smart-ID kasutamiseks vaja PIN1 ja PIN2-koode, mille saavad kasutajad luua samas rakenduses. E-teenustesse sisenemisel peab kasutaja sisestama teenuse veebilehel kasutajatunnuse ning valima autentimismeetodiks Smart-ID.


PIN-kalkulaator on väike elektrooniline seade, mis genereerib ajas muutuvaid koode. Genereeritud koodi saab internetipanka sisenemiseks kasutada ainult teatud aja vältel, seejärel kood aegub. Pangast kalkulaatori saamisel on see kaitstud esmase PIN-koodiga, mis tuleks esimesel kasutamisel vahetada. Uueks PIN-koodiks tuleks valida raskesti arvatav numbrikombinatsioon, valitud kood tuleb jätta meelde ning seda ei tohi mingil juhul hoida üleskirjutatuna koos PIN-kalkulaatoriga.

Soovitused internetipanga kaitsmiseks
  • Suhtuge kahtlusega igasse pangateenuseid puudutavasse e-kirja või SMS-teatesse, mis teavitab teid erakorralisest olukorrast, mille vältimiseks tuleb Teil viivitamata teatada oma pangaandmed, näiteks paroolid. Ärge laske ennast häirida asjaolust, et e-kirja teel saadetud teade näeb välja, nagu oleks see panga poolt saadetud. Petturid oskavad osavalt kasutada pangaga sarnast kirjastiili, värve, logosid jms. Teavitage oma panka sellisest kirjast kohe.
  • Ükski pank ei palu Teil kunagi vahetada paroole e-kirja teel. Pank ei palu kunagi e-kirja teel informatsiooni vanade, s.t olemasolevate paroolide kohta. Paroolivahetus saab toimuda üksnes kas pangakontoris või selles ametlikus internetipangas, kuhu te oma paroolidega sisenete.
  • Kui kasutate internetipanka harva, siis on soovitav aeg-ajalt kontrollida oma konto seisu ning jälgida konto väljavõtet, avastamaks võimalikke pettusi kiiremini.
  • Ärge kasutage pangateenuste salasõnu ning muid koode teiste internetiteenuste puhul. Erinevate salasõnade kasutamine kaitseb Teie kontot võimaliku varguse eest tõhusamalt.
  • Olge ettevaatlik mitte ainult pangaparoolide vahetamisel, vaid ka teiste finantsteenuseid pakkuvate ettevõtete internetipõhise keskkonna paroolide vahetamisel.
  • Kui on tekkinud kahtlus, et salasõna on saanud teatavaks teistele isikutele või kadunud, siis tuleb viivitamatult helistada panka ning peatada internetipanga kasutamise teenus. Internetipanga teenuse blokeerimine on kõigis pankades võimalik ööpäevaringselt. Teenuse taastamiseks tuleb pöörduda panka, kust saab uue salasõna ning koodikaardi.

 

2.4 Maksekorraldused 

Eestis kõige levinum raha ühelt isikult teisele sularahatu kandmise viis on maksekorraldus (kui jätta kõrvale jaekaubandus, kus valitsevad kaardimaksed): maksja annab oma pangale korralduse kanda korraldusele märgitud rahasumma saaja kontole. Suurema osa palgamaksetest teevad Eesti tööandjad maksekorraldusega, maksekorraldused on peamine makseviis ettevõtetevahelistes arveldustes ja küllalt levinud ka eraisikutevahelises arveldamises.


Maksekorralduse populaarsuse põhjus on tema mugavus ja kiirus: internetipangas algatatud pangasisesed maksed jõuavad maksja kontolt saaja kontole mõne sekundi kuni mõneteistkümne minutiga, enamuses pankades ka väljaspool üldist tööaega ja puhkepäevadel. Hetkega, ööpäev läbi ja aasta ringi liiguvad maksed üleeuroopalise välkmaksesüsteemiga RT1 liitunud pankade vahel. 


Väljapoole euroala riike tehtavate rahvusvaheliste maksekorralduste puhul loetakse raha kohale jõudmise aega mitte sekundites või minutites, vaid päevades. Euroopa Liidus peavad eurodes tehtavad ülekanded toimuma maksimaalselt ühe pangapäevaga (s.t raha peab maksjalt saajani jõudma hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast makse algatamist, päeval T+1), kuid väljastpoolt Euroopa Liitu tulevate või väljapoole Euroopa Liitu (näiteks Venemaale või Uus-Meremaale) minevate maksete puhul tuleb kindlasti arvestada pikema ajaga kui Euroopa Liidu siseste euromaksete puhul.


Rahvusvaheliste pangaülekannete hind on traditsiooniliselt olnud küllaltki kallis. Euroala riikide piires eurodes tehtavate maksete puhul on asi nüüdseks muutunud: pangad peavad neid tegema samadel tingimustel kui riigisiseseid euromakseid, s.o sama teenustasu eest kui riigisiseseid makseid.


Juhul, kui te ei ole saanud kätte raha, mis Teie andmetel on Teile üle kantud, tuleb võimalike põhjuste (ekslikud isikuandmed, makset polegi tegelikult tehtud jms) välja-selgitamist alustada pangast, kus makse algatati (s.t maksja pangast). 

2.5 E-arve püsimaksed ja püsikorraldused

Tavaline maksekorraldus nõuab iga maksega eraldi tegelemist. Korduvate maksete – näiteks telefoniarve, üüri- ja kommunaalarvete, lasteaia- ja õppemaksude jms – puhul võimaldab maksjal oma elu lihtsamaks teha e-arve püsimakse leping.


E-arve püsimakse lepingu alusel maksab pank internetipanka saabunud arved kliendi arvelduskontolt eelnevalt kindlaksmääratud kuupäevadel. Maksja saab e-arve püsimakselepinguga valida etteantud valikute hulgast maksepäeva ja määrata limiidi, millest suuremaid makseid pank maksja kontolt automaatselt ei tee. Soovi korral saab tellida e-arve ka selle inimese internetipanka, kes arve tegelikult maksab, näiteks pereliikmele või üürnikule. Maksja peab hoolitsema, et maksepäeval oleks kontol makse tegemiseks piisavalt raha. Juhuks, kui seda ei ole, saab lepingus määrata kontrollpäevad. Kui maksepäeval pole kontol piisavalt raha, kontrollib pank e-arve tasumiseks vajaliku summa olemasolu arvelduskontol iga päev kuni lepingus määratud ajani ja teeb makse, Teie kontole laekub vajalik rahasumma.


E-arve püsimakse küll lihtsustab elu, aga eeldab inimeselt ikkagi oma rahaasjade jälgimist. Näiteks mõnede püsimaksega tasumiseks märgitud teenuste hinnad võivad aja jooksul tõusta ning ületada Teie määratud limiiti – makse jääb sel juhul tegemata.


E-arve püsimakse lepingut ei saa sõlmida iga makse tegemiseks. Vaja on, et makse saaja saadaks Teile panka e-arve. Suuremal osal ettevõtetest ja asutustest, kellele kliendil oleks otstarbekas tasuda püsimaksega, on e-arvete saatmise võimekus ka olemas.


E-arve on elektrooniline arve, mis luuakse, edastatakse ja säilitatakse elektroonilises keskkonnas. E-arve jõuab maksjani kiiremini kui paberarve ja väheneb arve kadumise risk, samuti säästab e-arve paberit. E-arveid saab paberarvete asemele tellida (või tellimise lõpetada), oma internetipangast või ka otse teenusepakkujalt.


Peale e-arve püsimakse lepingu pakuvad pangad püsikorralduse lepingut. Püsikorralduse lepinguga on mugav teha regulaarseid, kestvaid ja kindla suurusega makseid inimestele, kes arveid ei esita – näiteks vanemal lapse kontole taskuraha kanda või kamba peale korteri üürinud tudengitel tasuda oma osa üürist kaasüürilisele, kes omanikuga asju ajab.

2.6 Pangavahetus

Erinevalt mobiilsideoperaatoritest, keda klient saab soovi korral vahetada oma telefoninumbrit samaks jättes, panka pangakonto numbrit samaks jättes võimalik vahetada ei ole. Panga vahetamine on siiski lihtne, kui eraisikust klienti seob pangaga ainult arvelduskonto – piisab, kui minna uude panka ja esitada avaldus arveldusteenuste üleviimiseks. Arveldusteenused hõlmavad arvelduskontot ning sellega seotud e-arve püsimakselepinguid ja püsikorraldusi.


Avalduse esitamise järel uurib uus pank kliendi eelmisest pangast, kas on konto üleviimist välistavaid asjaolusid, ja kui ei ole, siis toobki sellel kontol oleva rahajäägi ja kliendi soovi korral ka kontoga seotud e-arve püsimaksed ja püsikorraldused enda juurde üle. Teenustasu selle teenuse eest ei võeta. Kogu üleviimine toimub kahe kuni nelja nädala jooksul. E-arve püsimakselepingute üleviimisel on periood pikem, uute lepingute toimimahakkamiseks võib kuluda veel üks kuu.

Kõlab lihtsalt, aga mõnikord võivad konto üleviimise seisma panna nn üleviimist välistavad asjaolud. Osa takistusi on ilmselged – kui ikka vanas pangas on konto mingil põhjusel (näiteks maksuvõla tõttu või kohtu korraldusel) arestitud või on endise panga ees mõni likvideerimata võlgnevus, siis kontot enne nende võlgnevuste likvideerimist üle viia ei saa. Samuti võib olla takistuseks see, kui e-arveid väljastav teenusepakkuja ei oma uue pangaga lepingut e-arvete vastuvõtmiseks ja uues pangas ei saa Te sõlmida mõnda vajalikku e-arve püsimaksekorraldust.


Pangavahetuse takistusi on teisigi. Arveldusteenuse täieliku üleviimise (s.o pangakonto sulgemise, arvelduste üleviimist mitte) võivad välistada järgmised asjaolud:

a) endise pangaga sõlmitud krediidileping (nt eluasemelaenu-, arvelduslaenu-, krediitkaardi- või muu laenutoote leping);
b) väärtpaberikonto haldamise leping; 
c) tähtajalise hoiuse, investeerimishoiuse, säästu- või kasutushoiuse või muu investeerimistoote leping.

Nimelt on kõik need pangatooted seotud arvelduskontoga, arvelduskonto sulgemiseks tuleb lõpetada ka selle kontoga seotud laenud ja hoiused ning üle viia samuti väärtpaberikonto.


Keegi ei keela inimesel või ettevõttel omada kahte, kolme või veelgi enamat pangakontot. Kontoga ei pruugi kaasneda ka ühtki kulu, kui kontol olnud raha kasutamiseks pole võetud pangakaarti. Arveldamise üleviimine teise panka võib sellegipoolest olla vastunäidustatud juhul, kui te jääte endise pangaga laenulepingu kaudu seotuks. Sõltuvalt lepingutingimustest võib arvelduste üleviimine teise panka tuua kaasa laenulepingu tingimuste ülevaatamise endise panga poolt. Teile laenu andnud pank tahab saada võimalikult head ülevaadet Teie rahavoogudest – kui kõik laekumised ja väljaminekud käivad teises pangas oleva arvelduskonto kaudu, siis tal seda ülevaadet ei ole.


Nimetatud põhjustel ei tasu panka valida päris juhuslikult: mida rohkem pangateenuseid peale arveldusteenuste on inimene hakanud kasutama, seda tülikam on tal edaspidi panka vahetada.

Kuidas valida finantsteenuse pakkujat

Esimene samm: määra põhieesmärk!

Tehke endale selgeks, mis on Teie eesmärk ehk milleks vajate panka, kindlustusseltsi või investeerimisteenuse pakkujat.

Uurige, millised finantsasutused pakuvad just Teie vajadustele vastavaid teenuseid. Selleks on kõige lihtsam viis külastada pankade, makse- ja e-raha asutuste, kindlustusseltside, liisingufirmade, krediidiandjate, investeerimisühingute, fondivalitsejate ja teiste finantsteenuste pakkujate kodulehekülgi internetis või sügavamat kliendisuhet eeldavate vajaduste puhul minna ise kohale.

Teine samm: määra sisu!
Tehke endale selgeks, mida Te teenuselt eelkõige ootate. Arvesta, et tingimusi, mis on Teie jaoks olulised, teate ainult Teie! Pank neid ei tea, kui Te nendest ei räägi. Seega vastustus, kas üks või teine teenus on inimesele sobilik, lasub ennekõike inimesel endal.


Ärge lase end eksitada kõlavatest ja kaunitest pakkumistest!


Leppige kokku konsultatsiooniaeg ning paluge tutvustada Teile huvi pakkuvat teenust ning selle tingimusi. Informatsiooni võib hankida ka e-kirja teel, saates sarnaste küsimustega kirja mitme finantsasutuse klienditeenindajatele.


Paluge teenuseosutajal pakkuda mitmesuguseid lahendusi ning selgitada nende sisulisi erinevusi. Pöörake tähelepanu oma õigustele ja kohustustele.
Lugege tingimused otsast lõpuni läbi. Ärge kartke küsida selgitusi ja kinnitusi Teie jaoks ebaselgete asjade kohta. Võimalik, et tingimuste üle saab läbi rääkida.
 

Kolmas samm: võrdle pakkumisi!
Ärge olge laisk ega uurige kõike ainult oma "kodupangast"! Tutvuge alati vähemalt kolme võimalusega ning ärge otsustage ainult hinna põhjal.


Teadke, et mõnda Teie jaoks vajalikku teenust võib pakkuda nii pank, kindlustusselts, investeerimisühing, liisingettevõte kui ka fondivalitseja. Paljud finantsteenused on omavahel läbi põimunud. Näiteks investeerimine on ühendatud kindlustus- ja pangateenustega, makseteenuseid ja pangakaarte võib saada ka mujalt kui pangast.


Võrrelge erinevate teenusepakkujate tingimusi ning valige see pank, kindlustusselts või fond, kelle tingimused on kõige paindlikumad ning sobivamad.


Ärge kiirustage teenuse väljavalimisel ning ärge kartke väiksemagi kõhkluse korral teenusepakkujale "ei" ütelda või otsustamiseks lisaaega võtta. Ärge allkirjastage enne ühtki dokumenti, kui olete sellega sisuliselt tutvunud ning sellest aru saanud!

 

2.7 Pangakaardid

Pangakaardiga saab tasuda asjade ja teenuste eest ilma, et peaks sularaha kaasas kandma. Pangakaart võib olla deebet- või krediitkaart. Osad pangad ja makseasutused pakuvad ka võimalust siduda pangakaart mobiiltelefoniga ning teha viipemakseid telefoni makseterminali vastu asetades. 


Deebetkaardiga maksva kaardiomaniku arvelduskontolt debiteeritakse raha (võetakse maha) kohe kaardi kasutamise järel. Raha läheb maha kaardiga seotud arvelduskontolt. See tähendab, et deebetkaardiga maksja kasutab oma arvelduskontol olevat raha. Deebetkaardiga saab maksta kauplustes ja teenindusasutustes nii Eestis kui ka välismaal, teha pangaautomaadis ülekandeid, vaadata kontoinfot ja võtta välja sularaha. Kaarti tohib kasutada ainult isik, kelle nimele kaart on väljastatud.


Pakutakse ka hübriide ehk deebet-krediitkaarte. Sarnaselt deebetkaardile ei ole neil krediidilimiiti, ent neid saab kontol olevate vahendite ulatuses kasutada makseteks välismaal, internetist ostes jms. 

 

Krediitkaart on pangakaart, mis võimaldab selle omanikul tegelikku ostude eest tasumist ajas edasi lükata. Teisisõnu annab krediitkaart võimaluse kasutada eelnevalt kokku lepitud piirmääras panga antavat krediiti ehk panga laenatud raha. Üldjuhul sõltub limiidi suurus kaardiomaniku regulaarsest netosissetulekust – mida suurem sissetulek, seda suurema limiidi on pank nõus andma. Krediitkaardiga makstes ei sea ostmisele piiri kaardiomaniku arvelduskonto jääk, vaid tema vaba (veel kasutamata) krediidilimiit.


Eelkõige on krediitkaart mõeldud ostude eest tasumiseks, kuid sellega on võimalik välja võtta ka sularaha. Krediitkaardiga sooritatud tehingute eest toimub tasumine panga poolt määratud kuupäeval ja viisil. Tagasimaksmise viisid võivad olla erinevad. Mõistagi tohib kaarti kasutada ainult isik, kelle nimele kaart on väljastatud.


Krediitkaardi kasutamisega kaasnevad üldiselt suuremad kulud kui deebetkaardi kasutamisega. Krediitkaardile võib olla kehtestatud aastatasu, kuu hooldustasu, aga ta võib olla ka tasuta.


Laias laastus võib krediitkaardid jagada kolme rühma:

  1. Määratud tagasimaksega krediitkaart – krediitkaardiga saab kokkulepitud päevade jooksul kasutada üldjuhul intressivaba laenu. Kõik eelneval kuul kulutatud summad võtab pank ise kokkulepitud maksepäeval kaardiomaniku arvelduskontolt maha. Tagasimakse päev on kindel kuupäev, näiteks iga järgneva kuu 20. päev. Üldjuhul on kaardile kehtestatud aastamaks või paketitasu.
  2. Vaba tagasimaksega krediitkaart – kulutatud summa tagasimaksmisel saab kaardiomanik ise valida tagasimaksmise aja ja summa. Tagasimaksmine võib toimuda ka osade kaupa. Juhul, kui raha ei ole kokkulepitud päevade jooksul tagasi makstud, peab kasutatud summalt hakkama pangale intressi maksma. Mida kauem tagasimaksmine venib, seda suuremaks kasvab intressisumma.
  3. Järelmaksukaart – oma sisult on see krediitkaart, mille puhul võib tehtud kulutuste tagasimaksmise periood ulatuda mitme aastani. Järelmaksukaarti kasutatakse tavaliselt suuremate ostude eest tasumiseks. Kasutatud krediidilimiit makstakse pangale tagasi lepingus fikseeritud osamaksetena. Mida kiiremini krediidisumma pangale tagasi maksta, seda väiksemaks kujuneb intressisumma.

Tegelikkuses ei pruugi kõik pankade pakutavad krediitkaardid vastata sellele teoreetilisele liigitusele, vaid nende puhul võib olla kombineeritud erinevaid jooni või mingeid lisavõimalusi (näiteks käib kallimate krediitkaartidega sageli kaasas kaardiomaniku reisikindlustus, ostukindlustus või muud soodustused). Peale pankade pakuvad krediitkaarte ka mõned mittefinantsettevõtted, kellel on suur hulk jaekliente – näiteks kaubandusketid või lennundusfirmad. Sellised kaardid on ühtlasi vastava firma kliendikaardiks.


Krediitkaardi kõige olulisemad kasutustingimused on krediidi tagastamise tingimused, lisatasude olemasolu ning intressi ja viivise arvestamise põhimõtted. Põhitähelepanu tulebki kaardi valimisel pöörata neile, mitte eriomadustele, mida kaardi väljastaja reklaamikampaanias rõhutab.


Krediitkaardi intressimäärad on tarbimislaenudele omaselt kõrged, seepärast on rahaasjade juhtimises nõrkadel ja ülekulutamisele kalduvatel inimestel mõistlikum krediitkaarte pigem vältida, piirdudes deebetkaardiga, mis laseb osta ainult selle summa eest, mis pangakontol parajasti on.


Samas on krediitkaardid peaaegu hädavajalikud teatud olukordades: hotellide broneerimisel, interneti kaudu lennupiletite ostmisel, internetikauplustest ostmisel jms. Eriti vajalik on krediitkaart palju reisivatele inimestele, sest seda nõutakse kõikvõimalike broneeringute tegemisel. Krediitkaart näitab ju panga usaldust kliendi vastu. Ka koduses elus võib krediitkaardiga kaasnev paindlikkus rahaasjades aeg-ajalt vajalikuks osutuda.


Välisriikidesse õppima või tööle minejatel on kasulik teada, et eri riikides võivad maksetavad olla väga erinevad. Näiteks Rootsis võib sularahas maksta soovides hätta jääda, seevastu Saksamaal võib tõrkeid tekkida siis, kui loota üksnes pangakaardile ning USAs on kohati endiselt kasutusel Eestis täiesti tundmatud tšekimaksed. 

Soovitused kaardiomanikule pangakaardi kuritarvitamise vältimiseks
  • Vaadake aeg-ajalt oma pangakonto seisu ning kontrollige konto ja krediitkaardi väljavõtet. See aitab kiiremini avastada võimalikke pettusi.
  • Ärge kunagi saatke oma krediitkaardi andmeid internetipõhiselt ega e-posti teel kellelegi enne, kui Te pole veendunud tehingu turvalisuses ja usaldusväärsuses.
  • Vältige tundmatuid internetikauplusi! Internetikaupluses usaldate oma krediitkaardiandmed Teile täiesti tundmatu isiku kätte. 
  • Ärge hoidke ühes ja samas kohas pangakaarti ja selle kasutamiseks vajaminevaid koode! Ärge kirjutage koode kaardile! Pangakaardi varguse korral on igaühel, kes teab Teie koode ja paroole, võimalik kasutada Teie arvelduskontol olevat raha. Kui pangakaart varastatakse koos sellele kirjutatud või sellega koos hoitud koodidega, ei ole pangal kohustust tekkinud kahju hüvitada.
  • Pangakaardiga makstes või sularahaautomaadist raha võttes veenduge olukorra turvalisuses! Jälgige, et kellelgi poleks võimalik vaadata, millise PIN-koodi te sisestate.
  • Enne PIN-koodi sisestamist või magnetriba kasutava makseterminali puhul allkirja andmist kontrollige alati, kas maksekviitungil olev rahasumma vastab ostusumma suurusele.
  • Nii Eestis kui ka välisriikides kaardiga makstes ärge lubage teenindajal kaardiga oma silme alt lahkuda. Nii väldite võimalikku andmete kopeerimist. Andmete kopeerimine Teie andmetega võltskrediitkaardi valmistamiseks võtab vaid mõne sekundi.
  • Peale pikaajalist reisil viibimist ja aktiivset kaardi kasutamist on soovitav see ohutuse mõttes sulgeda ning vahetada uue vastu. 
  • Pangakaartidega seotud sularaha ja makselimiidid ei tohiks olla "igaks juhuks" suuremad, kui vaja. Limiite muuta saab ju nii internetipanga, telefonipanga kui ka pangakontori kaudu. 
  • Kaardiandmete väljapetmiseks kasutatakse ka e-kirjade saatmist klientidele. E-kiri jätab mulje, et tegemist on panga poolt saadetud teatega. Sellistes teadetes palutakse kliendil mõnda ettekäänet kasutades sisestada oma krediitkaardi PIN-koodid. Tegelikult pangad seda kunagi ei nõua, PIN-koodi küsija näol on kindlasti tegemist petturiga. 
  • Pangal on õigus eeldada, et kõik kaardiga tehtud toimingud on tehtud kaardi valdaja poolt ning vastavad arvelduskonto omaniku tahtele seni, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seepärast teatage kaardi kadumisest viivitamatult! Pank väljastab koos pangakaardiga ka telefoninumbrid, kuhu tuleb kaardi kadumisest ja blokeerimise vajadusest teatada. Kui olete pangale teatanud kaardi vargusest või kadumisest, siis ei vastuta te enam nende tehingute eest, mida on tehtud varastatud või kaotatud kaardiga.

Kuna pangad väljastavad väga erinevate tingimustega krediitkaarte, tasub enne krediitkaarditaotluse esitamist või pangapoolse pakkumise vastuvõtmist kindlasti võrrelda erisuguste kaartide kasutustingimusi.


Deebet- ja krediitkaarte võib pidada sularahast turvalisemaks maksevahendiks. Kui kaotate või Teilt varastakse sularaha, on vähe lootust seda tagasi saada. Kaotatud või varastatud pangakaarti on lihtne asendada, ning vältimaks seda, et valedesse kätesse sattunud pangakaarti kurjasti kasutatakse, on pangad ja kaardiorganisatsioonid teinud palju tööd. Ka kaardiomanik ise saab mõnede lihtsate reeglite järgimisega vähendada riski, et kaardi kaudu pääseb soovimatu isik tema rahale ligi.
 

3. Finantsmatemaatika

3.1 Põhifinantskirjaoskus

Rahaasjade juhtimine eeldab teadmisi matemaatikast. Hea uudis neile, kes matemaatikaga suured sõbrad pole, on aga see, et suurem osa rahanduse põhivalemitest sisaldab vaid aritmeetika nelja põhitehet: liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist. Elukutseliste finantsistide – nende, kes finantsasutustes raha kasvatamise eest hoolt kannavad – seas on matemaatiku- või füüsikuharidusega "kvantide" ehk kvantitatiivsete analüütikute roll viimastel aastakümnetel küll järjest kasvanud, aga isiklike rahaasjade tasandil on tegijad juba needki, kes oskavad nelja põhitehte abil saadavaid tulemusi õigesti tõlgendada.


Selgitamaks, millistest seostest oleks igal inimesel vaja aru saada, kasutame küsimustikku, millega Eestis 2019. aastal tehtud täiskasvanute finantskirjaoskuse uuringus1 hinnati inimeste jagamisoskust, inflatsiooni ja intressi mõistmist ning selle arvutamise oskust. Uuringu raames küsitleti 1005 inimest vanuses 18–80 eluaastat. Sarnaste küsimustega on inimeste rahatarkust hinnatud ka varasemates uuringutes nii Eesti kui ka paljudes teistes riikides. 

1 Eesti elanike finantskirjaoskuse ehk rahatarkuse uuring. Rahandusministeerium 2019

Küsimused olid järgmised:
 

1.    Kujutage ette, et viiele vennale antakse kingituseks 1000 eurot ning nad peavad selle võrdselt ära jagama. Kui palju neist igaüks saab?
Õige vastus on 200. 91% küsitletutest vastas küsimusele õigesti, 6% ei osanud või keeldus vastamast ning 3% andis mitteasjakohase vastuse. 

2.    Nüüd kujutlege, et vennad peavad ootama ühe aasta, enne kui saavad kätte oma osa 10 00 eurost. Kas ühe aasta pärast saavad nad osta …

  •  rohkem oma osa eest kui nad saaksid tänasel päeval
  • sama palju
  • vähem kui nad saaksid tänasel päeval

Õige vastus = vähem kui täna. Õiget vastust teadis 68% vastanutest, valesti vastas 20% ning 12% ei osanud vastata või keeldus.

3.    Laenate sõbrale 25 eurot. Sõber maksab 25 eurot järgmisel päeval tagasi. Kui suurt intressi sõber maksis?
Õige vastus on 0 eurot. 84% küsitletutest vastas õigesti, 3% valesti ja 13% ei osanud vastata või keeldus.

4.    Oletame, et Te paigutate 100 eurot hoiusele, mille garanteeritud intressimäär ühes aastas on 2%. Te ei tee rohkem makseid sellele arvele ega võta sealt ka midagi välja. Kui palju raha on sellel arvel esimese aasta lõpuks, pärast seda, kui intressimakse on tehtud?
Õige vastus on 102 eurot. Õiget vastust teadis 66%, valesti vastas 10% ning 25% ei osanud vastata või keeldus.

5.    Ja kui palju raha on sellel arvel viienda aasta lõpuks? Vahepeal midagi välja ei võeta või makse ei maksta ja intressimäär jääb samaks. Kas see on üle 110 euro, täpselt 110 eurot, alla 110 euro?
Õige vastus = üle 110 euro. Siin andis õige vastuse 45%, 37% vastas valesti ning 19% elanikest ei osanud vastata või keeldus.

6.    Palun öelge järgmiste väidete puhul, kas need on Teie arvates õiged või valed?

  • Suurema tootlusega investeering on üldjuhul kõrgema riskiga.
  • Kui keegi pakub Teile võimalust teenida suur summa raha, siis eksisteerib ka võimalus kaotada suur summa raha.
  • Kõrge inflatsioonitase tähendab, et elamiskulud kasvavad kiiresti.
  • Tavaliselt on aktsiaturul võimalik vähendada investeerimis¬riski ostes mitmeid erinevaid aktsiaidja osakuid.
  • Tõenäosus kaotada oma raha on väiksem, kui hoida seda mitmes erinevas kohas.

Kõik väited on õiged. Õieti vastanute protsent oli 80 ringis kõigil väidetel peale väite d, kus see oli 62%. Küsimuse d lihtsama sõnastuse korral (väide e) oli õigete vastuste osakaal suurem.

Uuring näitas, et paljud inimesed vastata rahanduse põhitõdede tundmist eeldavatele küsimustele. Isegi lihtne jagamine tekitas osades inimestes nii palju segadust, et nad andsid vale vastuse. Lihtintressi arvutamine, rääkimata liitintressi suuruse hindamisest oli veelgi kõvem pähkel. 


Noorte (18-19 a) teadmised ja arvutusoskus olid enamasti Eesti keskmisest tasemest veidi madalamad, vaatamata sellele, et neile on koolis rahaasjust rohkem räägitud. Samas andsid noored kõige keerukamale arvutusülesandele (nr 5) keskmisega võrreldes sama tihti õigeid vastuseid, nende tulemus siin halvem ei olnud. 


Võrreldes 2015. aasta uuringuga ei olnud Eesti elanike rahatarkus suurenenud: see on jäänud üldiselt samale tasemele ning mõnes osas isegi veidi vähenenud. Õpetajate tööpõld on endiselt lai.


Et mõista säästu-, investeerimis- ja laenutoodete ning nende kasutamise mõju inimese finantsolukorrale, on vaja tunda vähemalt kolme mõistepaari: liht- ja liitintress, nominaal- ja reaalintress ning raha nüüdis- ja tulevikuväärtus (ehk raha aegväärtus). Lisaks oleks kasulik teada, mis on risk ja kuidas seda mõõdetakse.

3.2 Lihtintress ja liitintress

Esimeses peatükis, pensionisäästu kogumise näites, puutusime liitintressiga juba põgusalt kokku. Just liitintress – või "liitintressi ime", kui kasutada emotsionaalsemate investeerimisnõustajate keelt – annab pikaajalisele säästmisele peamise jõukust suurendava jõu.


Matemaatilises mõttes võib raha panna raha teenima kahel viisil – liht- või liitintressiga.
Lihtintress tähendab, et inimene võtab säästu investeerimisest saadava tulu (näiteks intressid või dividendid) jooksvalt välja ja kulutab ära.
Liitintress seevastu tähendab, et inimene ei võta teenitud tulu välja, vaid jätab selle koos algse summaga tulu teenima – reinvesteerib tulu.

Lihtintressi valem on järgmine: I = A x i
Liitintressivalem on järgmine I = [A x (1 + i)n ] - A


kus I on investeeringule juurde teenitud summa; 
A on alginvesteering; 
i on perioodi intressimäär; 
n on perioodide arv.

Näide

Oletame, et aastase tähtajaga 1000-eurose hoiuse intressimäär on 4 protsenti. See tähendab, et aastaga teenime 1000 euro pealt juurde 40 eurot. Kui me need 40 eurot igal aastal välja võtame, siis investeeringu põhisumma ei muutu ning ka edaspidi teenime selle pealt 40 eurot aastas.

Hoopis teine lugu on siis, kui me juurde teenitud raha välja ei võta. Sel juhul on põhisumma suurus esimese aasta lõpus 1040 eurot ning teisel aastal teenime intressi juba sellelt summalt ehk 1040 × 4% = 41,6 eurot. Kolmanda aasta alguseks on põhisumma seega kasvanud 1081,6 euroni ning intressi teenime sellelt summalt 43,26 eurot. 30. aastaks oleks investeering kasvanud juba 3118,6 euroni ning intressi teeniks see juurde 119,95 eurot aastas.

 

Kuigi rääkisime siin ainult intressist, mis enamiku inimeste jaoks seondub pangahoiuste ja -laenudega, saab sama valemit rakendada kõigi investeeringute puhul, millelt teenitav tulu reinvesteeritakse. Ainus vahe on see, et 30, 10 ega ka 5 aastaks pole intressi või investeeringu tootlust tavaliselt võimalik kindlale summale fikseerida – nii pika ajavahemiku keskmist intressi või tootlust saab vaid ennustada. 

Samamoodi nagu säästude puhul, töötab liitintressi efekt ka laenude puhul – kui laenuintressi mitte tasuda ja lasta see liita põhisummale, hakkab laenusumma veereva lumepallina kasvama. Tavaliselt laenuandjad sellel sündida ei lase, vaid nõuavad võlgnikult vähemalt intresside tasumist.

3.3 Nominaalintress ja reaalintress

Säästuplaane tehes (olgu pensioniks või lähemate eesmärkide tarvis) tuleb osata vahet teha nominaal- ja reaalintressil. Sääste kogutakse ju tavaliselt selleks, et nende eest tulevikus reaalseid hüvesid omandada. Reaalsete hüvede hinnad aga kipuvad aja jooksul tõusma. See tähendab, et finantsplaanide koostamisel ei tohi jätta arvesse võtmata inflatsiooni ehk hinnataseme tõusu.


Inflatsiooni mõju saab finantsplaanides arvesse võtta kaht moodi. Üks viis on kasutada säästude kasvu prognoosimisel nominaalintressi või nominaaltootlust (s.t intressi või tootlust, millest ei ole inflatsioonitempot maha arvestatud), inflatsioon aga võtta arvesse vajalikus säästusummas. See tähendab – prognoosida, kui palju võiks näiteks korter, mille omafinantseeringut te parajasti kogute, maksta kolme aasta pärast, kui plaani kohaselt peaks ostmiseks minema. Või kui palju võiks poole aasta pärast maksta nutitelefon, mille ostuks parajasti raha kogute.


Teine võimalus on kasutada säästude kasvu prognoosimisel reaalintressi või reaaltootlust (s.t intressi või tootlust, mis näitab, kui palju meie investeeringu väärtus pärast inflatsiooni arvessevõtmist kasvas), vajaliku säästusumma planeerimisel aga kasutada tänaseid hindu.


Lihtsam on inflatsiooni mõju arvesse võtta esimest moodi. Miks?
 

  1. Intresse ja tootlusi väljendatakse tavaliselt reaalsuuruses. Kui räägitakse intressimäärast või tootlusnäitajatest, täpsustamata, kas tegu on nominaal- või reaaltootlusega, siis peetakse tavaliselt silmas nominaaltootlust.
  2. Tarbijahinnaindeks, mida inflatsiooni iseloomustamiseks tavaliselt kasutatakse, iseloomustab keskmise ostukorvi hinna muutumist, aga lähemad säästueesmärgid on enamasti mõni küllalt konkreetne asi (korter, kodutehnika vms), mille hinnamuutust pole liiga töömahukas prognoosida ka eraldi.

Reaaltootluse arvutamiseks on meil vaja teada nominaalset tootlust ja inflatsioonimäära. Nende näitajate omavaheline seos on järgmine:

Treaal = (1+Tnominaal) / (1 + g) - 1,

kus Treaal on reaaltootlus;
Tnominaal on nominaaltootlus;
g on inflatsioonitempo.

Kui nominaaltootluse ja inflatsioonitempo vahe on alla 10 protsendi, saab reaaltulususe leidmiseks edukalt kasutada ka lihtsamat, kuid ligikaudset valemit:

Treaal = Tnominaal - g

Näide
Kui nominaaltootlus on 35 protsenti ning inflatsioonitempo 10 protsenti, siis ligikaudne valem annab reaaltootluseks 25 protsenti, täpne aga 22,7 protsenti. 4-protsendise nominaaltootluse ja 2-protsendise inflatsioonitempo puhul saame ligikaudse valemi järgi reaaltootluseks 2,0 protsenti, täpse valemi järgi aga 1,96 protsenti.

 

3.4 Nüüdisväärtus ja tulevikuväärtus

Iga rahasumma on praegu rohkem väärt kui tulevikus. See väide põhineb järgmisel loogikal: kui saate raha kätte täna, siis saate selle kohe investeerida ehk panna tulu teenima. Kui saate raha näiteks kaks kuud või kolm aastat hiljem, siis saate ka investeeringu teha selle võrra hiljem, tulu teenimise aeg jääb lühemaks ja tulu seega väiksemaks.

Näide
Oletame, et ühekuuse hoiuse intressimäär on 12 protsenti aasta arvestuses ehk 1% kuus. 1. aprillil panka pandud 10 000 eurot teeniks 1. maiks juurde 0,01 × 10 000 = 100 eurot ning 10 000 eurost on saanud 10 100 eurot. Kui saate 10 000 eurot hoiustada alles 1. mail, siis jääb see 100 eurot teenimata.

 

Meie äsjase näite 10 100 eurot nimetatakse 10 000 euro tulevikuväärtuseks. Tulevikuväärtuse arvutamise üldvalem on järgmine:

FV = L x (1 + i)n

kus n on perioodide arv;
i on perioodi intressimäär;
L on algsumma;
FV on tulevikuväärtus.

Tulevikuväärtust arvutades kanname rahasummasid ajas edasi: teades, kui palju on raha praegu, arvutame, kui suureks see summa aja jooksul kasvab. Ent küsimusele võib läheneda ka teisest küljest: kui suur on tulevikus saadava rahasumma väärtus täna ehk kui suur on selle nüüdisväärtus.

Investeeringu nüüdisväärtus leitakse järgmise valemiga:

PV = C / (1 + i)n,

kus PV on nüüdisväärtus;
i on perioodi intressimäär ehk kapitali hind;
C on tulevikus saadav rahasumma;
n on perioodide arv rahasumma saamiseni.

Saadaolevad rahasummad võivad tulevikus laekuda ka mitme perioodi jooksul. Sellisel juhul kasutame järgmist valemit:

PV = C1 / (1 + i) + C2 / (1 + i)2 + ... + Cn / (1 + i)n = Σ C/ (1 + i)n,

kus C1, C2 ja Cn on tulevikus laekuvad summad;
i on perioodi intressimäär või nõutav tootlus.

Viimane valem võis olla juba päris hirmutav, aga kõige põhilisem, mis raha aegväärtusest meelde peab jääma, on siiski lihtne: täna kätte saadud rahasumma väärtus on suurem kui tulevikus saadava sama suure rahasumma väärtus.

3.5 Risk ja riski mõõtmine

Raske on leida mõnda investeerimisteemalist teksti või ettekannet, kus kordagi ei kasutataks sõna "risk". Või sõna "volatiilsus", mida kasutakse riski suuruse iseloomustamiseks.


Risk on võimalus, et tegevuse tulemus erineb oodatavast. Investeering, mille tulevane tootlus võib oodatavast hälbida vähe, on väikese riskiga. Investeering, mille tootlus võib oodatavast hälbida palju, on suure riskiga. Täiesti riskivabasid rahapaigutusi ei ole olemas, seepärast keerlebki suur osa finantsistide tööst riski mõõtmise ümber ja iga mõistliku investori kohustus on enne investeerimist selgeks teha, kui suurt riski saab ta endale lubada.

Näide
Oletame, et aastail 2010–2020 on aktsiaseltsi Komeet aktsia suurim aastane tootlus olnud 80% ning kõige väiksem –20%. Aktsiaseltsi Kodupank vastavad näitajad on 45% ja 5%.
AS Komeedi aktsia maksimaalse ja minimaalse tootluse vahe on siis 80 – (–20) = 100%, AS Kodupangal aga 45 – 5 = 40%. Et Komeedi aktsia maksimaalse ja minimaalse tootluse vahe on Kodupanga ¬aktsia omast suurem, siis selle näitaja järgi on Komeedi aktsia Kodupanga aktsiast riskantsem investeering.

 

Riski suuruse ehk volatiilsuse väljendamiseks on mitu viisi. Kõige lihtsam viis on leida tõenäolise maksimaalse ja tõenäolise minimaalse tulemuse vahe, nagu tegime eespool – mida suurem see on, seda suurem on risk.


Äsja kirjeldatud näitaja puudus on see, et ta ei võimalda hinnata, kui suure tõenäosusega jääb tootlus edaspidi oodatud piiridesse. Seepärast kasutavad finantsanalüütikud riski hindamiseks sagedamini standardhälvet, millel seda puudust ei ole.


Riski mõõtmiseks kasutatakse rahanduses tihti veelgi keerukamaid matemaatilisi ja statistilisi vahendeid kui standardhälve, aga isiklike rahaasjade juhtimiseks piisab ka eespool toodu teadmisest. Sügavamale on soovitav minna neil, kes tahavad ise aktiivselt investeerimisega tegeleda.

4. Säästmine ja investeerimine

4.1 Säästmine ja investeerimine

Säästmine on raha kogumine nii ootamatuteks kui ka planeeritud tulevasteks väljaminekuteks, mis on nende katmiseks jooksvast sissetulekust liiga suured. Investeerimine isiklike rahaasjade mõistes on raha paigutamine oma rikkuse kasvatamise või säilitamise nimel mitmesugustesse varadesse – aktsiatesse, investeerimisfondidesse, kinnisvarasse jne.
 

Tavaliselt peetakse investeerimise all silmas raha paigutamist tulu tõotavatesse varadesse pikemaks ajaks – mitte päevadeks või nädalateks, vaid vähemalt kuudeks või pigem aastateks. Osa inimesi ostab eespool nimetatud varasid ka lühiajaliselt, vahel kõigest mõneks minutiks või sekunditeks. Sellist tegevust nimetatakse päevakauplemiseks. 


Oma koht on rahamaailmas nii pikaajalisel investeerimisel kui ka päevakauplemisel, aga inimesele, kes ei tunne endas sügavat kutsumust päevad läbi rahamaailma jälgida, päevakauplemine ei sobi. Investeerimine seevastu sobib küll, sest selle puhul on võimalik delegeerida paljud ülesanded asjatundjatele ega pea kogu aeg ise kätt pulsil hoidma.


Investeerimisest räägitakse tihti ka seoses ettevõtetega. Näiteks nii: "Lihakombinaat investeeris 42 miljonit krooni loomsete kõrvalsaaduste käitlemise protsessi." Või nii: „Ettevõte investeerib üle kümne miljoni euro vähendamaks oma süsinikujalajälge.“ Siin on tegemist raha paigutamisega varadesse, mis aitavad ettevõttel edaspidi töötada väiksemate kulude, suurema võimsuse, väiksemate keskkonnamõjudega või muude positiivsete tagajärgedega ja teenida seeläbi suuremat tulu.


Raha, mida investeerida, tekib säästes. Saab investeerida ka laenuks võetud raha, aga see on edasijõudnutele. Säästuvõimaluste leidmiseks on kasulik teha finantsplaane ja koostada eelarve, nagu oli juttu esimeses peatükis. Kes on suuteline tarbimislaene tagasi maksma, on oma suhtumist muutes suuteline ka säästma, sest laenu ja lisaks ka selle intresside tagasimaksmine tähendab ju sarnaselt säästmisega, et kogu sissetulekut ei saa tarbimisse suunata.
 

4.2 Risk ja tulu

Iga rahapaigutusega kaasnevad riskid, mõnega suuremad, mõnega väiksemad. Riski ja tulu seost iseloomustab järgnev joonis, millel aktsia Y on riskantsem kui aktsia X, sest aktsia Y tootlus võib kõikuda suuremates piirides. Aktsiaga Y võime teenida üle 50% tulu, aga võime saada ka paarkümmend protsenti miinust. Aktsiaga X jääme halvemal juhul nulli, paremal juhul teenime paarkümmend protsenti.

Kõigi variantide keskmine – oodatav tootlus – tuleb aktsial Y suurem kui aktsial X. Oodatava tootluse saab leida minevikus toimunud aktsia¬hinnaliikumiste või majandustulemuste põhjal või siis nende tuleviku¬prognoosi põhjal. Mõistagi on tegemist ligikaudse hinnanguga, sest juhtub harva, et minevik kordub, ja ka teistsugusel alusel põhinevad tulevikuprognoosid lähevad tihti viltu.


Üldine seaduspära on, et suurema riskiga investeeringutelt nõuavad investorid suuremat tootlust. See tähendab, et ratsionaalneinvestor nõustub tegema investeeringu ainult hinnaga, mis võimaldab saada selle investeeringu riskitasemele vastavat tootlust. Ta ei osta näiteks Tallinnas 100 000-eurost korterit, kui on tõenäoline, et kavandataval raha välja võtmise ajal, näiteks 4–5 aasta pärast on selle hind endiselt 100 000 euro ringis ja üüritulu suudab niisuguse hinna juures pakkuda vaid pangahoiuse intressiga võrreldavat tootlust. Pangahoiusega on ju palju vähem tüli kui üürikorteri haldamisega, lisaks on kuni 100 000-eurose pangahoiuse säilimine tänu hoiuste tagamise süsteemile kindlam kui korteri väärtuse säilimine. Tõsi, nende ridade kirjutamise ajal olid tagatud pangahoiuste intressimäärad nii Eestis kui ka kogu euroalas keskpankade enneolematu rahapoliitika tõttu nullilähedased, mistõttu hoiustamist oli mõtet ühe võimalusena kaaluda raha säilitamise, aga mitte tulu teenimise eesmärgil. 


Vähendada riske tulus kaotamata või suurendada tulu riske juurde võtmata võimaldab riskide hajutamine. Riskide hajutamine tähendab raha paigutamist erinevatesse väärtpaberitesse või varadesse. Kui varade hinnad ei muutu täpselt samas rütmis (keerulisemalt öeldes: nende vahel ei ole perfektset positiivset korrelatsiooni), väheneb neist koostatud varade kogumi ehk portfelli risk.

4.3 Hoiused

Kõige lihtsam võimalus säästude lühemaajaliseks paigutamiseks on hoiustamine ehk hoiuse avamine pangas. Samuti on hoius parim võimalus inimesele, kes Kõige lihtsam võimalus säästude lühemaajaliseks paigutamiseks on hoiustamine ehk hoiuse avamine pangas. Samuti on hoius parim võimalus inimesele, kes tahab hakkama saada enese minimaalse harimisega investeerimise vallas või soovib võimalikult vähe riskida. Hoiuste pluss on veel see, et enamasti ei kaasne hoiustamisega märkimist väärivaid tehingukulusid. 


Hoiustamise all pole siinkohal mõeldud raha hoidmist arvelduskontol, mis juba termini järgi otsustades on mõeldud arveldamiseks, mitte raha hoidmiseks. Tulenevalt sellest, et võite raha arvelduskontolt iga kell välja võtta, on panga võimalused seda raha teenima panna väga piiratud. Nõnda maksavad pangad arvelduskontol seisva raha eest väiksemat intressi (või ei maksa seda üldse) kui raha hoidmise eest hoiusel, kus raha väljavõtmisele kehtivad ajalised piirangud.
Hoiuste põhiliigid on järgmised:

Tähtajalise hoiuse puhul annab klient kokkulepitud summa kokkulepitud ajaks panka hoiule ning see summa teenib selle aja jooksul kindla suurusega intressi. Enamasti pannakse raha tähtajalisele hoiusele mõneks kuuks kuni aastaks, kuid osa panku pakub võimalust avada ka 3–5-aastase tähtajaga hoiuseid. Mida pikem on hoiuse tähtaeg, seda kõrgem on üldjuhul panga poolt makstav intressimäär.


Tähtajalisele hoiusele ei ole üldjuhul võimalik teha uusi sissemakseid ega sealt ka raha osade kaupa välja võtta. Kui hoiustaja soovib oma raha kokkulepitud tähtajast varem ehk enne hoiuse lõpptähtaega tagasi saada, kaotab ta üldjuhul intressi. Mõnede hoiuste puhul ei ole raha enne-tähtaegne välja võtmine üldse võimalik. Täpsed tingimused on välja toodud konkreetses lepingus.


Kogumis-, kasvu- või säästuhoiusele – eri pangad kasutavad sama sisu kohta erinevaid nimetusi – teeb klient perioodilisi (näiteks igakuiseid) või ebaregulaarseid (siis, kui tekib vaba raha) sissemakseid. Kindlaksmääratud tähtajaga kogumishoiuselt raha enne kokkulepitud tähtaega üldjuhul välja võtta ei saa. Tähtajatu kogumishoiuse puhul on võimalik raha välja võtta väikese etteteatamistähtajaga. Täpsed tingimused leiab konkreetsest lepingust.


Kasutushoius on hoius, millelt hoiustaja saab hoiustatud raha väikese etteteatamisajaga välja võtta, kaotamata kokkulepitud intressi. Kasutushoiusele saab sissemakseid teha osade kaupa nagu säästuhoiuselegi. Tavaliselt on kasutushoius tähtajatu ehk kindlaks määramata tähtajaga.


Hoiuste ja investeerimistoodete piirialale jääb investeerimishoius (kombinatsioon tähtajalisest hoiusest ja investeerimistootest). 
Pangahoiuste puhul on suurimaks riskiks panga võimalik pankrot. Panga pankroti korral võib hoiustaja ilma jääda 100 000 eurot ületavast hoiuseosast, kui raha hoiustatakse Eestis välja antud tegevusloa alusel tegutsevas pangas (vt https://www.fi.ee/et/pangandus-ja-krediit-0/pangandus-ja-krediit/krediidiasutused/eesti-krediidiasutused/). Kuni 100 000 eurot hüvitab hoiustajale Tagatisfond, alustades hüvitise väljamaksmist hiljemalt 7 tööpäeva möödumisel hoiuste peatamise päevast.


Hoiustamist mõne muu riigi tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes reguleerivad vastava riigi seadused. Kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides on pangahoiused tagatud sarnase süsteemiga nagu Eestis, mõnes riigis on hoiuste tagamise ülemmäär veelgi kõrgem kui Eestis.


Peale pankade saab Eestis raha hoiustada ka hoiu-laenuühistutes. See eeldab ühistu liikmeks astumist, sest erinevalt pankadest tohivad hoiu-laenuühistutes hoiustada (ja sealt laenu võtta) vaid ühistute liikmed. Hoiustelt makstav intress on hoiu-laenuühistutes sageli palju kõrgem kui pankades, kuid arvestama peab, et Tagatisfond hoiu-laenuühistute hoiuseid ei taga ja Finantsinspektsioon nende tegevust ei kontrolli.


Tuleb silmas pidada, et Tagatisfond ei pruugi hüvitada hoiuseid, mille intressimäär on oluliselt kõrgem muude sarnaste tingimuste ja suurusega hoiuste intressimäärast sellessamas krediidiasutuses.Intressi piirmäära, millest kõrgema intressimääraga hoiuseid ei hüvitata, määrab igal hoiuste hüvitamise juhtumil Tagatisfondi nõukogu.

 

Enne hoiustamist võrrelge hoiuste tingimusi eri pankades
  • Kui suur on intress ja kuidas seda arvutatakse?
  • Millised on hoiuste miinimumsummad ja tähtajad?
  • Millistel juhtudel ei pea pank kokkulepitud intressi maksma?
  • Millistel juhtudel võib pank hoiuse intressimäära ühepoolselt muuta?
  • Millised on raha kasutamise võimalused enne hoiuse tähtaja lõppemist?
  • Kui ruttu ja milliste sanktsioonidega saab raha kätte hoiuse ennetähtaegsel lõpetamisel?
  • Kuidas, kelle poolt ja kui suures ulatuses on hoius tagatud?

 

4.4 Aktsiad

Laialdaselt kajastamist leidev rahapaigutamisvõimalus on aktsiad. Kui ostate mõne ettevõtte aktsiaid, saate üheks selle ettevõtte omanikuks ehk aktsionäriks. Aktsiad tähistavad Teie omandit ettevõttes – s.o aktsiaseltsis.


Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest, küll aga riskib võimalusega kaotada kogu raha, mis ta aktsiatesse paigutas. Rahuldatakse ju aktsiaseltsi pankroti korral aktsionäride nõuded kõige viimases järjekorras. Põhiline, miks aktsiad investoritele sellest hoolimata huvi pakuvad, on ettevõtete tegevuse eesmärk – teenida kasumit. Aktsionäride võimalus ettevõtte kasumi ja väärtuse kasvust osa saada ei ole limiteeritud nagu võlausaldajatel, kes teenivad oma rahapaigutuselt tavaliselt vaid piiratud suurusega intressi.

Aktsial on nimiväärtus ehk nominaalväärtus ja turuväärtus. Nimiväärtus on võrdne ettevõtte asutamisel tehtud rahalise (või mitterahalise) sissemaksega ühe aktsia kohta. Turuväärtus on aktsia hind börsil ehk kohas, kus aktsiatega kaubeldakse. Börsil noteerimata ettevõtete puhul võib turuväärtuse hindamisel lähtuda õiglase väärtuse definitsioonist: õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.


Kuigi aktsiad seonduvad inimestele börsiga, ei jõua valdav osa ette¬võtteid kunagi aktsiate noteerimiseni börsil. Väiksematesse ettevõtetesse kaasatakse vajadusel tavaliselt 1–2 uut investorit tutvuste, ärisuhete või pereliinis. Küllaltki levinud on ka variant, et leitakse mõni finantsinvestor (nn äriingel alustavate ettevõtete ja riskikapitalist mõnda aega tegutsenud ettevõtete puhul), kes on spetsialiseerunud raha paigutamisele suurte kasvuvõimalustega ettevõtetesse. Alles kolmas võimalus, mis tuleb tavaliselt kõne alla suurte ettevõtete puhul ja viib börsile, on avaliku aktsiaemissiooni korraldamine ja aktsiate noteerimine börsil.


Oma aktsionäride üle peab ettevõte arvestust aktsiaraamatus. Eestis on kõigil aktsiaseltsidel kohustus registreerida oma aktsiad Eesti väärtpaberite keskregistris. Keskregistrisse kandmisel saavad aktsiad unikaalse ja rahvusvaheliselt tunnustatava identifitseerimiskoodi (ISIN-koodi). Kõik isikud, kes soovivad omada Eesti aktsiaid, vajavad seega Eestis kehtivat väärtpaberikontot. USA või mõne muu riigi ettevõtte aktsiate omamiseks on aga vaja seal kehtivat väärtpaberikontot. Aktsiaid saab hoida ka esindajakontol – väärtpaberivahendaja nimele avatud kontol, millel olevate väärtpaberite omandiõigus ei kuulu mitte vahendajale, vaid tema klientidele.


Aktsiainvesteeringuid tehes tuleb arvestada negatiivse tootluse võimalusega. Mõistlik on aktsiainvesteeringut tehes silmas pidada, et investeeritud raha ei läheks vaja vähemalt lähema kolme aasta jooksul. Investeerida aktsiatesse raha, mida võib vaja minna kiiremini, on alati riskantne.
 

Peamised riskid, mida tuleb silmas pidada aktsiatesse investeerimisel, on järgmised:

  • valitud majandussektori üldine käekäik;
  • valitud ettevõtte käekäik;
  • ettevõtte suurus: väiksemate ettevõtete aktsiad võivad olla vähelikviidsemad ja kõikuvamate hindadega kui suurte ettevõtete omad;
  • ettevõtte asukohariigi ja tema käekäiku mõjutavate teiste turgude poliitiline ja majanduslik käekäik;
  • üldised hoiakud aktsiatesse investeerimise suhtes;
  • investeerimisega eurotsooniväliste riikide aktsiatesse kaasneb valuutarisk ehk võimalus, et aktsia hind Teie arvestusvaluutas muutub valuutakursi muutumise tõttu;
  • ebapiisavast investeeringute hajutamisest tulenev risk (investoritel on kalduvus investeerida rohkem kui mõistlik oma asukohale lähematele turgudele ja väiksemasse arvu aktsiatesse, kui on vajalik riskide hajutamiseks).

4.5 Võlakirjad

Võlakirjad on aktsiate kõrval teine põhiline väärtpaberite liik. Neid nimetatakse ka fikseeritud tuluga väärtpaberiteks, sest erinevalt aktsiatest pakuvad võlakirjad investoritele kokkulepitud tulumäära.


Kõigi võlakirjade tulumäär ei pruugi küll olla jäigalt fikseeritud, vaid võib perioodiliselt muutuda, sõltudes näiteks turu intressitasemest. Võrreldes aktsiainvestoriga saab võlakirjainvestor enamasti siiski päris täpselt prognoosida oma investeeringu oodatavat tootlust. Investor võib võlakirjadelt tulu saada nii regulaarsete intressimaksete kui ka võlakirja hinnamuutuse kaudu.

Võlakirja võib võrrelda laenuga, mis on viidud väärtpaberi kujule. Kui laenu puhul on laenuandjaks tavaliselt üks isik (näiteks pank), siis võlakirjade puhul võib võlakirjaomanikke ehk laenuandjad olla palju. Võlakirja ostja ehk investor on seega laenuandja rollis ja võlakirja välja lasknud osapool ehk emitent laenuvõtja rollis.
Võlakirjaemitentideks võivad olla ettevõtted, kohalikud omavalitsused (linnad, regioonid, vallad), riigiasutused, riikide keskvalitsused, samuti mitmesugused organisatsioonid, arengupangad, erakonnad jpt. Võlakirjade maailm on mitmekesisem kui sageli arvatakse – kõrvuti üliturvaliste valitsusvõlakirjadega võib leida ka kõrge tootluse ja riskiga rämpsvõlakirju.


Võlakirja nimiväärtus on võla põhiosa suurus, mis on aluseks intressimaksete arvutamisel ning mis üldjuhul langeb kokku võlakirjade lunastamisel investoritele makstava rahasummaga. Võlakirja turuväärtus on võlakirja hind järelturul.


Võlakirja tootlust iseloomustatakse tema tulususega tähtajani – tootlus, mida investor teeniks, ostes võlakirja hetkel kehtiva turuväärtusega ning hoides võlakirja kuni lunastamiseni.


Kaks põhilist võlakirjadesse investeerimisega seotud riski on krediidirisk ja intressirisk.


Krediidirisk on risk, et võlakirja emiteerinud riik, omavalitsus, organisatsioon või ettevõte ei suuda oma rahalisi kohustusi täita.


Intressirisk tähendab ohtu, et intressimäärade muutumine turul toob kaasa võlakirja turuhinna muutuse. Turu intressitaseme langus toob kaasa võlakirja turuhinna tõusu ja intressitaseme tõus võlakirja hinna languse. Investoritel, kellel võib tekkida vajadus võlakirjad enne lunastamistähtaega müüa, tuleb seepärast peljata turuintressimäära tõusu. Turuintressimäära langus seevastu tooks neile võlakirja turuhinna tõusu näol tulu.

4.6 Tuletisväärtpaberid

Tuletisväärtpaberid on finantsinstrumendid, mille väärtus sõltub alusvara – mõne teise vara või näitaja – liikumisest. See tähendab, et tuletisväärtpaberi ehk derivatiivi hind sõltub mõne teise instrumendi hinna liikumisest. Tõmmates paralleeli füüsikaga: kui aktsia võrdsustada kiirusega, siis tuletisinstrument on võrreldav kiirenduse ehk kiiruse ruuduga. Võttes appi keemia: kui aktsiaid võib võrrelda bensiiniga, siis tuletisinstrumendid on võrreldavad raketikütusega, mille võimsus ja ka ohtlikkus on kordades suuremad.


Tuletisväärtpaberite esmane funktsioon oli ja on võimaldada põllumajandus-, tööstus- ja finantsettevõtetel riske vähendada. Samas on tuletisväärtpaberid väga sobivad ka hoopis vastupidiseks – riskide suurendamiseks parema tulu saamise eesmärgil.


Tuletisväärtpaberi hind võib sõltuda aktsia või mingi tooraine (nafta, vilja, vase jne) hinnast, intressimäärast, valuuta vahetuskursist, kuid alusvaraks võivad olla ka n-ö eksootilisemad tegurid: inflatsioonimäär, tormituule tugevus või kinnisvaraindeksi väärtus.


Tuletisinstrumentide kaks peamist klassi on optsioonid ja futuurid. Mõlemad instrumendid köidavad kauplejaid, sest need on standardiseeritud ja nendega saab kaubelda börsidel. Futuure ja optsioone kasutatakse sageli näiteks toorainetesse ja valuutadesse investeerimiseks.


Futuur on leping, mis kohustab lepingupooli ostma või müüma kokkulepitud alusvara varem kokkulepitud ajal ning kohas kindla hinnaga.
Optsioon on leping, mis annab selle omanikule õiguse osta või müüa kindla hinnaga, määratud ajal ja kindlas koguses alusvara. Optsiooni väljaandjal on kohustus alusvara samadel tingimustel osta või müüa.
 

4.7 Kinnisvara

Kinnisvara on populaarne vara, millele on hooti  omistatud lausa müstilisi omadusi: "kinnisvara hind ei saa langeda" jms.


Tegelikult on kinnisvara investeerimise mõttes vara nagu iga teine, oma eeliste ja puudustega. Kõige üldistatumalt öeldes on kinnisvara¬investeering otsene või kaudne -osalus rahavoogudes, mida annab kinnisvara omamine, arendamine või opereerimine, ja/või nende rahavoogude tulevases müügiväärtuses. Seega mahub kinnisvara mõiste alla palju rohkem varasid kui näiteks väljaüürimise või kallima edasimüümise eesmärgil Tallinna või Londoni kesklinna ostetud korter.

Kinnisvarainvesteeringu eelised

  • Inflatsioonikindlus. Kuna kinnisvara saab kasutada sõltumata riigikorrast ja käibel olevast rahast, siis säilib kinnisvara reaalväärtus pöördeliste sündmuste keerises hästi, paremini kui võlakirjadel, ja vahel võib-olla ka paremini kui aktsiatel. Samal ajal ei saa unustada, et kinnisvaraturul tekivad vahel mullid ning turu tipus ostetud vara väärtus võib langeda isegi kordades, täpselt nagu aktsiatelgi.
  • Suhteliselt stabiilne tulu. Kui dividendide suurus kõigub koos ettevõtte majandustulemustega ja võib võrduda nulliga, siis teatud hulka elamis-, äri-, tootmis- ja kaubanduspindu vajatakse majanduses igal juhul ka kitsastel aegadel. Jooksva tulu allikana on kinnisvara seega võrreldav võlakirjadega, eriti siis, kui elamud või hooned on välja üüritud pikaajaliste lepingute alusel.
  • Nõrgem seos teiste varaklassidega. Tavaliselt jääb kinnisvaratsükkel üldisest majandustsüklist maha, mis tähendab, et kinnisvarahinnad ja üüritulud ei liigu samas rütmis väärtpaberiturgudega – kinnisvaraturul toimuvad langused ja tõusud viitajaga (kui aktsiaturg kukub, võib kinnisvaraturg veel mõnda aega tõusta). Seetõttu saab kinnisvara edukalt kasutada investeerimisportfelli riski hajutamis

Kinnisvarainvesteeringu puudused

  • Vähene likviidsus. Kuna tavaliselt on iga kinnisvaraobjekt unikaalne, siis kulub sellega tehtavate tehingute vormistamiseks paratamatult pisut rohkem aega kui kauplemiseks aktsiate ja võlakirjadega, mille omadused-tingimused on suhteliselt standardsed. Kinnisvaraturu tõusu ajal ei teki kinnisvarale ostjate leidmisega üldiselt suuri probleeme, ent stagneeruva või langeva kinnisvaraturu korral võib vabalt juhtuda, et kinnisvarale ei leita ostjat isegi madala hinnaga.
  • Amortiseerumine ja hoolduskulud. Erinevalt väärtpaberitest puudutab investorit kinnisvara puhul otseselt investeeringu füüsiline ja moraalne vananemine. Muidugi, kinnisvarahoolduse teenust saab vastavatelt firmadelt osta. Aga see ei muuda tõsiasja, et kinnisvara nõuab investorilt kulutusi igal juhul ka siis, kui vara midagi sisse ei too. Hoolduskulude kompenseerimiseks peaks kinnisvarainvesteeringu tootlus olema aastas u 1–2%.

Otsene kinnisvara omamine ei ole ainus kinnisvarasse investeerimise võimalus. Õieti on otsene omamine koguni halb variant, sest on seotud suurte kuludega ja riske hajutada on raske. Enamik üksikinvestoreid ei suuda soetada suurt hulka erinevaid kinnisvaraobjekte, vaid ühe või heal juhul kaks-kolm. Riskide hajutamise mõttes sobivamat võimalust kinnisvarasse investeerida pakuvad seepärast kinnisvarafirmade aktsiad või kinnisvarasse investeerivate investeerimisfondide osakud. Kuid ka kinnisvarafondidesse investeerimise miinimumsumma on tihti 10 000 eurot või rohkemgi. Tõeliselt väikeste summade (kasvõi sada eurot) kinnisvarasse investeerimise võimalust aga pakuvad ühisrahastusplatvormid – nende kaudu saab huviline omandada väikseid osalusi konkreetsetes kinnisvaraobjektides.

Näide

Omal käel kinnisvaraobjektidesse investeerides tuleb kindlasti meeles pidada riske, mis kaasnevad finantsvõimendusega ehk laenukapitali abil investeerimisega.

Oletame, et ostate kinnisvara hinnaga 100 000 eurot, finantseerides seda 80 000 euro ulatuses laenuga. Lihtsuse mõttes eeldame, et intressikulu võrdub korteri väljaüürimisest saadava tuluga. Kui kinnisvara hind tõuseb 10%, on Teie omakapitali tootlus tänu finantsvõimendusele muljetavaldav [(110 000 – 80 000) / 20 000] – 1 = 50%. Ent sama suure languse korral avaldaks muljet ka langus: [(90 000 – 80 000) / 20 000] – 1 = –50% ehk pool omakapitalist.

Tuletisväärtpaberitega kauplemisel on finantsvõimendus küll suuremgi, kuid nende puhul annab see endast iga päev märku (kasum või kahjum võidakse realiseerida iga päeva lõpus), kinnisvara puhul on finantsvõimenduse efekt salakavalam, sest kinnisvarahinna muutused on aeglasemad ja mitte nii selgelt nähtavad.

 

4.8 Investeerimisfondid

Kõigisse eespool kirjeldatud ja veel rohkematessegi varadesse saab raha paigutada investeerimisfondide kaudu. Investeerimisfond on investorite vara kogum, mida juhib fondivalitseja, kes paigutab investorite raha aktsiatesse, võlakirjadesse ja teistesse väärtpaberitesse. Investor saab fondi investeerides fondiosakute omanikuks, osakud tõendavad investori õigust osale fondi varast.


Investeerimisfond võimaldab ka väikeste summade investeerijal järgida riski hajutamise põhimõtet (investeerida paljudesse erinevatesse, mitte ühteainsasse väärtpaberisse) ja kasutada professionaalset varahaldusteenust. Investeerimisfondist on kujunenud põhiline toode, mille kaudu jaeinvestorid väärtpaberitesse investeerivad.

Seda nimekirja tasub enne investeeringu tegemist kindlasti uurida, sest Eestis on tekkinud hulk ettevõtteid, mis investeerivad aktsiatesse või kinnisvarasse, ja emiteerivad võlakirju, mida ostavad investorid. Sageli teatab niisuguste firmade veebileht võimalusest investeerida "fondi", tegelikult on tegu tavalise firmaga, mis emiteerib võlakirju.


Investeerimisfondid jagatakse kahte rühma: avalikud ja mitteavalikud. Esimesed on avalikuks müügiks laiale investorite ringile, teisi üldjuhul tavainvestorile ei turustata.


Teine liigitus jagab fondid avatud ja kinnisteks fondideks. Avatud fondid võtavad kogu aeg vastu lisainvesteeringuid ja ostavad investori nõudel neilt fondiosakuid tagasi hinnaga, mis on võrdne fondiosaku puhasväärtusega ehk NAV-iga. Kinnised investeerimisfondid emiteerivad ja ostavad osakuid tagasi harva või teevad seda fondi likvideerimisel. Kinnised investeerimisfondid noteeritakse tihti börsil ning nende osakute või aktsiatega kaubeldakse samuti nagu börsifirmade aktsiatega.


Avatud investeerimisfondide osakuid emiteeritakse (lastakse välja) ja lunastatakse vastavalt märkimis- ja lunastushinnaga, mis kujuneb osaku puhasväärtuse alusel.


Osaku puhasväärtuse arvutamisel jagatakse fondi puhasväärtus fondi ringluses olevate osakute arvuga. Näiteks kui fondi väärtpaberiportfelli väärtus on 101 miljonit eurot ja fondi tasumata arved fondivalitsejale ja maaklerfirmadele ulatuvad 1 miljoni euroni, on fondi vara puhasväärtus 100 miljonit eurot (101 – 1). Kui fondil on ringluses näiteks 5 miljonit osakut, on ühe osaku puhasväärtus 20 eurot (100 / 5).
Kinniste fondide osakute turuhinna kujunemisel on oluline ka nõudluse ja pakkumise suhe. Nii võib selliste fondide osakuid kaubelda puhasväärtusest kõrgema hinna ehk preemiaga või madalama hinna ehk allahindlusega.


Fondivalitseja võtab fondi investeeringute juhtimise eest tasusid, mille suuruse saab teada fondi tingimustest ja prospektist ning lihtsustatud prospektist.

Tavaliselt maksab fond valitsejale järgnevaid tasusid ja kulusid: 

  • valitsemistasu (võib olla fikseeritud määr fondi varadest või sõltuda fondi tootlusest, nn "edukustasu");
  • depootasu (tasu depositooriumile ehk väärtpaberihoidlale fondi varade hoidmise eest);
  • maaklertasud ja muud fondi varatehingute tegemisega seotud kulud.

Osakutega kauplemise eest võtavad fondivalitsejad investoritelt märkimistasu (väljalasketasu) ja lunastustasu (tagasivõtmistasu), mis kajastuvad osaku märkimis- ja lunastushinnas ning on tavaliselt 0–5% osaku puhasväärtusest, mõnikord konkreetne summa.


Investeerimisfondi ostuks on tavaliselt vaja avada lisaks arvelduskontole väärtpaberikonto. Eesti fondihaldurite fondiosakud on enamasti elektroonilised väärtpaberid, mida kajastatakse väärtpaberikontol. Pank võtab osakute ja muude väärtpaberite hoidmise eest igakuist kontohooldustasu.


Investeerimisfondid on mõeldud neile investoritele, kel ei ole aega, kogemusi või teadmisi, et pidevalt jälgida, mis toimub turgudel, kuhu fond investeerib. Investeerimisfonde on väga erinevaid, eri tüüpi ¬fondide olemasolu võimaldab investoril teha just talle kõige sobivama riskitaseme ja investeerimishorisondiga valiku.


Eri tüüpi fondid pakuvad väga erinevat riski ja tootluse suhet. Fondide riskitasemed ja tootlused võivad olenevalt investeerimisportfelli sisust oluliselt erineda. Näiteks võib võlakirjafond sisaldada ainult riskantseid, kuid kõrge tootlusega võlakirju. Samas võivad aktsiafondis olla ainult stabiilsete suurettevõtete aktsiad.


Lihtsustatult võib fondid lähtuvalt riski ja tootluse suhtest reastada järgnevalt:

Rahaturufondid paigutavad raha põhiliselt lühiajalistesse võlakirjadesse ja pangahoiustesse, võlakirjafondid võlakirjadesse, fondifondid teistesse investeerimisfondidesse, aktsiafondid põhiliselt börsiettevõtete aktsiatesse, hedge-fondid igal võimalikul viisil, mis aitab kapitali säilitada ja kasvatada, ning riskikapitalifondid hiljuti alustanud ettevõtete aktsiatesse.


Suure populaarsuse on 2010ndatel aastatel üle maailma ja ka Eestis võitnud börsidel kaubeldavad indeksfondid (ETF e. exchange traded fund), mis erinevalt tavalistest investeerimisfondidest peegeldavad mingi kindla finantsturu indeksi liikumist – fondijuht ei püüa väärtpabereid valides paremat tootlust saavutada, tootlus võrdub indeksi tootlusega. Seetõttu on ETFide juhtimisega ja neisse investeerimisega seonduvad kulud väiksemad kui tavalistel investeerimisfondidel.


ETF-id on väikeste kuludega viis investeerida konkreetse piirkonna või sektori aktsiatesse või näiteks mõnda toorainesse (kuld, nafta jm). ETF-ide maailm on tohutu suur – eri fonde on kümneid tuhandeid. Algajatel investoritel tasub eelistada suurte turgude börsiindeksite ETF-sid, sest need turud on stabiilsemad ja hõlpsamini jälgitavad. 

4.9 Elukindlustus

Olles sõlminud elukindlustuslepingu, investeerite te kaudselt samadesse varadesse, millest on juba olnud juttu teistes peatükkides: aktsiatesse, võlakirjadesse, pangahoiustesse, kinnisvarasse jne. Vahe on selles, et investori ja investeeringute vahel on kindlustusselts, mis lisab investeeringule mõned erilised omadused.

Põhiline neist eriomadustest on kindlustatud isiku surma puhul lähedastele makstav hüvitis. See hüvitis tähendab, et kuigi elukindlustuslepingute kestust mõõdetakse tavaliselt aastates või isegi kümnetes aastates, on teatud olukordades tegu ka väga likviidse rahapaigutusega. Teisiti öeldes saab elukindlustuslepingu abil varad investeerida pikaks ajaks, säilitades võimaluse pääseda rahale kiiresti ligi ootamatute õnnetuste korral ehk siis, kui likviidsusel on kõige suurem väärtus.


Üks kindlustuslepingu kaudu raha kogumise võimalusi on garanteeritud intressiga elukindlustus. Kindlustusvõtja maksab kindlustusseltsile kokkulepitud ajal ja suuruses kindlustusmakseid, millest kindlustusselts arvestab maha kulud ja moodustab lepingus määratud kindlustusjuhtumite katteks kindlustusreservi. Kindlustusreservi investeerib selts mitmesugustesse väärtpaberitesse ja varadesse.

Kindlustuslepingus on fikseeritud garanteeritud intressimäär ja kindlustusperiood. Garanteeritud intressimäär sõltub intressimäärade turutasemest. Vanasti ei ületanud see 3–4%, aga 2010ndatel on see olnud palju madalam. Eduka investeerimis¬tegevuse korral võib elukindlustusselts maksta ka lisaintressi. Kogu investeerimisrisk jääb seda laadi lepingu korral kindlustusseltsi kanda, aga madalate intressimäärade tõttu on elukindlustuse kasutamine raha kogumiseks viimasel ajal vähe levinud.


Teine kindlustuslepingu kaudu raha säästmise variant on investeerimisriskiga elukindlustus. See on elukindlustuse liik, mille puhul kindlustusseltsi välja makstavad summad sõltuvad lepinguga seotud alusvara väärtusest ja lepingus garanteeritud hüvitise summa suurusest. Üldjuhul on investeerimisriskiga elukindlustuse korral kindlustuskaitsel ehk garanteeritult välja makstaval summal kõrvaline tähtsus, lepingu väärtus sõltub eeskätt investeeringute väärtusest.


Tavaliselt pakuvad kindlustusseltsid investeerimisriskiga lepingu alusvaraks investeerimisfonde. Klient saab neist kokku panna oma investeerimisportfelli või valida kindlustusseltsi soovitatava standardportfelli.


Lisakindlustusena pakuvad elukindlustusseltsid kirjeldatud kogumistoodete juurde sageli ka kahjukindlustuse tooteid, näiteks õnnetusjuhtumikindlustust.


Õnnetusjuhtumikindlustus pakub rahalist hüvitist õnnetusjuhtumist põhjustatud surma, invaliidsuse või ajutise töövõimetuse puhul. Lepingut pealiskaudselt lugenud klientidele valmistavad lisakindlustused mõnikord ebameeldiva üllatuse: kogutud summa on sissemaksetest väiksem (eriti esimestel kogumisaastatel). Põhjus on peamiselt selles, et õnnetusjuhtumi vastu kindlustamine on eraldi teenus ning selle eest võtab kindlustusselts ka eraldi tasu. Enne teenuse ostmist tasub kaaluda, kas nii erineva eesmärgiga teenuseid, kus segamini kogumiseesmärk ja kindlustamine õnnetusjuhtumiks, tasub omavahel segada.

4.10 Muud investeerimisvõimalused

Eespool kirjeldatu – aktsiad, võlakirjad, kinnisvara – ei ole kindlasti ammendav loetelu varadest, millesse investeerimise eesmärgil raha paigutatakse. Kirjeldame lühidalt veel mõnesid varaklasse, mis inimestel tihti meelel on.

Kuld ja toorained

Toorainetesse investeerimiseks ei pea paigaldama oma hoovi nafta¬tsisterni või kokku ostma vanametalli. Enamasti tehakse seda tuletisväärtpaberite abil, kaudselt saab toorainetesse panustada ka toormetootjate aktsiate, toorainerikastes piirkondades kinnisvara omamise või tooraineid tootvatele maadele keskenduvate fondide kaudu.


Mõneti erandlik vara on kuld, ühest küljest tooraine nagu iga teine. ¬Teisalt on kullal küljes ülikõva emotsionaalne märk – see metall on mitu aastatuhandet olnud rikkuse võrdkuju ning rahasüsteemide keskne osa, oma positsiooni ei ole ta päriselt ära andnud siiamaani, kuigi keskpangad vähendasid 1990. aastatel hoogsalt oma kullavarusid. Suuri majandus- ja poliitilisi krahhe kartvate investorite portfelli kuulub sageli mõningas koguses füüsilist kulda, mille väärtuse püsimisele loodetakse ka ajal, kui elektroonilise ja paberraha ning väärtpaberite ringlus on häiritud.


Toorainete hinnatrendide ennustamiseks tuleb investoril endale selgeks teha nende nõudmise-pakkumise praegune vahekord ja võimalikud tulevased muutused: kes toodab, kes tarbib, kui suured on varud, kas tootmisvõimsusi on lisandumas või kadumas, kas kasutusvaldkondi on kadumas või lisandumas…
Mets

Metsast kui pensionifondide alternatiivist räägivad tihti inimesed, kellel ei ole pensionisammastesse usku. Eraisiku jaoks on metsal kui investeeringul paljuski samad puudused kui kinnisvaral: hoolduskulud on suured ja riskide hajutamine raskendatud. 

Ent otsides traditsioonilistest investeeringutest erinevalt liikuva hinnaga varasid, on ka finantsasutused avastanud metsa. Puud kasvavad ju sõltumata sellest, mis toimub finantsturgudel, ning metsa müüki on suhteliselt hõlbus ajastada soodsa turukonjunktuuri aega, sest kasvavad puud jätkavad kasvamist (ehk väärtuse kogumist) ka finantsturgude madalaseisu ajal. Eriti USA-s ja Suurbritannias kasvab jõudsalt finantsskeemide ja fondide hulk, mille kaudu investorid saavad paigutada raha kasvavasse metsa.

Metsa investeerimistootlus koosneb kolmest komponendist:

  • bioloogiline kasv,
  • puidu hinna muutus,
  • metsamaa hinna muutus.

Tänu bioloogilisele kasvule esineb metsa investeerimisel negatiivset tootlust harva, üldiselt suudab see korvata puidu või metsamaa hinna languse. Bioloogiline kasv annab tavaliselt metsainvesteeringu tootlusest keskmiselt 65–75%, puidu hinna muutus 25–30% ning metsamaa hinna muutus 2–5%.

Metsainvesteeringu väärtust ohustavad riskid on kahjurid, tormid ja tulekahjud. Hinnatakse, et nende tõttu hävib igal aastal 0,1% professionaalselt hooldatud metsade väärtusest.

Otselaenud

1990. aastate esimese poole Eestis, kus inflatsioon oli suur ning panga¬laenud raskesti kättesaadavad, oli Eestis suhteliselt levinud raha¬paigutusviisiks eralaenude andmine – anda oma raha laenuks intressiga umbes 5–10% kuus. Krediidirisk oli loomulikult suur, sageli jäigi laen tagasi saamata ning nii taandusid amatöörid lõpuks sellest ärist.


2000. aastate lõpus tulid eralaenud uut moodi tagasi – rajati otselaenamise internetikeskkondi, nn sotsiaalse laenamise võrgustikke, mis on kombinatsioonid internetipõhisest oksjonipaigast ja sotsiaalvõrgustikust.


Neisse laenukeskkondadesse saavad laenuvõtmisest huvitatud inimesed välja panna oma laenutaotlused ning laenu andmisest huvitatud inimesed nende vahel valida ja parematele projektidele laenu pakkuda. Laenuanalüüsi eest vastutab esmajoones laenuandja ise, kuigi osa eeltööst teeb mõnel juhul ära laenuvahendaja – tutvuge tema ärimudeli ja täpsete tingimustega. Krediidiriski aitab sääraste veebikeskkondade kaudu laenu andvatel inimestel vaos hoida asjaolu, et nad saavad laenu anda paljudele eri isikutele väga väikeste summade kaupa (nt 50 eurot) ehk riski hajutada. Mõnedes riikides (tarbijalaenude osas ka Eestis) reguleerib otselaenuvahendajate tegevust nüüdseks finantsjärelevalve.


Finantsjärelvalve alt välja jääv laenuäri pole samuti päriselt välja surnud, elades edasi näiteks sotsiaalvõrgustike gruppides. Kuid ettevaatust – see on juriidiliselt halli alasse jääv tegevus, samuti on neist gruppidest laenu otsivad inimesed väga kõrge krediidiriskiga.

Alustavad ettevõtted ja ettevõtmised

Ühisrahastamise põhimõtet kasutatakse nüüdseks ka alustavatesse ettevõtetesse (ehk idufirmadesse, start-up´idesse) investeerimisel. Varem oli see valdkond äriinglite – varakate ettevõtjate, kes otsivad oma vabale rahale kasumlikku väljundit, omandades osalusi alustavates ettevõtetes – ja riskikapitalifirmade pärusmaa.


Ühisrahastamine tähendab projekti rahastamist suure hulga inimeste väikeste panuste abil, kuid panuste suuruse osas on ka erandeid. Tavaliselt toimub see vastava internetiplatvormi kaudu.


Ühisrahastamine võib olla annetusepõhine või kasumipõhine. Nende kahe vahele jäävad mitterahalisel tasul või eelmüügil põhinevad rahastamisvormid. Kõiki neid on võimalik kasutada ka alustava ettevõtte rahastamiseks.


Annetusepõhise või mitterahalisel tasul põhineva ühisrahastamisega, ühissponsorlusega toetatakse enamasti loovmajanduse sfääri jäävaid projekte (vt näiteks www.hooandja.ee). Ka eelmüügil põhinevat rahastamisvormi kasutatakse kõige sagedamini loovmajanduse ja kultuuriprojektide vallas, aga leidub näiteid ka täiesti ärilise iseloomuga projektidest.


Kasumipõhises ühisrahastamises on pikema ajalooga laenupõhine ühisrahastamine – viiakse kokku isikud, kes soovivad laenu võtta ja kes on valmis seda tasu eest andma. Kõige levinum on tarbimislaenude andmine ühisrahastamise vormis, aga katsetatase ka ärirahastamisega. Küllaltki edukas on see seni olnud kinnisvaraarenduste rahastamisel.


Investeerimispõhises ühisrahastamises, nagu näiteks eespool mainitud alustavate ettevõtete rahastamine, pakub rahastuse taotleja ühisrahastusettevõtte kaudu võimalust investeerida taotleja väärtpaberitesse, aktsiatesse, osadesse või omakapitali instrumentidesse ning rahastuse andja saab vastutasuks osaluse, võlakirja või osa projekti tulust.

Tähelepanuks ühisrahastamisel

  • Suurim võimalik risk on kaotada osa või isegi kogu investeeritud summa.
  • Investeerida tasuks sellise summa piires, mille kaotamine ei avalda mõju igapäevaelule. 
  • Investeerides läbi ühisrahastusplatvormi, ei ole investeeringutel Tagatisfondi kaitset. 
  • Ühisrahastusplatvormi vahendusel tehtud investeeringute realiseerimine järelturul on üldjuhul keerukas ja aeganõudev.
  • Riskide hajutamiseks on soovitatav jagada investeeringud erinevate projektide ja platvormide vahel.
  • Vältida tasuks raha paigutamist projektidesse või tegutsemist platvormidel, mille kohta pole avaldatud piisaval määral või üheselt mõistetavat informatsiooni.

Ühisinvesteerimise puhul sõltub investeeringute tagastamine paljuski investeeringu objektiks oleva ettevõtte käekäigust. Seetõttu tuleb sellise investeeringu puhul arvestada üsna pika tasuvuse perioodiga, seda eriti alustava ettevõtte puhul, mille kasumisse jõudmine nõuab omajagu aega.


Ka rahastuse taotlejal tuleb arvestada teatud riskidega. Näiteks ühisrahastusplatvormi veebilehel oma innovaatilise idee avalikustamisel on oht, et idee varastatakse. Samuti võidakse platvormil avaldatud isikuandmeid väärkasutada.


Riskide vähendamiseks ning ühisrahastusplatvormi mõistlikuks kasutamiseks on soovitatav kindlasti enne tegutsemist kontrollida platvormi ja selle juhtkonna usaldusväärsust, varasemaid projekte ning põhjalikult tutvuda platvormi tingimustega.


2020. aasta seisuga ei kuulunud ühisrahastusplatvormid finantsjärelevalve all, välja arvatud mõned krediidivahendaja tegevusloa taotlenud platvormid. Neile ei kehtinud muuhulgas näiteks nõuded ettevõtte jätkusuutlikkuse või varade lahususe tagamise kohta.

Krüptorahad ja -varad
Kõige uuemaks investeerimis- või pigem spekuleerimisobjektisk on krüptorahad (nagu Bitcoin, Ether, jms, ingl cryptocurrency) ning token’id ehk krüptožetoonid. Krüptoraha üks funktsioon on olla pankadest sõltumatu maksevahend, aga seni on need olnud rohkem hinnamuutustele spekuleerimise objektiks.


Erinevalt krüptorahast on krüptožetoonidel lisaks vahetusväärtusele teisigi omadusi, millel võib olla väärtus. Need programmeerib žetooni emiteerija, lähtudes oma äriprotsessi või ärimudeli vajadustest. Žetoon võib esindada õigust mingile varale või mingi äritegevusega seotud kasumile (osale kasumist), õigust idufirma äritegevuses usutavasti looma hakatavatele hüvedele või paremal juhul juba loodavatele hüvedele (näiteks andmemajutuse ruumile või ka mingitele „maalähedasematele“ hüvedele).


Krüptorahade ja -žetoonide riiklik regulatsioon on alles kujunemisjärgus. Tegemist on ühest küljest innovaatilise alaga, aga teisest küljest sfääriga, kus valitseb suur rahapesu- ning pettuserisk.

Kunst

Kunsti kui investeeringu tootluse kohta tehtud uuringud näitavad, et kunstiteosed aitavad investeeringuportfelli riski mõnevõrra hajutada, sest nende hinnakõikumine on vähe seotud aktsiaturu kõikumisega.


Samas on kunsti investeerimine seotud palju suuremate kuludega kui raha paigutamine aktsiatesse või investeerimisfondidesse, sest vahendajate komisjonitasud võivad ulatuda isegi veerandini teose hinnast, väärtusliku kunstiteose omamisega kaasneb alati varguserisk (ja kindlustuskulud), samuti hoiu- ja hoolduskulud. Ja kuigi aeg-ajalt loeme meediast, kuidas mõni kunstiteos fantastilise hinna eest maha müüdi, ei ole leidnud tõestust, et kunst keskmiselt pakuks teiste varaklassidega võrreldes paremat tootlust.


Kui siiski kunsti investeerida, on kõige kindlam osta seda oksjonilt või galeriist. Oksjonil toimivad küll ka emotsioonid, mis võivad ajendada maksma liiga kõrget hinda, kuid teisalt on oksjonitel väljas parim valik turul olevaid töid. Lisaks on tööd varem välja pandud, mis võimaldab nende väärtust kalkuleerida, ning tagatud on ka autentsus, sest töö tausta selgitamiseks kasutavad oksjonikorraldajad eksperte. Inimesel, kes ostab kunsti peamiselt hinnatõusust tulu saamise eesmärgil, võib olla otstarbekas pöörata tähelepanu väga säravate teoste varju jäävatele töödele, mille hind ei tõuse enampakkumise käigus emotsionaalsetesse kõrgustesse.


Haridus kui investeering
Kõik me oleme kuulnud mõtteavaldusi, et haridus on investeering. Tõepoolest, ka hariduse tootlust on võimalik arvutada. Sääraseid arvutusi sisaldab näiteks OECD iga-aastane raport "Education at a Glance".


OECD meetodil hariduse tasuvuse arvutamise põhimõte on lihtne. See käib sarnaselt muudegi investeeringute tasuvuse arvutamisega: tuleb leida kõrghariduse omandamiseks tehtud kulutused ja kõrgharidusest tulenev palgalisa. Siis tuleb kõik väljaminekud ja sissetulekud aastate kaupa ritta panna ning arvutada nende tasuvusmäär.


Kui hinnata tasuvust üksikisiku vaatenurgast, tuleb kuludesse arvata õpingute tõttu saamata jäänud tulu – see, mida inimene oleks teeninud, töötades õpingute asemel madalama haridustasemega. Kuluna tuleb loomulikult arvesse võtta ka õppemaks, mida inimene peab ise maksma. Kuludesse tuleb lisada veel suurenev maksukulu: kui inimene hakkab saama kõrgemat palka, hakkab ta maksma ka rohkem tulumaksu.


Hariduse tulude poolele läheb kirja tänu kõrgemale haridustasemele tõusnud palk. Lisaks tuleb tuluprognoosis võtta positiivse tegurina arvesse, et kõrgema haridustasemega isikutel on tavaliselt väiksem tõenäosus tööta jääda.


Keskmiselt tasub haridusse investeerimine ennast kenasti ära, näitavad OECD arvutused. Ent selge on ka see, et sõltuvalt inimesest, tema valitud erialast ja muudestki teguritest võib konkreetse juhtumi tootlus kujuneda keskmisest kõvasti erinevaks. Samuti ei tea keegi päris kindlalt, kuidas täpselt hakkavad tuleviku tehnoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused mõjutama haridustaseme ja sissetulekute seost. Raha pangahoiusel hoidmisest näib haridusinvesteering igal juhul olevat riskantsem. Ent nõnda muutlik kui aktsiahinnad ei ole tänu haridusele saadav palgalisa ilmselt ka.
 

4.11 Sobivustest ja riskitaluvus

Inimene, kes tahab oma säästud paigutada keerukamatesse pangatoodetesse kui hoiustele, peab kõigepealt selgeks tegema oma riskitaluvuse.

Investeerimisnõustamise ja väärtpaberiportfellide haldamisega tegelevad ettevõtted on seaduse järgi lausa kohustatud enne teenuse osutamist kindlaks määrama oma kliendi riskitaluvuse. Seepärast ei tasu imestada või solvuda, kui nõustaja teid esmalt sobivustesti tegema paneb. Kes pangakontoris üldse ei käi, saab testi teha ka internetipanga kaudu. Kasulik on ka endal riskitaluvuse ja toodete sobivuse teemal aktiivselt kaasa mõelda, et testi tegemine ei kujuneks formaalsuseks.


Testides esitatavad küsimused ei ole standardiseeritud, vaid on erinevate teenustepakkujate juures erinevad. Sobivustesti käigus esitatakse küsimusi järgnevatel teemadel:

 

  • Investeerimiseesmärgid, kuhu võivad kuuluda küsimused investeeringu pikkuse, eesmärgi ning riski kohta. Näiteks: kas investeeringu eesmärgiks on regulaarne sissetulek või raha pikema¬ajaline kasvatamine. Kas soovite hoida kapitali turvaliselt, vältides mis tahes riske, või hoopis võtta suuri riske?
  • Finantsolukorda puudutavate küsimustega täpsustatakse Teie kindla sissetuleku allikaid ja suurusjärku, samuti küsitakse varade ja finantskohustuste kohta.
  • Finantsalased teadmised ja kogemused. Teie käest küsitakse erinevate teenuste ja toodete kohta. Küsitakse ka eelnevate tehingute olemuse, mahu ja sageduse kohta. Samuti soovitakse teada Teie haridustaset ja elukutset.

Sobivustesti kaudu saab finantsasutus – investeerimisühing, krediidiasutus või fondivalitseja – informatsiooni, mis peab aitama personaalsete soovituste andmisel ning sobivate teenuste valikul.


Et inimese investeerimiseesmärgid, finantsolukord ja -oskused võivad aja jooksul muutuda, tasub test pärast muutusi uuesti läbi teha, et veenduda, kas varasemad soovitused on endiselt jõus.


Juriidilises mõttes liigitub enamik finantsasutuste kliente tavakliendiks. Teised võimalused on asjatundlik klient ja võrdne vastaspool, aga neiks kvalifitseeruvad ainult finantsasutused ise ning suurettevõtted ja -investorid. Just tavakliendi suhtes on investeerimisteenuse osutaja kohustatud rakendama kõige laiemaid investorkaitse lahendeid.


Sobivate väärtpaberite ja investeerimisstrateegiate poolest on erinevaid tavakliente, üks võimalus neid liigitada on järgmine:

  • Konservatiivse investori eesmärk on säilitada madala riski¬taseme juures olemasoleva vara väärtus ning teenida tagasihoidlikku intressi. Portfellis on üldjuhul rahaturufondid, panga¬hoiused, võlakirjad, võlakirjafondid ja investeerimishoiused. Selliste investeeringute puhul on oht, et inflatsioon võib hakata närima alginvesteeringut, kaotades selle ostujõudu.
  • Keskmise riskitaluvusega investor ei soovi kaotada alginvesteeringut, kuid mõistab, et suurema tulu teenimiseks peab võtma suurema riski. Tema portfellis on segu madala ja kõrge riskiga investeeringutest, ühegi üksiku aktsia või väärtpaberi osakaal portfellis ei ole kõrge.
  • Agressiivse investori eesmärk on saada investeeringult maksimaalset tulu, sellega kaasnev risk on teisejärguline. Talle pole probleem, kui turud aja jooksul palju üles-alla kõiguvad. Peale aktsia- ja kinnisvarafondide ja indeksfondide ostab ta ka üksikuid aktsiaid ja kõrge tootlusega võlakirju, võib-olla ka optsioone ja futuure.

Sobivustesti tulemusel saavutatakse olukord, kus teenuse osutaja teab kliendi eesmärke ja võimekust ning seeläbi leitakse kliendile kõige sobivam toode. Sobivustesti läbiviimine aitab ära hoida vaidlusi, pooltel on üksteise suhtes ootused teada ning klient on teadlik investeerimisega kaasnevatest riskidest.


Investeerimisnõustamine
Lihtsustatud skeem investeerimisnõustamise eri etappidest.
NB! Skeem ei kajasta kõiki võimalikke situatsioone.

Lihtsustatud skeem investeerimisnõustamise eri etappidest

4.12 Investeerimisstrateegiad

Investeerimisstrateegiatest on kirjutatud sadu raamatuid, investeerimisnõustajad ja finantsanalüütikud üle maailma saadavad investoritele iga päev tuhandeid selleteemalisi raporteid ja soovitusi. Siinkohal piirdume vaid paari kõige põhilisema investeerimisstrateegiate alase soovitusega.

Inimesel, kes säästab raha oma regulaarsest sissetulekust ja investeerib pikaks ajaks, on otstarbekas järgida pideva ostmise strateegiat. Pideva ostmise strateegia seisneb selles, et regulaarselt (näiteks igal palgapäeval) ostetakse kindla summa eest kindla(te) fondi(de) osakuid või aktsiaid. Aktsiaid tuleb osta alati ühesuguse summa eest, regulaarsete vaheaegade järel ja hoolimata sellest, milline on parajasti aktsia hind.


Tulemus on, et kui aktsia hind on madal, siis saate rohkem aktsiad, ning kui aktsia hind on kõrge, siis vähem. Pideva ostmise strateegia tagab, et ostetud aktsiate keskmine hind on alati madalam kui aktsia keskmine hind investeerimisperioodil. See seaduspära peab paika nii tõusva kui ka langeva hinna korral.

Pideva ostmise strateegiat võiks kombineerida konstantse suhte strateegiaga, sest väärtpaberite hinnad muutuvad pidevalt ning Teie investeerimisportfelli struktuur võib ajapikku Teile kõige sobivamast struktuurist märkimisväärselt eemalduda.


Konstantse suhte strateegia seisneb selles, et investeerimisportfellis hoitakse eri fondide suhet konstantsena. Näiteks võib investor otsustada, et ta hoiab 60 protsenti oma rahast aktsiafondides, 30 protsenti võlakirjades ning 10 protsenti pangahoiustel. Osakaalude määramisel tuleb arvestada inimese riskitaluvuse ja eesmärkidega, samuti väärtpaberituru üldise olukorraga.


Konstantse suhte strateegia mõte on selles, et see sunnib investorit realiseerima kasumi siis, kui aktsiafondide või aktsiate hind on tõusnud, ning paigutama selle väiksema riskiga väärtpaberitesse. Samamoodi sunnib see strateegia investorit ostma aktsiaid suhteliselt soodsa hinnaga. Sageli kipuvad väikeinvestorid, kes kindlat strateegiat ei järgi, tegutsema vastupidi: nad ostavad aktsiaid alles siis, kui nende hind on hulk aega tõusnud ja jõudnud tipu lähedale, ning müüvad siis, kui on oodata languse peatumist.


Sihiks oleva osakaalu taastamiseks peaks kehtestama endale kindlad reeglid. Näiteks ajareegli – sihtosakaal taastatakse iga kolme kuu järel. Või protsendireegli – kui struktuur hälbib algsest näiteks viie protsendipunkti võrra, sooritatakse ostu- ja müügitehingud algse jaotuse taastamiseks.
 

Näide
Oletame, et investor on otsustanud suhte 50 : 50 kasuks ning ta on nii aktsiatesse kui ka võlakirjadesse paigutanud 5000 eurot. Kvartali lõpus vaatab ta oma investeeringuportfelli üle ning leiab, et aktsiate hind on tõusnud, võlakirjade oma aga jäänud samaks. Selle tulemusel on tal nüüd aktsiafondis 6000 eurot ja võlakirjafondis 5000 eurot. Õige proportsiooni taastamiseks tuleb aktsiafondi osakuid 500 euro eest maha müüa ning võlakirjafondi osakuid sama summa eest juurde osta. Portfellis on pärast seda nii aktsia- kui ka võlakirjafondi osakuid 5500 euro eest.

 

Konstantse suhte strateegia kasutajale ei piisa siiski üksnes eri investeeringute suhtel silma peal hoidmisest. Portfelli koosseisu kuuluvaid väärtpabereid tuleb pidevalt jälgida ning kui mõni neist lootusi ei õigusta, tuleb see välja vahetada. Samuti tuleb portfelli struktuur (eri varaklasside suhe) aeg-ajalt üle vaadata ja seda vajaduse korral korrigeerida.

Tegevused enne investeerimist

Mõelge läbi!
  1. Kui palju Teie majanduslik olukord võimaldab investeerida? Kas soovite investeerida ühekordselt või perioodiliselt?
  2. Kui suuri riske soovite ja võite võtta? Kui suure osa investeeritud raha kaotamist võite te endale lubada: 0%, 10%, 30%…?
  3. Kui suurt tootlust oma investeeringutelt ootate?
  4. Kui pikaks ajaks saate oma raha konkreetsete investeeringutega siduda?
  5. Kui palju aega saate oma investeeringute valimisele ja juhtimisele pühendada?
  6. Selgitage välja, milliste kulutustega (tehingukuludega) on seotud eri investeerimisvõimalused.
  7. Selgitage välja, millised maksukohustused ja -soodustused eri investeerimisvõimalustega kaasnevad.

 

4.13 Investeeringute tootlus

Iga inimest huvitab, kui suurt tulu ta oma sääste mingisse väärtpaberisse või varasse investeerides teenib. Nagu eespool jutuks oli, saab seda mõne vara puhul prognoosida täpsemalt, mõne vara puhul mitte eriti.


Aimu sellest, millised on realistlikud ootused, aitab saada pilguheit ajalukku. Kõige põhjalikuma aktsiate ja võlakirjade ajaloolise tootluse uuringu on koostanud London Business Schooli professorid Elroy Dimson, Paul Marsh and Mike Staunton, kes seda ka igal aastal uuendavad.


Nende 2019. aasta raporti kohaselt oli maailma aktsiate aasta keskmiseks tootluseks perioodil 1900–2019 inflatsioonijärgse näitajana 5,2%. See tähendab – üle maailma hajutatud aktsiaportfell on kasvanud igal aastal keskmiselt 5,2% rohkem, kui on tõusnud hinnad.


Ajavahemikku 1900–2019 kattev suuremate katkestusteta ajalugu on olemas vaid 21 riigil maailmas, kuid need riigid esindavad praegu ca. 85% ja 1900. aastal esindasid rohkem kui 95% maailma aktsiaturgude koguväärtusest. Nagu näete järgmisel leheküljel olevast tabelist, on aktsiate tootlused riigiti üsna erinevad, kuid kokkuvõttes on uuringu tulemusi on iseloomustatud väljendiga "optimistide võit", sest pika perioodi keskmisena on põhilised aktsiaturud pakkunud riske hajutavale investorile inflatsiooni ületavat tootlust (riigivõlakirjad – lühikeses perspektiivis riskivabaks peetav investeering – pole seda suutnud).


Keskmine tulemus on hea suuresti tänu USA-le, kes maailmasõdades otseselt kannatada ei saanud. Saksamaa ja Jaapani investorid kaotasid II maailmasõjas peaaegu kogu oma kapitali. See-eest pakkusid II maailmasõja ajal suurema osa oma varast kaotanud Saksa ja Jaapani investoritele kõva lohutust sõjajärgse taastamisperioodi aastad (näiteks aastail 1949–1959 tõusis Saksa aktsiaturg ligi 41 korda ehk keskmiselt 40% aastas).


Ajaloos pole eriti olnud pikemat kui 20-aastast perioodi, kus aktsiatesse investeerimisega oleks miinusesse jäädud. USA aktsiaturu ajaloos on olnud pikim langusperiood 16 aastat, ent Saksamaal, Prantsusmaal ja Jaapanis üle poole sajandi. Investeerimisel tuleb aga alati silmas pidada tõsiasja, et ajalooline tootlus ei taga samasugust tootlust tulevikus. Investeerimine on võimalus, mitte aga garanteeritud tulu.
 

Aktsiate ja pikaajaliste riigivõlakirjade aastakeskmine inflatsioonijärgne tootlus 1900-2019

Allikas: Elroy Dimson, Paul Marsh and Mike Staunton, Credit Suisse Global Investment Returns Yearbook 2020

4.14 Investeerimispettused

Sinna, kus on raha, tõmbab alati ka pettureid, ning ikka ja alati leidub uusi lihtsameelseid, kes nende õnge lähevad. Pettuseskeeme on palju: võltsloteriid, erinevad pakkumised teenida kiiresti suurt raha, investeerimispüramiidid jne.

Ohusignaali peaks inimeses alati tööle panema see, kui talle pakutakse võimalust teenida suurt tulu ilma riskita. Paraku käib kõrge tootlus alati käsikäes suure riskiga, vastupidise lubajad on petturid või paremal juhul lihtsalt asjatundmatud inimesed.

Finantspettustega tegelevad isikud:

  • kontakteeruvad omal algatusel kas e-kirja, posti või telefoni teel;
  • jätavad usaldusväärse mulje, on korrektsed, viisakad, lahked ning sõbralikud;
  • kasutavad pealtnäha ametlikke kirjablankette, nende saadetud dokumendid on tavaliselt igati korrektselt koostatud;
  • kiirustavad teid tagant, et langetaksite otsuse kohe või allkirjastaksite lepingu kiiresti;
  • paluvad saata raha nende kontole enne, kui avaneb ahvatlev pakkumine või kantakse üle n-ö võidetud rahasumma.

Tavaliselt pakutakse sihikul olevale inimesele midagi ahvatlevat.

Näiteks:

  • tuleb teade, et olete võitnud loteriil või rahalise auhinna, kuigi te ei ole sellisest loteriist ega loosimisest kunagi osa võtnud;
  • Teile tehakse "eksklusiivne" ettepanek osaleda investeerimisskeemis (nt püramiidskeemid, "aktsiad, mille väärtus tõuseb kohe" jms), kus kindlasti teenib kiiresti korraliku kasumi;
  • pakutakse võimalust teenida kergesti väga suur summa selle eest, et aitate kanda mitme miljoni euro ulatuses raha pakkujate asukohariigist välja.

Enamikul juhtudel toimub pettus niimoodi.

  • Pettur püüab kätte saada Teie internetipanga- või pangakaardiparoole. Näiteks e-postkasti saabub kiri, kus turvakaalutlustel palutakse vahetada pangaparoolid ning selle käigus küsitakse informatsiooni ka vanade paroolide kohta. Mingit paroolivahetust tegelikult ei toimu ja Teie poolt saadetud "vana" ehk tegelikult kehtivat parooli kasutatakse Teie konto tühjendamiseks.
  • Võõra krediitkaardi andmete alusel ostude sooritamiseks kopeeritakse Teie krediitkaardi magnetribal olevad andmed ning valmistatakse nende põhjal võltskrediitkaart. Hiljem avastate oma kontoväljavõttelt summad ostude ja teenuste eest, mida Te ei ole teinud või tarbinud.
  • Tihti kasutavad petturid kurjasti ära inimeste abivalmidust ja head tahet. Ringlusse lastakse näiteks e-kiri, kus palutakse raha raskelt haige lapse ravimiseks vms. Võib juhtuda, et Teie annetatud raha ei jõua abivajajani sel lihtsal põhjusel, et sellist abivajajat polegi olemas.
  • Teile pakutakse võimalust kodus eriliste oskuste, hariduse ja teadmisteta teenida kerge vaevaga suurem summa raha. Pettus seisneb selles, et enne uue töö alustamist tuleb tööpakkujale teha nn sissemaks. Pärast raha maksmist pole aga lubatud tööd ning mõistagi ei maksta Teile ka mingit tasu. Sissemaksust olete samuti ilma.
  • Investoreid kutsutakse üles teatud kindlate kauplemisplatvormide vahendusel ja petuskeemi levitavate isikute poolt kirjeldatud viisil investeerima. Teile püütakse jätta muljet lihtsasti teenitavast suurest tulust, seejuures avamata skeemi levitaja huvisid.
  • Petuskeemides osundatakse tavaliselt legaalsetele kauplemisplatvormidele, püüdes kujundada usaldusväärset muljet skeemist endast. Kõnealuseid veebilehti reklaamitakse muu hulgas sotsiaalmeedias ja masspostituste vahendusel. Eesti investoritele suunatud veebilehed on üldjuhul eesti keeles ja "investorite" isikukirjeldustes on kasutatud eestipäraseid nimesid.

Infot parajasti aktuaalsete investeerimispettuste kohta leiab Finantsinspektsiooni kodulehelt www.fi.ee. Üldjuhul eeldavad finantsteenused tegevusloa olemasolu, selleks kontrollige Finantsinspektsiooni turuosaliste registrist, kas teenuse osutajal on vastav luba olemas.

4.15 Väärtpaberiturg

Eespool tutvustatud väärtpaberitega – aktsiate, võlakirjade ja tuletisväärtpaberitega, samuti valuutadega – tehakse tehinguid väärtpaberiturgudel ehk finantsturgudel. Väärtpaberiturg on koht, kus saavad kokku isikud, kellel on vaja väärtpabereid osta või müüa. Põhjused tehingute tegemiseks võivad olla väga erinevad: säästude investeerimine, ettevõtte finantseerimine aktsiate või võlakirjade müügi kaudu, väärtpaberite rahakstegemine, tarbimise suurendamine, ettevõtte finantsriskide maandamine jne.


Korralduslikus mõttes võib väärtpaberitega kauplemise kohaks olla reguleeritud turg, mitmepoolne kauplemissüsteem või organiseeritud kauplemissüsteem.


Reguleeritud väärtpaberiturg on (väärtpaberituru seadusest pärinevat definitsiooni kasutades) "organisatsiooniliste, õiguslike ja tehniliste lahenduste mitmepoolne süsteem, mis on moodustatud sinna kauplemisele võetud väärtpaberitega pideva ja korrapärase kauplemise võimaldamise eesmärgil ning mis viib ühetaolistel tingimustel kokku eri isikute eri- või üheaegsed väärtpaberite omandamis- ja võõrandamishuvid, mille tulemuseks on lepingu sõlmimine".


Lihtsamalt öeldes on reguleeritud turu ülesanne luua kõigile kauplemisest huvitatud isikutele võrdsed tingimused ja tagada, et turul ostetav ja müüdav kaup – s.t väärtpaberid – oleks kvaliteetne ja nende väljastaja tegevus läbipaistev ning aktsionäride huve arvestav.


Eestis tähendab reguleeritud turg Nasdaq Tallinna börsi (võib ka öelda lihtsalt Tallinna börs), mis on osa maailma suurimast börsikontsernist Nasdaq. Tallinna börs on tihedalt integreeritud samuti Nasdaqi kuuluvate Riia ja Vilniuse börsidega, moodustades ühtse Balti väärtpaberituru.

Balti börsidel on neli väärtpaberite nimekirja:

  1. Balti Põhinimekiri, kus on noteeritud Eesti, Läti ja Leedu kõige olulisemate börsiettevõtete aktsiad. Põhinimekirja pääsemiseks peab ettevõte olema tegutsenud oma põhitegevusalal vähemalt 3 aastat, tema turuväärtus peab olema vähemalt 4 miljonit eurot, ta peab avalikustama teavet vastavalt rahvusvahelise finantsaruandluse standarditele (IFRS) ning avalikkuse hulka kuuluvate investorite omanduses peab üldjuhul olema vähemalt 25% aktsiatest või 10 miljoni euro väärtuses aktsiaid.
  2. Balti Lisanimekiri, kus saavad oma aktsiad noteerida ettevõtted, kellele põhinimekirja nõuded käivad üle jõu. Lisanimekirja kauplemisele võtmiseks esitatud aktsiate turuväärtus peab olema vähemalt miljon eurot, millest avalikkuse käes peab olema piisavalt suur osa järelturu tekkimiseks.
  3. Balti Fondinimekiri, kus on noteeritud investeerimisfondide osakud või aktsiad, mida pakutakse Balti riikides avalikult. Noteeritava fondi valitsejal peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba või kui on tegemist välismaise valitseja juhitud fondiga, siis peab fond olema registreeritud avalikuks pakkumiseks Balti riikides.
  4. Balti Võlakirjade nimekiri, kus on noteeritud riiklikud võlakirjad ning ettevõtete erinevate tähtaegadega võlakirjad. Lätis ja Leedus on võlakirjade noteerimine rohkem levinud kui Eestis. Noteerimiseks esitatud võlakirjade nimiväärtuste summa peab olema vähemalt miljon eurot ning nende emitent peab üldjuhul olema oma põhitegevusalal tegutsenud vähemalt kaks aastat.

Tallinna, Riia ja Vilniuse börsidel noteeritud väärtpaberite nimekirja ning palju muud infot väärtpaberite ja nendega kauplemise korralduse kohta leiab veebiaadressilt www.nasdaqbaltic.com.


Mitmepoolse kauplemissüsteemi toimimise põhimõtted on paljuski sarnased reguleeritud turuga. Peamine vahe reguleeritud turuga on see, et mitmepoolses kauplemissüsteemis kaubeldavatele väärtpaberitele kohalduvad nõuded on vähem ranged ja need väärtpaberid on tavaliselt vähem likviidsed. Mitmepoolsete kauplemissüsteemide kohta kasutatakse sageli ka nimetust alternatiivturg. Eesti alternatiivturg kannab nime First North, see kuulub NASDAQ börside gruppi.


Kolmas väärtpaberituru seaduses defineeritud väärtpaberitega kauplemisega koht – organiseeritud kauplemissüsteem – on mitmepoolne süsteem, mis ei ole reguleeritud turg ega mitmepoolne kauplemissüsteem ning milles viiakse kokku eri isikute omandamis- ja võõrandamishuvid. Selle määratluse alla mahtuvatel kauplemiskohtadel on riiklikku regulatsiooni ja investorkaitset kõige vähem. 


Mõeldes börsile, kerkivad vanematel inimestel silme ette filmidest ja rahvusvahelistest uudislõikudest pärit kaadrid ülerahvastatud kauplemispõrandatest, kus triiksärkides maaklerid üritavad käte ja paberitega hasartselt vehkides ning telefonidesse karjudes endale või oma klientidele parimaid tehingutingimusi välja kaubelda. Selline pilt on nüüdseks börsidelt peaaegu kadunud, sest enamik kauplemiskohti on täielikult üle läinud elektroonilistele kauplemissüsteemidele. Elektrooniline kauplemissüsteem kujutab endast keerukat programmi, kuhu börsiliikmete juures töötavad maaklerid end arvutite vahendusel sisse logivad.


Tallinna börsil toimuva börsitehingu korraldust kirjeldab järgnev joonis. Tehingu tegemine eeldab, et investoril on olemas väärtpaberikonto, mille saab avada Nasdaq CSD SE kontohalduri juures. Kontohalduriteks on Eestis tegutsevad pangad (vt nasdaqcsd.com/et/kontohaldurite-nimekiri/).


Nasdaq CSD SE on Eesti, Islandi, Läti ja Leedu regionaalne väärtpaberite keskdepositoorium, mis peab Eesti väärtpaberite keskregistrit (ereg.nasdaqcsd.com/). Keskregister on riiklik register, mis peab arvestust kõigi Eestis tegutsevate aktsiaseltside aktsiaraamatute ning kõikide Eestis avatud väärtpaberikontode üle. Samuti on registrisse koondatud teised elektroonilised väärtpaberid (osaühingute osad, võlakirjad, fondiosakud jms) ning väärtpaberitega tehtud toimingute ajalugu.


Mõistagi leidub inimesi, kes Eesti ja teiste Baltimaade aktsiatega kauplemisele lisaks või selle asemel tahavad kaubelda ka teiste riikide väärtpaberitega – näiteks USA aktsiatega. Võimalust seda teha pakub Eestis mitu investeerimisteenuste osutajat, kuid interneti vahendusel saab kontosid avada ka välismaiste pankade või investeerimisühingute juures. Nasdaq CSD on ühendatud üleeuroopalise T2S väärtpaberiarveldusplavormiga.

4.16 Investeerimiskonto

Alates 2011. aastast saavad kõik Eestis makse maksvad füüsilised isikud oma sääste investeerida investeerimiskonto kaudu, mis võimaldab edasi lükata teenitud tulult tulumaksu maksmist.


Sisuliselt on investeerimiskonto näol tegemist arvelduskontoga, mille kaudu toimub investeeringute ostmine ja müümine. Investeerimiskonto puhul ei oma konkreetse investeeringu müügist saadava tulu suurus või aeg maksude maksmise seisukohalt tähtsust. Oluline on see, kui suur on investeerimiskontole tehtud sissemakse ja kui suur on väljamakse. Tulu deklareerides ei pea vaatama enam mitte väärtpaberikonto väljavõtet, vaid arvelduskonto(de) väljavõtet.


Investeerimiskonto võiks aga olla igapäevasteks arveldusteks kasutatavast kontost eraldi, sest kui selle kaudu tehakse ka muid makseid (saadakse töötasu, makstakse telefonikulusid jms), siis tuleb neid kõiki ka maksudeklaratsioonil näidata.


Päris kõigi finantstulude maksustamist ei võimalda investeerimiskonto edasi lükata: lihtsustatult öeldes peab tegemist olema avalikult kaubeldavate väärtpaberitega või tegevusluba omavate finantsasutuste pakutavate investeerimistoodetega. Kehtib ka territoriaalne piirang – tegemist peab olema Euroopa Majanduspiirkonna või OECD liikmesriikide väärtpaberite ja finantsasutustega.


Alla 18-aastasele isikule väärtpaberikonto ja investeerimiskonto avamise ning seal tehingute tegemise puhul tuleb vanematel arvestada ka perekonnaseaduse sätetega. Üldreegli kohaselt on lapsele kuuluva varaga tehingute tegemiseks vajalik kohtu nõusolek, mille saamine võtab tavaliselt aega paar kuud. Kohtult nõusolekut küsimata võib lapse nimel teha väärtpaberitehinguid (välja arvatud tuletisväärtpaberitega) siis, kui vanem omandab lapsele väärtpabereid enda vahendite arvel ning nende väärtpaberite müügist saadu jääb lapse omandisse. Samuti on lapsele ostetud väärtpaberite müügist saadud raha lubatud kohtult nõusolekut küsimata kasutada lapsele uute väärtpaberite ostmiseks.

Näide
Laura kandis 2020. aastal oma investeerimiskontole 1000 eurot ja ostis kogu selle raha eest aktsiaid. Mõne aja pärast müüs ta aktsiad 1300 euro eest, kogu see summa laekus tagasi tema investeerimiskontole. Seejärel võttis Laura investeerimiskontolt 1100 eurot välja, kontole jäi 200 eurot. Pärast 2020. aasta tulude deklareerimist 2021. aasta alguses tuleb tal maksta tulumaksu 1100 – 1000 = 100 eurolt. Investeerimiskontole jäänud 200 eurolt tuleb tal maksta tulumaksu siis, kui ta selle sealt välja võtab ega uuesti ei investeeri.

5. Pensionid

5.1 Vanaduseks valmistumine

Põhimõtteliselt on inimesel vanaduspõlve materiaalseks kindlustamiseks kaks viisi.


Esiteks, ta võib osa praegu toodetavast kaubast tuleviku tarvis kõrvale panna. See on ainus viis inimesele, kes elab Robinson Crusoe stiilis – üksi, muu maailmaga suhtlemata. Praktikas on selle variandi rakendamise võimalused väga piiratud, eriti tänapäeval.


Paarikümneks aastaks ei saa ju ette varuda toitu, mis tähendab, et Crusoe-pensionär peaks kuni viimaste elupäevadeni elatuma põllu- ja loomapidamisest, millega sitke ja looduslähedane inimene ka hakkama saaks. Tööstuskaupadel ei ole üldiselt säilimistähtaega ja neid oleks seega isegi võimalik mitmekümne aasta jagu ette soetada; eluaseme saab ka nooremas eas "valmis varuda".

Paraku ei piirdu tänapäeva pensionäri vajadused enamasti vaid toidu, mõnede lihtsate tööriistade, riiete ja eluasemega. Tänapäeva pensionär tahab kaasaegset arstiabi, käia kultuuriüritustel ja kasutada palju muid teenuseid, mis sõltuvad ikkagi vajadusest (nagu kasvõi juukselõikus). Ja isegi varutavate kaupadega võib tekkida probleeme, kui pensionäri maitse ja vajadused ajaga muutuvad või kui muutub põhjalikult mõni tehnoloogia (nagu muutus näiteks telepildi edastamine: analoogtelevisiooni asemele tuli digitelevisioon).


Teine pensionipõlveks valmistumise võimalus on vahetada osa praegusest toodangust ümber õiguseks tulevasele toodangule. Tänapäevases ühiskonnas on ainult see viis praktiliselt teostatav.


Saamaks osa tulevasest toodangust, on omakorda kaks võimalust. Esiteks võib säästa osa sissetulekust ja koguda pensionipõlveks hunniku raha, mille eest osta vajalikke kaupu ja teenuseid noorematelt, tööjõulistelt inimestelt. Teiseks võib võtta lastelt, kogukonnalt või riigilt lubaduse, et pensionärid saavad tulevikus osa laste, kogukonna või riigi tulevasest toodangust.


Esimesel juhul on tegu eelfinantseeritud pensionisüsteemiga, teisel juhul jooksva finantseerimise süsteemiga. Mõlema toimimiseks peavad tulevased põlved midagi tootma, et pensionärid saaks säästetud raha eest kaupu-teenuseid osta või et oleks kaupu-teenuseid, millest oma osa nõuda. Rahal ei ole väärtust, kui puudub toodang.


Eelfinantseeritud pensionisüsteemi puhul tehakse pensionimaksed fondist, kuhu sellega liitunud isikud on eelnevate aastate jooksul sissemakseid teinud. Eelfinantseeritud pensionisüsteem võib olla nii eraviisiliselt kui ka riiklikult juhitav.


Jooksva finantseerimisega pensionisüsteemis tehakse pensionimakseid ühiskonnaliikmete jooksvatest maksetest (töötavate inimeste maksetest). Jooksva finantseerimise süsteeme juhib ja korraldab üldjuhul riik, kes kogub vajaliku raha maksudena. Põhimõtteliselt saab sellist süsteemi ülal hoida ka väiksem ühiskonnagrupp; teatud mõttes on suur pere, kus elab koos mitu põlvkonda, samuti jooksva finantseerimisega pensionisüsteem.


Eesti pensionisüsteem sisaldab nii eelfinantseeritud osa kui ka jooksva finantseerimisega osa.

 

5.2 Riiklik pension

Eesti pensionisüsteem koosneb kolmest sambast, neist esimene on jooksval finantseerimisel põhinev riiklik pension, mis idee järgi peab pensionärile tagama minimaalse toimetulemist võimaldava sissetuleku. Esimene pensionisammas põhineb ümberjagamisel – tänased töötegijad katavad sotsiaalmaksu makstes praeguste pensionäride pensionid.


Peamine riikliku pensioni liik on vanaduspension. Õigus vanaduspensionile tekib Eesti alalisel elanikul, kel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. 2021. aastal algab pensioniiga nii meestel kui ka naistel 64. eluaastast (2016. aastani oli naiste pensioniiga veidi madalam). 2017. aastast saadik tõstab riik nii meeste kui ka naiste pensioniiga igal aastal 3 kuu võrra. Nõnda kerkib see 2026. aastaks 65. eluaastani. 


Alates 2027. aastast ehk 1961. aastal ja hiljem sündinud inimestel hakkab vanaduspensioniiga sõltuma keskmisest eeldatavast elueast. Vanaduspensioniea arvutamise aluseks saab 65-aastaste inimeste eeldatav eluiga. Need andmed avaldab igal aastal statistikaamet. Kui eeldatav eluiga kasvab, tõuseb ka vanaduspensioniiga, kuid mitte rohkem kui kolm kuud aastas. 2010ndatel aastatel on 65-aastaste keskmine oodatav eluiga kasvanud keskmiselt kaks kuud aastas.


Oma tõenäolise pensioniea saab leida sotsiaalkindlustusameti kalkulaatoriga aadressil pension.sotsiaalkindlustusamet.ee/kalkulaator.
Paljudele ametitele on riik aastate jooksul kehtestanud tavalisest madalama pensioniea. Nüüd, kus keskmine eluiga on jõudsalt kasvanud, sooviks riik sääraste soodustingimuste hulka vähendada, kuid huvigruppide vastuseisu tõttu edeneb see visalt.


Näiteks tervistkahjustatavateks loetavatel töödel (nende nimekirja sisaldab valitsuse vastav määrus, sinna kuulub näiteks töö põlevkivikaevandustes ja mitmesugused tööd tööstuses) üle kümne aasta töötanud inimestel on õigus minna pensionile 5 või 10 aastat enne tavapärast pensioniiga. Üldisest pensionieast varem on 2021. aasta seisuga riigilt pensioni võimalik saama hakata ka politsenikel, prokuröridel, kohtunikel ja kaitseväelastel, kui nad on oma ametis piisavalt kaua töötanud. 1-5 aasta pikkusele pensioniea soodustusele on õigus puudega lapse või rohkem kui kolme lapse ühel vanemal.

 

2005. aastal sündinud Eesti elanik saaks 2021. aastal kehtivate reeglite kohaselt vanaduspensionile minna umbes 70-aastaselt ehk 2075. aastal. Täpne aeg sõltub muude tingimuste samaks jäädes sellest, kuidas muutub Eestis keskmine eluiga. 


Praeguse kooliõpilase jaoks on 50-60 aasta kaugusel olev pensioniiga midagi, millega on raske suhestuda. Kuid emade-isade või vanaemade-vanaisade pensionipõlve algus on märksa lähemal ja 2021. aastast kehtiva süsteemi paindlikud valikukohad pakuvad hulga ainet aruteluks ja arvutamiseks, kuna ja kuidas oleks neil kõige kasulikum pensionile jääda, kaaludes muuhulgas töövõimalusi ja tervist.  


Pensioniiga ei ole jäigalt paika pandud piir. Esiteks, inimesel on võimalik jääda pensionile kuni 5 aastat enne seadusekohast pensioniiga. See eeldab, et elu jooksul on kogunenud 40 aastat pensionistaaži. Kui pensionistaaži on 20-24 aastat, saab inimene soovi korral riiklikule pensionile jääda aasta enne üldist pensioniga. Staaž kujuneb inimese eluteel toimunud tegevustest, nagu õppimine, laste kasvatamine, töötamine, sõjaväes teenimine. Selle üle peab arvet sotsiaalkindlustusamet.


Vanaduspensionile jäämist edasi lükata võib inimene nii kaua, kui soovib. Kes jääb pensionile varem, saab ka igakuiset pension veidi vähem. Kes lükkab pensionile jäämist edasi, saab pensionile jäädes suuremat pensioni.


Pensioni vähendused ja suurendused sõltuvad statistikaameti elutabelist ja euroala riigivõlakirjade intressimäärast. Neid arvestuste aluseks olevaid andmeid uuendatakse korra aastas 1. jaanuaril. Vastavad arvutused on üpris keerulised, nende aluseks olevaid valemeid võib matemaatikahuviline uurida sotsiaalministri määrusest „Riikliku vanaduspensioni suurust suurendava ja vähendava kordaja arvutamise tingimused ja kord“.


2020. aasta lõpus kehtinud prognoosi järgi oleks „õigest“ east viis aastat varem pensionile jäämine kaasa toonud 22,6% väiksema pensioni, viis aastat hiljem pensionile jäämine aga 35,6% suurema pensioni. Sääraste vähenduste ja suurenduste eesmärk on saavutada, et kogusummas – pensionile jäämisest kuni surmani – saaks varane pensionile jääja sama palju pensioni kui hiline pensionile jääja.


Sellega 2021. aastast kehtiva esimese samba pensioni paindlikkus ei piirdu. Pensioni saab võtta soovi korral välja ka pooles mahus või pensioni saamise üldse katkestada. Sellisel juhul suureneb saamata jäänud pensioniosa sarnaselt pensioni saamise edasi lükkamisele.


Enda otsuseid saab inimene muuta üks kord kuus ehk 12 korda kalendriaastas, soovitud muudatus hakkab kehtima järgmisest kuust.


Aastatel 2021-2025 saab varem pensionile jääda soovija ise valida, kas jääb äsja kirjeldatud paindlikule vanaduspensionile või 2020. aastani kehtinud ennetähtaegsele vanaduspensionile. Ennetähtaegsele vanaduspensionile saab minna kõige enam kolm aastat enne vanaduspensioni iga. See vähendab pensioni suurust iga kuu kohta 0,4% ehk 36 kuud x 0,4% = 14,4%. Kui aga lükata pensioni saamist edasi, siis suureneb vanaduspension 0,9% iga kuu eest, mis on möödunud inimese jõudmisest vanaduspensioni ikka.

Näide

Mari otsustas jääda vanaduspensionile neli aastat enne vanaduspensioniiga. Tema pension vähenes 18,7% võrra. Ent aasta hiljem leidis Mari hea töökoha ja katkestas pensioni saamise. Uuesti jäi ta vanaduspensionile alles viis aastat pärast vanaduspensioniea saabumist.


Sellisel juhul võetakse uuesti pensionile jäämisel aluseks Marile viis aastat enne vanaduspensionile jäämist määratud (ja 18,7% võrra vähendatud) vanaduspensioni summa. See summa suureneb pensioni kaheksa aasta võrra edasi lükkamise tõttu 69,37% võrra.

Vanaduspension koosneb neljast osast.

  1. Põhi- ehk baasosa, mille suuruseks 1. aprilli 2020 seisuga oli 215,5148 eurot kuus. Baasosa suurust korrigeeritakse igal aastal indeksiga, mis sõltub tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu¬laekumiste muutusest eelneval aastal.
  2. Staažiosak, mille suurus sõltub sellest, kui palju on pensionisaajal pensioniõiguslikku staaži ehk tööaastaid ja töötamisega võrdsustatud aastaid (näiteks laste kasvatamine, ajateenistus jms). Need aastad lähevad arvesse kuni 1998. aasta 31. detsembrini. Ühe staažiaasta rahaliseks väärtuseks kuupensionis oli 2020. aasta seisuga 7,104 eurot.
  3. Kindlustusosak, mille suurus sõltub sellest, kui palju on pensionisaaja palgast alates 1999. aasta 1. jaanuarist kuni makstud sotsiaalmaksu. Kindlustusosaku suuruse arvutamise aluseks on pensionikindlustuse aastakoefitsientide summa. Aastakoefitsient näitab inimese töötasult kalendriaasta jooksul tasutud sotsiaalmaksu suhet riigi keskmiselt töötasult tasutud sotsiaalmaksu. Kui sotsiaalmaksu tasutakse keskmise töötasu suuruselt palgalt, on aastakoefitsiendiks 1,0 ja selle rahaliseks väärtuseks kuupensionis oli 2020. aastal 7,104 eurot.
  4. Ühendosak, mis koosneb 50% ulatuses kindlustusosakust ja 50% ulatuses solidaarosakust. Kindlustusosaku suurust arvestatakse laekunud sotsiaalmaksu põhjal, nagu 2020. aastani arvestatud kindlustusosakut. Näiteks Eesti keskmist palka teeninud inimese kindlustusosaku suurus on 1,0, kahekordset Eesti keskmist palka saaval inimesel 2,0. Solidaarosak on 1,0, kui inimese eest on aasta jooksul makstud sotsiaalmaksu vähemalt 12-kordselt töötasu alammääralt. Kui tema eest on makstud aasta jooksul sotsiaalmaksu vähem kui aastaselt töötasu alammääralt, arvutatakse solidaarosak proportsionaalselt makstud summaga. Kahekordset Eesti keskmist palka saava inimese ühendosakuks kujuneb (50%×2)+(50%×1)=2.

Oma pensioni oodatava suuruse arvutada ja olemas olevaid andmeid saab igaüks, kellel on staaži-, kindlustus- või ühendosakuid, vaadata portaali eesti.ee pensionikalkulaatorist.

Näide

2020. aastal vanaduspensionile läinud Mihklil on 22 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži ning tema kindlustusosakute on 25,104.
Tema pension arvutatakse järgmiselt.


1.    Baasosa 215,5148 eurot.
2.    Staažiosak 22 × 7,104 = 156,288 eurot.
3.    Kindlustusosak 25,104 × 7,104 = 177,3388 eurot.
Kokku 550,14 eurot.

Mihkli pensionist moodustab ligi poole staažiosak, sest suur osa tema tööelust langes 1998. aasta eelsesse aega. Mida aeg edasi, seda suurema kaalu saab vanaduspensionis kindlustusosak – inimestel, kes on alustanud tööd 1999. aastal või hiljem, kaob staažiosak pensioniarvestusest üldse. Alles praegu tööle asuvate noorte pensioni suurus hakkab sõltuma ühendosakust, mis on solidaarsem kui 1999.-2020. aasta kindlustusosak. Ühendosakule ülemineku põhjuseks oligi soov vältida seda, et tulevikus on riigilt saadavad pensionid väga ebavõrdsed.


Tulevaste pensionäride riikliku vanaduspensioni suurus sõltub ennekõike tulevaste maksumaksjate arvust ja nende sissetulekute suurusest – need tegurid määravad baasosa ja ka staaži-, kindlustus- ja ühendosaku suuruse. Veel mõjutavad tulemust pensionäri tööstaaž ja sotsiaalmaksu alla käivate sissetulekute suurus tööeas. Samuti mängivad rolli poliitilised jõuvahekorrad ühiskonnas – kui suur osa maksutuludest otsustatakse pensioniteks ümber jagada.


Vanaduspension pole ainus riikliku pensioni liik. Pensioniikka jõudnud isikutel, kes on enne pensioni taotlemist elanud Eestis vähemalt viis aastat, aga kel puudub vanaduspensioni saamiseks nõutav pensionistaaž, on õigus rahvapensionile. 2020. aasta seisuga oli rahvapensioni määr 221,63 eurot.


Pensioni ja rahvapensioni kõrval makstakse Eestis mitmesuguseid eripensione: kohtunikele, prokuröridele, politseinikele, riigikontrolöridele, kaitseväelastele, pensionilisana päästetöötajatele ja riigiametnikele.


Inimesel, kes läheb Eestist elama ja tööle teise Euroopa Liidu liikmesriiki, Norrasse, Islandile, Liechtensteini või Šveitsi, ei lähe Eestis teenitud pensionistaaž kaduma. Isik, kes on töötanud elu jooksul eri riikides, saab pensionile jäädes igalt riigilt pensioni vastavalt seal töötatud ajale.
 

5.3 Teise ja kolmanda samba kogumispension

Eesti pensionisüsteemi teiseks sambaks on kohustuslik kogumispension, mis pärast 2021. aasta reformi pole küll enam päris kohustuslik.  
Teise pensionisambasse makse tasumise õigus ja kohustus tekib inimese 18-aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul võib valikuavalduse esitada ka vähemalt 16-aastane isik. Teisisõnu: noored, kes sisenevad tööturule, liituvad vaikimisi ka teise sambaga. Kui aga inimene ei soovi teises sambas pensioni koguda, saab ta vastava avalduse esitamisega selle lõpetada või maksete tegemisega üldse mitte alustada.
Ka inimesed, kes on juba teise sambaga liitunud, jäävad vaikimisi teise sambaga liitunuks pärast 2021. aasta pensionireformi, kogumise peatamiseks või raha väljavõtmiseks aga tuleb esitada vastav avaldus.


Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel – töötav inimene kogub endale pensioni, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi ja riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava sotsiaalmaksu arvelt 4%. Pensionifondi minev sotsiaalmaksu 4% ei lähe arvesse riikliku pensioni arvutamisel – s.t inimese riiklik pension jääb selle võrra väiksemaks.


Kui inimene ei liitu teise sambaga või lahkub sellest, läheb sotsiaalmaksu 4% ehk riigi osa arvesse riikliku pensioni arvutamisel.


Majanduskriiside tõttu on Eesti riik kahel korral teise samba maksemäärasid muutunud – kriisi ajal oma panust vähedanud ja hiljem selle kompenseerinud. Nõnda oli 2008. aasta majanduskriisi järel aastatel 2009-2017. Sama tegi riik 2020. aasta koroonakriisi ajal –peatas maksed 14 kuuks aastatel 2020-2021 ja on lubanud selle aastatel 2023-2024 kompenseerida inimestele, kes omapoolsete maksetega jätkasid.

 Lisaks teisele sambale on igaühel võimalik koguda raha ka kolmandasse pensionisambasse (täiendav kogumispension). Peale inimese enda võib tema eest kolmandasse pensionisambasse makseid teha ka tema tööandja.
Selleks, et inimesed oleksid huvitatud vabatahtlike maksete tegemisest, kehtivad teisele ja kolmandale pensionisambale maksusoodustused. Teise samba maksusoodustus seisneb selles, et sissemakseid sambasse tehakse brutotulust, s.t tulumaksu võtmise eelsest tulust. Kolmanda samba puhul on maksusoodustus see, et kui makse teeb töötaja ise, siis saab ta tuludeklaratsiooni esitamise järel tagasi tulumaksu ehk summa, mis võrdub 20 protsendiga aasta jooksul pensionifondi tehtud sissemaksetest. Kui makseid teeb tööandja, siis ei tule tööandjal makse pealt tasuda erisoodustuse tulumaksu.


Kolmanda samba tulumaksusoodustus kehtib summadele, mis ei ületa 15% tulumaksustatavast tulust – arvesse lähevad nii tööandja kui ka töötaja maksed. Lisaks kehtib piirmäär 6000 eurot, mida ületavatelt sissemaksetelt samuti tulumaksu tagasi ei saa.


Kolmandasse pensionisambasse tehtud sissemaksete maksuefekt ei ole sama mis säästmisel investeerimiskonto kaudu. Investeerimiskonto kaudu investeerimise tingimused on paindlikumad, kuid pensionisambasse investeerimisega kaasneb suurem maksuvõit.


Kolmanda pensionisamba puhul kaasneb säästmisega tulumaksu tagastamine, ja kui väljamakseid hakatakse tegema eluaegse regulaarselt makstava pensioni lepingu alusel, siis on väljamaksed tulumaksuvabad (väljamaksete korraldamise variante on teisigi – neid tasub väljamaksete aja kätte jõudes hoolikalt kaaluda). Investeerimiskontole kantud summadelt tulumaksu tagasi ei maksta ja väljamaksete puhul rakendatakse tulule tavalist maksumäära. Investeerimiskonto maksukasu on tulu maksustamise edasilükkumine.


Teisest ja kolmandast pensionisambast saadava pensioni suurus sõltub sellest, kui palju raha on inimene sammastesse sisse maksnud, ja sellest, kui suur on olnud tema pensionifondi(de) tootlus.


Teise pensionisamba väljamakseid on inimesel õigus hakata saama viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist või siis, kui inimene on jäänud püsivalt töövõimetuks. Aga see pole kohustus – raha võib hakata välja võtma ka hiljem. Piiratud tingimustel on raha võimalik välja võtta ka varem (vt peatükk 5.5).
Kolmanda samba kogumispensioni väljamakseid on neil inimestel, kes on sinna hakanud raha koguma enne 2021. aastat, õigus hakata saama siis, kui ta on saanud 55-aastaseks või jäänud püsivalt töövõimetuks. 2021. aastal või hiljem kolmandat sammast koguma hakanutel tekib see õigus üldise pensioniea saabumisel. Kolmandast sambast on võimalik raha välja võtta ka varem, kuid sellisel juhul tuleb riigile tasuda kogumisperioodil tagasi saadud tulumaks (20% sissemaksetest) ja tulumaks koguenud tulult.


Väljamaksete suurus sõltub kogunenud summa suurusest ning valitud pensioniperioodi pikkusest. Teise või kolmandasse sambasse kogutud summa väljavõtmise võimalusi on mitmeid – alates ühekordsest väljamaksest kuni eluaegse pensionini. 


Kogumispensioni saamiseks sõlmitakse kindlustusandjaga pensionileping, lepitakse pensionifondivalitsejaga kokku fondipension või võetakse raha ühe korraga pensionifondist või pensioni investeerimiskontolt välja.


Kui inimene sureb enne pensioniikka jõudmist, pensionisäästu ammendumist või pensionilepingus märgitud garanteeritud perioodi lõppu, antakse pensionifondidesse kogutud raha üle tema pärijatele või pensionilepigu alusel makstakse selles märgitud isikule (soodustatud isikule) pensioni garanteeritud perioodi lõpuni. Võrdluseks: õigust riiklikule pensionile pärijatele edasi anda ei saa.


Pensioniväljamaksete viisi valimisel tuleks enne otsuse tegemist arvestada ka nende maksustamist, sest sõltuvalt väljamakse viisist võib sellele kehtida tulumaksumäär 20%, 10% või 0%.


2021. aasta alguses kehtinud seaduste järgi maksustati: 
tulumaksumääraga 20%

  • riiklikud pensionid;
  • inimesele enne teise samba pensioniiga (ka sambast lahkumisel) või pärijale tehtud väljamakse;
  • inimesele enne kolmanda samba pensioniiga tehtud väljamakse;

tulumaksugamääraga 10%

  • kolmanda samba pension, kui sellele kehtib pensioniiga 55 aastat ja kui kogumisperiood on kestnud vähemalt viis aastat;
  • teise samba pension vanaduspensionieas või kuni 5 aastat enne sellesse ikka jõudmist tehtud väljamakse;

maksuvaba on

  • puuduva töövõimega inimesele tehtud väljamakse (sõltumata vanusest);
  • vanaduspensionieas või kuni viis aastat enne sellesse ikka jõudmist tehtud väljamakse ning eluaegse pensioni või oodatava elueaga jagatud tähtajalise pensioni väljamakse, mida tehakse perioodiliselt vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.

Inimese maksuvaba tulu (2021. aasta seisuga kuni 6000 eurot aastas) ei vähenda maksuvabad väljamaksed (neid ei deklareeritagi) ning teisest sambast tehtud väljamaksed, mis on maksustatud tulumaksuga määras 20% või 10%, ning kolmandast sambast tehtud väljamaksed, mis on maksustatud tulumaksuga määras 10%.


Riiklikud pensionid lähevad arvesse maksustatava aastatuluna ja mõjutavad inimese maksuvaba tulu arvestust.
 

5.4 Pensionifondi valimine

Teise samba fondi valimise võimalus tekib isikul tema 18-aastaseks saamisega. Seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul võib valikuavalduse esitada ka vähemalt 16-aastane isik. Teise samba fondi valimine kerkib päevakorda siis, kui noor läheb esimest korda ametlikult tööle ja saab palka.


Isik, kes jätab valikuavalduse esitamata, ei saa karistada ega jää ka pensionifondita. Temale fond loositakse – siis, kui aksu- ja Tolliametisse on laekunud teave tema esimesest palgamaksest (ja maksud). Fond loositakse kolme kõige madalama jooksva tasu määraga agressiivse pensionifondi hulgast. Agressiivseteks fondideks nimetatakse neid, mille investeeringute osakaal aktsiatesse, aktsiafondidesse ja muudesse aktsiatega sarnastesse instrumentidesse on vähemalt 75%. Teise samba pensionifondide jooksva tasu määrade ülevaade avaldatakse www.pensionikeskus.ee veebilehel. Loositavate fondide nimekirja uuendatakse üks kord aastas 3. märtsil või sellele järgneval tööpäeval.


Valikuavalduse saab esitada Eesti Väärtpaberikeskuse pensionikeskuse veebilehe www.pensionikeskus.ee "Minu konto" alateemas, samuti Eesti pankade internetipankades ja kontorites. Kolmanda samba fondi valikuavalduse saab esitada oma panga kaudu internetipangas või kontoris. 18-aastaseks saanud isik saab seda teha ise, noorematele saab seda teha tema seaduslik esindaja ehk üldjuhul lapsevanem. Lapse kolmanda samba fondi sissemakseid tehes peab vanem arvestama, et ta ei saa lapse pensionikontole tehtud sissemaksete eest maksutagastust. Maksutagastuse saab isik, kelle pensionikontole on täiendava pensionifondi sissemaksed tehtud. Seega: kui alaealine on saanud aasta jooksul tulu ning maksnud ka makse, siis on alaealisel tulusid deklareerides võimalus maksutagastust saada.


Enne teise või kolmanda samba fondi valimist tuleb teha natuke eeltööd, et leida endale sobivaim fond. Iga fondivalitseja kiidab mõistagi oma kaupa, seepärast tuleks enne otsuse tegemist tutvuda mitme fondi materjalidega. Fondide nimekirja ja neid tutvustavad materjalid leiab veebilehelt www.pensionikeskus.ee.


Fondi valimist tuleb alustada oma eesmärgi määratlemisest ja riski-taluvuse hindamisest.


Kogumispensioni puhul on eesmärk mõistagi piisava rahasumma kogumine pensioniks, kuid siin on east tulenevaid erisusi. Noores ja keskeas võib eesmärgi saavutamise nimel võtta suuremaid riske, sest säästude kasutuselevõtmise aeg on kaugel ning on tõenäolisem, et pensionikoguja suudab pikaajalise kogumise tulemusel üle elada väärtpaberiturgude suuremad langused ja kriisid. Hiljemalt viis aastat enne arvatavat pensionilejäämise aega on aga mõistlik hakata mõtlema rohkem säästude väärtuse säilitamisele kui maksimaalse kasvusaavutamisele.


Riskitaluvust saab hinnata küsimustike abil, mida võib leida investeerimistooteid pakkuvate pankade veebilehtedel. 50.–55. eluaastani on riskitaluvuse hindamisel põhiküsimus see, kui stoiliselt Te suudateaktsiaturu kõikumisi taluda. Langusi (ja tõuse) mahub pensionikogumise perioodi kindlasti mitu; kes neid väga raskelt üle elab, peaks valima fondi, kus on suhteliselt suur võlakirjade osakaal (näiteks 50 või 75 protsenti), sest tavaliselt kõiguvad võlakirjade hinnad aktsia omadest vähem. Samas võib võlakirjalembus kätte maksta aktsiaturu tõusu¬perioodidel, kui aktsiate väärtus kasvab võlakirjade omast kiiremini. Suur aktsiate osakaal nii noorte kui ka vanade jaoks võib olla parim valik kiire inflatsiooni aastatel, sest üldiselt säilib aktsiate väärtus inflatsiooni käes paremini.


50–70-aastased peavad riskihinnangusse võtma veel ühe mõõdupuu peale enesetunde. See on küsimus, kui suurt pensionifondi langust võib endale lubada ilma, et see hakkaks ohustama toimetulekut pensionieas. Mõningase mänguruumi annab see, et pensioniikka jõudmisega ei kaasne kohustust teise samba raha kohe kasutama hakata. Kui muud sissetulekud ja tervise väljavaade võimaldavad, võib sellega ka oodata, et anda finantsturgudele aega taastumiseks.   


Eesmärgi ja riskitaluvuse väljaselgitamise järel on teada, kas sobivat tuleb otsida suurema või väiksema aktsiaosakaaluga fondide seast. 100-protsendiliselt aktsiatesse ja sarnastesse väärtpaberitesse pole kohustuslikel pensionifondidel lubatud investeerida, ülempiir on 75 protsenti.


Oluliselt mõjutab fondi riskitaset ka see, millise piirkonna väärtpaberitesse fond kõige enam investeerib. Eri piirkondade riskitase muutub koos ajaga – mida ühel aastal hinnatakse kindlaks, ei pruugi seda teisel aastal enam olla. Ainult fondi nimest selle riskitaset välja ei loe, kasulik on vaadata fondi kuu- ja muid aruandeid.


Valiku tegemisel lähtuvad investorid kõige sagedamini fondi minevikutootlusest. Ainuüksi sellest lähtuda on paraku vale, sest ainus, mida minevikutootlus tegelikult näitab, on see, kuidas fondijuht sai hakkama teatud tingimustes. Minevikusaavutused loevad ainult siis, kui korduvad tingimused, milles fondijuht eelmine kord edu saavutas. Sedagi eeldusel, et fond ei ole vahepeal oma investeerimisstrateegiat oluliselt muutnud.


Peale minevikutootluse tuleb pensionifondi valikul arvestada veel järgmisi kriteeriume:

  • Millised on fondivalitseja ja temaga seotud ettevõtete kogemused varade paigutamisel? Kes on fondivalitseja omanikud?Millega on nad seni silma paistnud? Kes on fondijuht? Milline on tema haridus, kogemused? Kes on fondivalitseja ning millised inimesed on seotud pensionifondide raha paigutamisega? Millised on nende inimeste kogemused? Kas need kogemused on rahvusvahelised? Millised on nende inimeste poolt seni valitsetud fondide tootlused indeksitega võrreldes? Ja kõige viimaks – kas te usaldate neid inimesi?
  • Millised on fondi kulud? Erinevalt tulevasest tootlusest on fondi kulud täpselt teada. Mida suuremad need on, seda suurema osa tootlusest need ära söövad. Pensionifondide tasud, millest põhilised on osakute tagasivõtmistasu ja pensionifondi valitsemistasu, leiab aadressilt www.pensionikeskus.ee.
  • Kuidas saate investeeringuid jälgida? Kuidas saate suhelda fondivalitsejaga ning kuidas saate ülevaate oma investeeringutest? Kuidas on lahendatud võimalikud fondide tehnilise poolega seotud küsimused, nagu valikuavalduse esitamine, fondi muutmine jne?
  • Kui selgelt on väljendatud fondi investeerimispõhimõtted ning -poliitika? Kui selge on edastatud informatsioon võimalike kulude struktuuri ning suuruse kohta?

Investeerimisstrateegia poolest võib fondid jagada aktiivselt ja passiivselt juhituteks. Aktiivselt juhitud fonde juhitakse (nagu nimigi ütleb) aktiivselt. Aktiivse stiili peamine omadus on väärtpaberite analüüsil baseeruv aktsiavalik. Analüütikute soovitustele tuginedes valib fondijuht perspektiivikaid ettevõtteid ning investeerib neisse, lootes aktsiaturu keskmisest suuremat kasvu. Teine aktiivse stiili omadus on ajastamine. Fondijuht üritab ajastada tehinguid ning tabada hinnakõikumiste tippe ning langusi: müües kallilt ning ostes odavalt.


Passiivselt juhitud fonde piltlikult öeldes ei juhita. Passiivse fondi fondijuht investeerib kogu raha teatud poliitika alusel teistesse fondidesse ning indeksiaktsiatesse, otsimata seejuures tulu üksikutest aktsiatest ja võlakirjadest. Selline fond suudab tavaliselt pakkuda turu keskmist tootlust.


Alates 2021. aastast on pensioni kogujate valikus lisaks pensionifondidele ka pensioni investeerimiskonto. See on spetsiaalne pangakonto, millele laekuvad inimese kohustusliku kogumispensioni maksed, mida ta siis oma äranägemisel investeerib. Varade osas, kuhu investeerida saab, kehtivad pensioni investeerimiskontole samasugused reeglid nagu peatükis 4.17 jutuks olnud investeerimiskontole. Kahe konto erinevus on see, et pensionikontole raha sisse panna ja sealt välja võtta saab teisele pensionisambale ehk kohustuslikule kogumispensionile kehtivate reeglite alusel. 
 
Info pensionifondi ja pensionikonto kohta
Fondivalitseja peab võimaldama fondiosanikul tutvuda järgmiste dokumentidega:

  • fondi tingimused;
  • fondi viimane aastaaruanne;
  • fondi viimane poolaastaaruanne, kui see on kinnitatud viimasest aastaaruandest hiljem;
  • osakute emissiooniprospekt;
  • fondivalitseja juhatuse liikmete nimekiri.

Oma pensionikonto seisu jälgimiseks saab osakuomanik teha www.pensionikeskus.ee kaudu järgmisi päringuid:

  • saldoteatis pensionikonto seisu kohta;
  • väljavõte kõikide tehingute kohta;
  • koondväljavõte pensionivarade kasvu või kahanemise kohta;
  • laekumised Maksu- ja Tolliametist.

Pensionifondide võrdlus
www.pensionikeskus.ee  >  Statistika

5.5 Teise samba fondi vahetamine. Väljumine fondist enne pensioniiga

Kord valitud pensionifondi võimalik vahetada teise kogumispensioni fondi vastu või suunata pensioni investeerimiskontole. Seda saab teha kahel viisil.

  • Suunata sissemaksed uude fondi – praeguse fondi osakud jäävad alles, kuid uued sissemaksed hakkavad laekuma uude fondi ja pensionikontol hakkavad olema kõrvuti mitme fondi osakud.
  • Vahetada kõik seni kogutud ühe pensionifondi osakud uue ¬pensionifondi osakute vastu. Meeles tuleb pidada, et uute sissemaksete suunamiseks uude fondi tuleb esitada eraldi avaldus (s.t kokku kaks avaldust), vastasel korral laekuvad uued sissemaksed edasi vanasse fondi.

Ühe fondivalitseja fondi vahetamisel teise fondivalitseja fondi vastu võetakse tehingu eest osakute tagasivõtmise tasu. Ühe fondivalitseja fondide piires tehtavate vahetuste korral lisatasusid ei ole. Ka sissemaksete suunamisel uude fondi – samuti varasemast erineva fondivalitseja fondi – lisatasusid üldjuhul ei ole.


Teise samba fondi saab vahetada kolm korda aastas. Peale 1. jaanuarile järgneva esimese tööpäeva saab osakuid vahetada veel 1. maile järgneval esimesel tööpäeval ning 1. septembril või sellele järgneval esimesel tööpäeval (vahetamisavaldus tuleb esitada hiljemalt kaks kuud enne neid tähtaegu ehk 30. novembriks, 31. märtsiks või 31. juuliks).


Uute sissemaksete ümbersuunamist võib teha kas või iga päev. Ümbersuunajal tuleb siiski arvestada avalduse realiseerimise ajaga, mis on kuni kolm tööpäeva.


Õigus vahetada kohustusliku kogumispensioni fondi teeb pensionifondi valiku oluliseks oskuseks. Kui vahetada pensionifondi kolm korda aastas ühe fondivalitseja juurest teise juurde, võib see maksma minna kuni kolm protsenti fondiosakute väärtusest. Seega saab vahetamistega olulise osa tootlusest hõlpsasti "maha mängida". Maailmas tehtud uuringud on näidanud, et keskmise fondiinvestori tulemused on kehvemad kui keskmisel fondil, sest paljude investorite tavaline "strateegia" on suunata raha väikese hiljutise tootlusega fondidest suure hiljutise tootlusega fondidesse.


Samas on fondi vahetamine mõnikord kindlasti põhjendatud – vanemaks saades suurema riskiga fondi(de) vahetamine väiksema riskiga fondi(de) vastu, võib-olla ka fondijuhi vahetumisel või oluliste muutuste korral fondi investeerimisstrateegias, reaktsioonina muutustele väärtpaberiturgudel. Igal juhul tuleb lähtuda vanasõnast "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika", mitte hetketunnetest.


Kohustusliku kogumispensioni kogujatel on õigus kogu oma teise sambasse kogutud raha soovi korral ka välja võtta. Raha väljavõtmisega lõpeb ka maksete tegemine teise sambasse. Pensioni kogumise ajal saab sellist raha väljavõtmise võimalust kasutada kahel korral. Välja saab võtta ainult kogu kogutud summa, mitte osa sellest.


Pärast seda, kui inimene on raha teisest sambast välja võtnud, on tal kümne aasta pärast õigus teises sambas uuesti raha koguma hakata. Kui inimene on teise sambaga uuesti liitunud ja sinna raha kogunud, on tal sambaga uuesti liitumisest 10 aasta möödumisel veel korra õigus soovi korral kogutud raha välja võtta. Pärast teistkordset raha väljavõtmist pole tal enam õigust makseid teise sambasse teha, isegi kümne aasta möödumisel mitte.


Teisest sambast raha välja võtmise võimalus eksisteerib alates 2021. aastast. Vastava avalduse esitanutele tehakse väljamaksed alates septembrist 2021. Väljamakse täpne suurus selgub fondiosakute müügi käigus, saadavalt summalt tuleb tasuda riigile tulumaks 20%.


Pensionifondi osakud võetakse tagasi ning neile vastav summa ja pensioni investeerimiskontodel olev raha makstakse välja jaanuaris, mais või septembris. Väljamakse tehakse hiljemalt:

  1. 20. jaanuaril, kui vastav avaldus on esitatud hiljemalt 31. juulil;
  2. 20. mail, kui vastav avaldus on esitatud hiljemalt 30. novembril;
  3. 20. septembril, kui vastav avaldus on esitatud hiljemalt 31. märtsil.

Avalduse esitamise ja väljamakse vahele jääb seega rohkem kui viie kuu pikkune vahe.
 

5.6 Täiendav kogumispension

Täiendava kogumispensioni kogumiseks on erinevaid võimalusi rohkem kui kohustusliku kogumispensioni puhul. Põhimõtteliselt erinevaid võimalusi on kolm.


Garanteeritud intressiga pensionikindlustus on klassikaline kogumiskindlustus. Kliendi ja kindlustusseltsi vahel sõlmitakse leping, kus fikseeritakse lubatud tootlus. Inimene sõlmib kindlustusseltsiga lepingu ning hakkab sooritama sissemakseid vastavalt oma võimalustele. Investeerimisriski annab ta üle kindlustusandjale, kes garanteerib kliendile teatud minimaalse kindlustusreservide tootluse. Heade investeerimistulemuste korral võib selts maksta kliendile ka lisaintressi. Kogumisperioodi lõpuks koguneb summa, mis makstakse kliendile välja vastavalt lepingus fikseeritud valikule.


Vara kogumist garanteeritud intressiga pensionikindlustuse raames saab kirjeldada järgmise nelja punktiga: inimene maksab kindlustusmakseid, kindlustusselts arvab sellest maha oma kulud ning arvestab ülejäänud raha kindlustusreservi, kindlustusandja investeerib kindlustusreservi varad seaduse piires.
Investeerimisriskiga elukindlustuse puhul investeeritakse kindlustusmaksed mitmesugustesse investeerimisfondidesse või muusse alusvarasse. Fondivalik sõltub konkreetsest kindlustusseltsist, üldjuhul saab inimene valida spetsialisti poolt kokku pandud erineva riskitasemega fondiportfellide vahel või panna kokku oma fondiportfelli. Soovi korral saab inimene oma portfelli struktuuri muuta.

Lepingu raames kindlustusseltsile makstud summad seotakse investeerimisfondidega. Tulususe garantiid ei ole, kuid raha pika aja jooksul fondidesse kogudes on eeldusi teenida rohkem kui garanteeritud intressiga pensionikindlustuse abil, samas on ka risk suurem. Toote tulusus sõltub valitud investeerimisfondide või muu alusvara edukusest, mis omakorda sõltub väärtpaberiturgude liikumisest.


Investeerimisriskiga pensionikindlustus sobib inimesele, kes soovib pensioniraha kogudes investeeringu riskiastet ise valida, ühtlasi peab ta hästi tundma investeerimise põhitõdesid. Sissemakseid saab teha regulaarsete summadena või ühekordselt.


Täiendava kogumispensioni kogumine kolmanda samba pensionifondidesse on sarnane kohustusliku kogumispensioni kogumisega. Fondide valik on küll erinev ning sissemaksete aja ja suuruse otsustab inimene ise, kuid fondivaliku põhimõtted on samad. Nagu investeerimisfondide puhul ikka, ei ole investeeringu tootlus teada, see sõltub väärtpaberiturgude liikumisest ja fondijuhi oskustest.

5.7 Kogumispensioni kaitse

Nagu eespool öeldud, sõltub pensionsammastest saadava pensioni suurus sissemaksete suurusest ja nende investeerimise tootlusest. Tootlus ei ole garanteeritud (v.a garanteeritud intressiga pensionikindlustusel), küll aga on inimene kaitstud selle eest, et tema varasid ohustavad fondivalitseja või kindlustusseltsi pankrot või tegevusnõuete rikkumine.


Kõige olulisem inimese pensionivarasid kaitsev nõue on fondivalitsejale ja depoopangale seadusega sätestatud kohustus hoida pensionifondi (ehk osakuomanike) varad enda varadest lahus. Need põhimõtted tagavad investorite varade säilimise ka fondivalitseja ja depoopanga pankroti korral.


Teiseks, pensionivarasid haldavad finantsasutused peavad täitma seadustes kehtestatud rangeid nõudeid varade juhtimisele ja piiranguid investeerimisele, nad peavad ka ise olema oma fondidesse investeerinud. Nõuete täitmist kontrollib Finantsinspektsioon.


Juhuks, kui kohustusliku kogumispensioni fondivalitseja või kindlustusselts on eelnevalt hoolimata tekitanud fondiosakute või kindlustuslepingute omanikele kahju, mis ei mahu investeerimisriski mõiste alla, on Tagatisfondi osana loodud Pensioni Kaitse Osafond. Kui fondivalitsejale endale kuulunud osakute tühistamise kaudu saadud rahast ei jätku osakuomanikele kahju hüvitamiseks, kompenseeritakse kahjusummad osakuomanikele sellest osafondist. Kuni 10 000 eurot kahjujuhtumi kohta hüvitatakse täies ulatuses, 10 000 eurot ületavast summast hüvitatakse 90 protsenti.

5.8 Kogumispensioni alternatiivid

Mõnikord ütlevad inimesed, et neil ei ole pensionisambaid vaja, sest nemad säästavad muud moodi: investeerivad kinnisvarasse, lastesse, haridusse, oma ärisse. Ka need seonduvad pensioniga, kuid nendegi puhul tuleb arvestada teatud riskidega.

  • Kinnisvara. Eelmises peatükis nägime, et kinnisvara pole imeinvesteering, see võib äparduda nagu ka kõik muud investeeringud. Kes peab kinnisvarainvesteeringu all silmas maja või korterit, kus ta elab, peab vastama mitmele kainestavale küsimuse – kuidas hakkab see maja või korter pensionipõlves raha genereerima, kas ikka olen valmis oma elamispinnale üürnikke võtma või harjunuks saanud elupaiga teise (odavama) vastu ümber vahetama.
  • Lapsed. Ka lapsed pole riskivaba "investeering" – ei saa öelda oluliselt suurema kindlusega kui prognoosida pensionifondi tootlust, kas lapsed suudavad või tahavad vanemaid pensionipõlves materiaalselt toetada. Võib karta, et seoses rahvastiku vananemisega võetakse noortelt tulevikus riikliku pensioni- ja tervishoiusüsteemi ning riigi enda ülevalpidamiseks niigi mitu nahka.
  • Haridus. Maailmas võib näha seaduspära, et üldiselt püsivad vaimset tööd tegevad inimesed töövõimelisena kauem, s.t suudavad kauem endale elatist teenida. Kõrge eani töötav inimene aga vajab vähem pensionisääste. Täiesti ilma säästudeta ei saa aga temagi hakkama.
  • Oma äri. Paljuski kehtib selle kohta sama jutt mis kinnisvara kohta – üksnes oma ärisse investeerimine võrdub kõigi munade ühte korvi panekuga. Võib-olla saab sellega rikkaks, võib-olla mitte. Teine küsimus on see, kas ja kuidas õnnestub Teil oma äri muuta likviidseks varaks ehk rahaks, kui Te seal enam tööd teha ei taha või suuda. Jällegi jõuame järeldusele, et igal juhul on kasulik pensioniks kas või natuke säästa.

Eelnevast nähtub, et pensioniks säästmisel ei ole lõpuni kindlaid alternatiive, on ainult võimalused säästuvajadust vähendada.

6. Laenamine

6.1 Laenude ja krediidi mõte

Laenu kasutavad inimesed selleks, et suurendada tulevase sisse¬tuleku arvel oma praegust ostujõudu või vara hulka. Vahel tasub see ennast ära, alati aga mitte, sest osa laenuvõtja tulevasest sissetulekust võtab endale intresside ja lepingutasude näol laenu andnud krediidiasutus (pank), krediidiandja või -vahendaja (näiteks liisingufirma, kiirlaenufirma, ühisrahastusplatvorm), mitteametlik laenuandja. 


Laenuvõtjate kaitsmiseks täiendati Eesti seadusandlust 2015. aastal krediidiandjate ja -vahendajate seadusega. Seadusandlus defineerib laenamist kui rahasumma või muu asendatava asja teisele isikule andmist ja laenusaaja kohustust tagasi maksta sama rahasumma või tagastada sama liiki asjad samas koguses ja sama kvaliteediga. Krediit aga on rahasumma teise isiku kätte andmine koos krediidisaaja kohustusega maksta krediidi kasutamise eest tasu ja lepingu lõppemisel krediit tagasi maksta. Krediidi alla läheb ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine (järelmaks), liising või muu abi finantseerimisel. Raha laenamise korral oleks seega juriidiliselt täpsem rääkida krediidi andmisest, aga igapäevases keelekasutuses võib ikka kasutada ka termineid laen ja laenamine, sest krediit on laenu üks vorm.

Näide

Jõulude eel tabab Maunot tunne, et uue mänguarvutita ta edasi elada ei saa. Kui ta võtaks 1000-eurose tarbimislaenu, olekski tahvelarvuti tema oma. Tarbimislaenu intress on 16% ja tagasimaksed igakuised. Seega läheks arvuti talle kokkuvõttes maksma 1088,76 eurot ehk 8,9% rohkem kui kohe makstes. Või rohkemgi, kui laenu saamiseks tuleb maksta lepingu vormistamise või muid tasusid. Selles näites saab Mauno laenu selliseid tasusid maksmata.


Laenu otstarbekuse üle otsustamiseks peab Mauno vastama küsimusele, kas see, et ta saab tahvelarvuti kohe, mitte aasta pärast, kaalub üles pangale makstud intressid. Saaks ju laenuintressi arvel säästetud eurode eest ka üht-teist osta või raha mõne edasise suurema ostu tarvis hoida.


Kui laenuga ostetava kauba hind võib tulevikus tublisti tõusta, on mõttekas vajalik asi kohe ära osta. Vahel aitab laenuvõtmine ära kasutada sooduspakkumisi, võimaldades osta kaupu siis, kui nende hind on madalale lastud, mitte alles siis, kui vajalik rahasumma on küll kokku kogutud, aga hind jälle kõrge.


Pideva täiustamise faasis olevate kaubaklasside – nagu arvutid, mobiiltelefonid jms – puhul ei ole viimasena nimetatud argument tihti pädev, sest tõenäoliselt saab samasugust kaupa, kui laenu eest osteti, juba enne laenu lõplikku kustutamist osta oluliselt odavamalt või saab sama summa eest täiuslikuma toote.


Sellele mõeldes otsustabki Mauno ostu 6–12 kuuks edasi lükata. Seda enam, et kahe aasta eest ostetud arvuti on veel heas töökorras, ehkki mitte nii võimas kui osadel ta mängusõpradel.

 

Peale näites toodud poolt- ja vastuargumentide tuleb veel ära märkida, et laen vähendab laenuvõtja paindlikkust rahaasjades. Pärast laenu võtmist tuleb loovutada igas kuus või kvartalis osa oma sissetulekust laenuandjale, sõltumata sellest, et vahel võib raha hädasti millekski muuks tarvis minna.


Kahjuliku laenamise vältimiseks tuleks inimesel küsida endalt järgnevad viis küsimust. Kui vastus enamikule küsimustele on jaatav, siis on laenuvõtmine suure tõenäosusega õigustatud. Mitu eitavat vastust, eriti küsimustele 2–4, viitavad, et laenu võtta ei ole otstarbekas.

  1. Kas mul on tõesti seda asja vaja?
  2. Kas ostu on võimatu edasi lükata?
  3. Kas ostuks ei saa kasutada sääste?
  4. Kas ostu ei saa edasi lükata, et aja jooksul raha koguda?
  5. Kas ostu kasutusiga on pikem kui kolm aastat?
  6. Kas ostu kasutusiga on pikem kui laenu kustutustähtaeg?

Kõikidel krediidiandjatel on kohustus enne krediidi andmist selgitada välja kliendi maksevõime ja täita muid vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Selleks on krediidiandja kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Samuti on krediidiandja kohustatud informeerima klienti võimalikest ohtudest või muudest olulistest asjaoludest laenude võtmisel.


Krediidiandja, kes annab laene hüpoteegi tagatisel, ei tohi tarbija krediidivõimelisuse hindamisel tugineda üksnes asjaolule, et tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ületab krediidi summat ja eeldusele, et kinnisvara väärtus tõuseb, välja arvatud juhul, kui laenulepingu eesmärk on kinnisvara ehitamine või renoveerimine.


Neist kaitsemehhanismidest hoolimata tuleb ka inimesel endal enne laenu võtmist oma võimalusi ja vajadusi kriitiliselt hinnata. Hoolimata finantsjärelvalvest leidub eelkõige tarbimislaenude vallas ikka krediidiandjaid või järelvalve alt väljas olevaid laenuhaisid, kes hooletusest või tahtlikult, on valmis andma laene, mis lükkavad inimese võlaorjusse – olukorda, kus ta vanade võlgade tasumiseks peab hankima uusi ja järjest suuremaid laenusid. 


Sissejuhatuse lõpetuseks võib veel üle korrata lihtsa tõe, millele rahaasjus kogenematud isikud alati ei mõtle: laen ei ole sissetulek, laen on kohustus laenuks võetud rahasumma tulevikus koos intressidega tagasi maksta.
 

6.2 Laenude liigid

Rahaasjade juhtimise seisukohast võib laenud jagada kaheks: mõistlikud ja kahjulikud. Mõistlikud laenud on need, mis lähevad eluaseme ostuks, hariduse omandamiseks, äri edendamiseks ja muude väärtust säilitavate või kasvava väärtusega asjade soetamiseks. Kahjulike laenudega ostetu – tarbekaubad, auto, puhkus jms – kaotab ajas väärtust.


Kasutamise otstarbe järgi võib eraisikutele antavad laenud jagada laias laastus kolmeks: eluasemelaen, riiklik õppelaen ja muu tarbijakrediit.

Eluasemelaen ehk kodulaen on laen, mida võetakse eluaseme soetamiseks, ehitamiseks või olemasoleva eluaseme renoveerimiseks. Laenu tagatiseks on tavaliselt ostetav või renoveeritav kinnisvara. Kinnisvaratagatisega laenude kohta kasutatakse seadusandluses mõistet hüpoteegiga tagatud krediit.


Riikliku õppelaenu põhieesmärgiks on hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmine. Selleks võib olla näiteks õppemaksu tasumine, õpikute ja teiste õppevahendite ostmine, elamiskulud jne. Õppelaenu tagatiseks sobib käendus või hüpoteek kinnisvarale. Õppelaenu väljastavad pangad.


Tarbijakrediit (igapäevakeeles võib kasutada ka mõistet tarbimislaen) on näiteks väikelaen, liising, järelmaks, arvelduskrediit vmt, neid võetakse erinevatel tarbimiseesmärkidel enamasti regulaarse sissetuleku, käenduse ja mõnikord ka kinnisvara tagatisel. Tarbijakrediiti väljastavad pangad ja väga mitmesugused muud krediidiandjad.


Selleks, et tulla oma igapäevase elu ja kulutustega normaalselt toime, ei tohiks igakuiselt tagasimakstavate laenude summa moodustada üle 30–50% pere kuusissetulekust. Sealjuures tuleks tähelepanu pöörata mitte ainult oma praegustele, vaid ka potentsiaalsetele tulevastele kohustustele ja sissetulekute võimalikele muutustele. Laenu ei võeta tavaliselt ainult üheks kuuks, laenu tagasimaksmise aeg on suhteliselt pikk. Selle aja jooksul võivad mõnikord tekkida ootamatud majanduslikud raskused või planeerimata väljaminekud.

6.3 Eluasemelaen

Eluasemelaen, nagu eespool öeldud, on laen, mis võetakse eluaseme soetamiseks, ehitamiseks või olemasoleva eluaseme renoveerimiseks. Eluasemelaenu võtmine eeldab, et laenuvõtja pere-eelarve on ülejäägiga või on ülejääk vähemalt kiiresti saavutatav, et oleks, millest laenu tagasi maksta. Samuti eeldab eluasemelaenu võtmine, et laenuvõtjal on säästetud omafinantseeringuks vajalik summa.

Omafinantseeringu nõutav suurus sõltub laenu tagatiseks jäävast kinnisvarast – tavaliselt on uuema kinnisvara puhul nõutav minimaalne omafinantseering väiksem kui vanemate objektide puhul. Nõutav omafinantseering sõltub ka krediiditsükli faasist – aeg-ajalt on ette tulnud perioode, kus eluasemelaenu on võimalik saada ka 0-protsendise omafinantseeringuga, aga tuleb ette ka aegu, kus isegi 30-protsendisest omafinantseeringust ei pruugi piisata. 


2020. aastal kehtinud reegli järgi tohivad Eestis tegutsevad pangad anda eluasemelaenu kõige enam 85% tagatise väärtusest. Sihtasutuse KredEx käenduse puhul võivad pangad laenu anda kuni 90% tagatise väärtusest. Laenu tagatuse suhtarv leitakse eluasemelaenu summa jagamisel laenu tagatise väärtusega.


KredEx pakub käendust eelkõige noore pere ja noore spetsialisti sihtgrupile ning energiatõhusa eluaseme omandajatele või eluaseme energiatõhusaks rekonstrueerijatele.


Teine pankadele seatud piirang puudutab laenuvõtja sissetulekut: tema kõigi laenumaksete ja sissetuleku suhtarv võib olla kuni 50%. See tähendab, et laenu põhiosamakseteks ja intressimakseteks ei tohi kulude üle 50% laenuvõtja regulaarsest netosissetulekust. 


Täpsemalt kirjeldab neid tagatisele ja sissetulekule seotud nõudeid Eesti Panga presidendi määrus „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne laenutähtaeg“.

Näide
Korteri hind on 100 000 eurot. 15% omafinantseeringu nõude puhul eeldab see laenajalt 15 000 euro olemasolu. 20% omafinantseeringu puhul läheb vaja 20 000 eurot.

 

See, kas ja kui suur summa on võimalik pangast eluaseme ostuks laenata, sõltub mitmesugustest asjaoludest: laenutaotleja igakuine sisse¬tulek, kaastaotleja olemasolu, olemasolevad laenud, ülalpeetavate arv, laenuperioodi pikkus, tagatise väärtus, laenuintress… See loetelu pole ammendav. Panga jaoks võib keelavaks märgiks saada näiteks seegi, kui selgub, et olete võtnud kiirlaene.


Igakuist sissetulekut pole inimestel enamasti võimalik üleöö tõsta, samuti nagu ülalpeetavatest vabaneda ja tõenäoliselt ka olemasolevaid kohustusi kiiresti vähendada. Küll aga võib leida kaastaotleja – see on enamasti elukaaslane või abikaasa, aga lubatud võib olla ka lähisugulane (õde, vend, ema, isa), mis samuti suurendab laenu tagasimaksmiseks kasutada olevat sissetulekut panga silmis. 


Lihtsam on võimalikku laenusummat suurendada laenuperioodi pikendamisega. Mida pikemale perioodile laenu tagasimaksmine jaotada, seda suurema summa sama suurte kuumaksete juures saab (samas tuleb sel juhul pangale maksta rohkem intresse ning tagasimakstav summa on suurem kui lühema tähtaja puhul).


Maksimaalne võimalik laenuperiood on eri pankades erinev. Eestis kehtib reegel, mille kohaselt eluasemelaenu tähtaeg ei tohi olla pikem kui 30 aastat. Võimalikku laenutähtaega mõjutab ka laenutaotleja vanus, elamisloa tähtaeg jne.


Kuumakse (ja seega ka võimalik laenusumma) sõltub veel laenuintressist. Laenuintress on tasu laenu kasutamise eest.


Tavaliselt koosneb intressimäär Eestis pangapoolsest marginaalist ning Euriborist. Euribor (European Interbank Offered Rate) on üleeuroopalise pankadevahelise rahaturu intressimäär, mis muutub iga päev. Kuidas Euribor muutub, on kogu 10-, 20- või 30-aastaseks laenuperioodiks võimatu ennustada, analüütikud piirduvad tavaliselt prognoosiga maksimaalselt aastaks. Euribor fikseeritakse laenulepingus kokkulepitud perioodiks, kõige sagedamini 6 kuuks, harvem 3 või 12 kuuks. Kui Euribor on selle aja jooksul tõusnud, siis tõuseb uueks 3-, 6- või 12-kuuliseks perioodiks ka laenumakse ja vastupidi.


2020. aastalvalitses rahaturul omapärane olukord, kus Euribor oli miinusmärgiga (novembri seisuga 6 kuu euribor ca -0,5%) ehk laenu andev pank maksis laenu võtvale pangale selle eest, et too laenu võtaks. Eesti pankade tava on arvestada Euribor sellises olukorras eluasemelaenu intressiarvestuses võrdseks nulliga. Teisisõnu: kuni Euribor on negatiivne, võrdub eluasemelaenu intress laenuvõtja riskimarginaaliga (näiteks 2,5%); kui Euribor muutub positiivseks lisandub see riskimarginaalile.

Näide
Kui suur on 100 000-eurose laenu kuumakse? Sõltub tähtajast ja intressimäärast – vahe võib küündida kordadesse. Tabelis on näide annuiteetgraafikul põhineva laenu kohta.

 

Intressimäär Laenu tähtaeg aastates Kuumakse eurodes
3% 10 966
5% 10 1061
7% 10 1161
3% 20 555
5% 20 660
7% 20 775
3% 30 422
5% 30 537
7% 30 665

 

Euriborile liidetav panga marginaal on üldjuhul fikseeritud kogu laenuperioodiks. Marginaali arvutab pank igale kliendile personaalselt. Selle suurus võib sõltuda kliendi sissetulekust, laenusummast, tagatiseks oleva kinnisvara väärtusest ning panga ja kliendi suhtest (sellest, kui korrektselt on täidetud eelnevad kohustused panga ees).


Harvemini kui põhimõttel Euribor + marginaal (ujuva intressiga laen) antakse Eestis fikseeritud intressiga eluasemelaenu. Fikseeritud intressiga pangalaenu korral lepivad klient ja pank pikemaks ajaks (näiteks viieks või kümneks aastaks) kokku lõpliku intressi. Fikseeritud intressiga kaitseb laenuvõtja ennast intressi tõusude eest, sest vaatamata intresside võimalikule tõusule tema laenumakse kokkulepitud perioodi jooksul ei muutu. 


Ühest vastust küsimusele, kas mõistlikum on võtta fikseeritud või ujuva intressiga laen, pole olemas, sest Euribori täpset liikumist 5 või 10 aasta jooksul ei suuda keegi ennustada. Vanasti oli mõistlik eeldus, et paarikümneaastase laenuperioodi keskmine Euribor võib olla suurusjärgus 4–6 protsenti. Ent näiteks 2010ndate aastate teisel poolel on Euribor olnud hoopiski negatiivne ja 2020. aasta seisuga tõotas selliseks jääda veel pikaks ajaks.


Lisaks eelkirjeldatule on turul ka eluasemelaene, mille intressi kujunemise alused on eeltoodust keerukamad. Pangad võivad ujuva intressi arvestamise aluseks kasutada ka teisi muutuvaid majandusnäitajaid ning jätta endale teatud juhtudel õiguse üle vaadata või muuta kliendi personaalset marginaali. Igal juhul tuleb eluasemelaenu võtjal enne laenu võtmist hoolikalt kontrollida intressi kujunemise aluseid. Jälgida tuleb ka seda, kas intressi arvestatakse laenujäägilt või laenusummalt, sest viimane arvestusviis on muudel võrdsetel tingimustel kliendi poolt vaadates oluliselt kallim.


Seda, kuidas laenuintressi, omafinantseeringu ja laenutähtaja muutmisel muutub igakuine laenumakse, näitavad kalkulaatorid, mille leiab aadressidelt www.kalkulaator.ee ja pankade veebilehekülgedelt.


Laenu on võimalik tagasi maksta annuiteetgraafiku või võrdsete põhiosamaksetega graafiku alusel.


Annuiteetgraafiku puhul on laenu tagasimakse iga kuu täpselt ühesuurune. Laenu tagasimaksmise algusaastatel koosneb igakuine makse peamiselt intressist. Laenu põhiosa moodustab maksest väiksema osa. See tähendab, et esimestel aastatel maksab laenuvõtja pangale peamiselt raha kasutamise eest, mitte ei maksa tagasi laenu ennast. Mida kauem on laenu tagasi makstud, seda suuremaks muutuvad laenu põhiosamaksed ja intressiosa kuust kuusse väheneb.
Võrdsete põhiosamaksetega maksegraafiku puhul on laenu põhiosa tagasimakse kogu aeg ühesugune. Põhiosa tagasimaksele lisandub intress. Kuna intressi arvestatakse laenusumma jäägilt, on intressimaksed alguses suuremad, hiljem aga väiksemad. Kui laenu tagasimakse alguses on võimalik teha suuremaid makseid, siis on kasulikum valida võrdsete põhiosamaksetega graafik, sest sel juhul tuleb kokkuvõttes maksta pangale vähem intresse.


Kuna eluasemelaenu perioodi jooksul võivad oluliselt muutuda nii intressimäärad kui ka laenuvõtja sissetulekud, tasub enne laenulepingu sõlmimist teha selgeks, millised on maksepuhkuse ja laenu ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused. Paindlikumad tingimused neis punktides võivad üles kaaluda isegi jäigemate tingimustega pakkumise väiksema riskimarginaali.


Maksepuhkus tähendab seda, et pank vabastab laenuvõtja teatud ajaks (näiteks pooleks aastaks) kohustusest maksta tagasi laenu põhiosa. Maksepuhkus on kokkuleppeline, see tähendab, et maksepuhkuse realiseerumine eeldab laenusuhte poolte ehk panga ja kliendi nõusolekut. Intressi maksmisest pank laenuvõtjat üldjuhul ei vabasta, kuid mõnikord võib sedagi ette tulla – kui laenuvõtja suudab panka veenda, et ta tuleb täieliku maksepuhkuse ajal tööle hakkava liitintressi "ime" tulemustega hiljem toime.

Näide

Annuiteetgraafik või võrdsete põhiosamaksetega graafik? Laenusumma on 10 000 eurot, tähtaeg 10 aastat ja intress 5%. Annuiteetgraafiku puhul pääseb alguses väiksemate kuumaksetega, kuid maksete summa kogu laenuperioodi peale on suurem, sest intressi makstakse rohkem.

Tagasimaksmine annuiteetgraafiku alusel

Kuud Laenujääk Põhiosa tagasimakse Intressimakse Kuumakse
1 10000 0 0 0
2 9935,6 64,4 41,7 106,1
3 9870,9 64,7 41,1 106,1
4 9806 64,9 41,1 106,1


Tagasimaksmine võrdsete põhiosamaksetega graafiku alusel

Kuud Laenujääk Põhiosa tagasimakse Intressimakse Kuumakse
1 10000 0 0 0
2 9916,7 83,3 41,7 125,0
3 9833,3 83,3 41,3 124,7
4 9750 83,3 41,0 124,3

Maksepuhkust kasutavad laenuvõtjad olukorras, kus neid on tabanud sissetulekute märgatav vähenemine (või kadumine), aga põhjendatult loodetakse raskest olukorrast pääsemisele. Maksepuhkuse kasutamine tähendab, et laenu tagasimakse aeg pikeneb maksepuhkuse aja võrra ja pangale tuleb kokkuvõttes maksta rohkem intresse, kui algselt kokku lepitud oli. Maksepuhkuse vormistamise eest võib pank võtta lisatasu, samuti võib maksepuhkuse võtmisega kaasneda laenu riskimarginaali tõstmine või lisatagatiste nõudmine.


Laenu lõpetamise tingimused on tähtsad positiivsete stsenaariumite puhul. Kui olukord laenuturul muutub, võib juhtuda, et pangad hakkavad pakkuma varasemast väiksema riskimarginaaliga laene. Suurte muutuste korral võib osutuda otstarbekaks võtta vana ja kallima laenu tagasimaksmiseks uus ja odavam (riskimarginaali väikese muutuse korral ei tasu see ennast vana laenu lõpetamise ja uue laenu vormistamise tasude tõttu enamasti ära). Võib ka juhtuda, et laenuvõtja saab kõrgema palgaga töö või ühekordse suurema tulu, mis võimaldab laenu algselt kokku lepitust kiiremini tagasi maksta.


Üldjuhul on laenu ennetähtaegne tagasimaksmine võimalik, kuid see võib olla seotud piiravate tingimustega: pikk etteteatamistähtaeg, ennetähtaegse lõpetamise tasu vms. Eriti tähelepanelikult tuleb neid tingimusi uurida laenuintressi fikseerimise korral pikemaks perioodiks, sest intressi fikseerimise korral võib olla pank oma riskide maan-damiseks astunud teatud lepingutesse kolmandate isikutega. Nende lepingute ennetähtaegne lõpetamine tähendab pangale kulusid, mille suurus sõltub hetke turu- ja fikseeritud intressimäära vahest. Mõistagi tahab pank need võimalusel sisse kasseerida kliendilt.

6.4 Tagatis ja käendus

Laenu tagasimaksmise seisukohast on pangale peamine laenuvõtja sissetulek, sest enamasti ei huvita pankasid laenu eest ostetud vara omanikuks saamine – nende huvi on teenida intressi. Ent juhuks, kui laenuvõtja muutub maksejõuetuks, nõuavad nad laenuvõtjalt ka tagatist. Eluasemelaenu puhul peab selleks tavaliselt olema kinnisasi.


Kinnisasi on juriidiline termin kinnisvara kohta. See on maapinna piiritletud osa (maatükk), mille olulised osad on sellega püsivalt ühendatud objektid, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Kõik kinnisasjad on kantud kinnistusraamatusse (www.rik.ee/et/e-kinnistusraamat).
Eluasemelaenu tagatiseks seatakse tavaliselt laenuga ostetav kinnisvara. Kinnisvara laenu tagatiseks andmise kohta öeldakse, et kinnisasjale seatakse panga kasuks hüpoteek. Hüpoteegi võib kinnisasjale seada aga ka ilma laenu võtmata näiteks tuleviku jaoks ette, samuti võimaldab hüpoteegi olemasolu võtta sama hüpoteegipidaja käest (s.t isiku käest, kellele kinnisasi on panditud) laenulisa, kui osa eelmisest laenust on juba tagasi makstud ja kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisumma on nii suur, et uus laen seda ei ületa.


Hüpoteek muutub oluliseks siis, kui laenuvõtja oma laenu tagasi ei maksa. Hüpoteek annab hüpoteegipidajale õiguse nõuda hüpoteegiga koormatud vara aresti ja sundvõõrandamist ning saada oma raha kätte hüpoteegi realiseerimise kaudu. See tähendab – seni, kuni laenuvõtja laenu tagasi maksab, ei ole hüpoteek midagi hirmsat.


Mõnikord võib olla, et ühest kinnisasjast laenu tagatiseks ei piisa, sest selle turuväärtus on võrreldes soovitava laenusummaga liiga väike. Sel juhul aitab hädast välja lisatagatis. Lisatagatise omanikuks ei pea olema laenuvõtja ise, vaid see võib olla ka kolmas isik. Kolmandale isikule on oma vara tagatiseks lubamine riskantne samm, sest laenuvõlgnevuse puhul võib pank hakata nõudma ka lisatagatise müüki. Laenu võtmise hetkel võib hüpoteegi seadmine näida ohutu paberimäärimisena, tegelikult see ei ole nii. Hüpoteegi seadmisega teise laenuvõtja huvides võetakse otseselt enda kanda teise isiku risk, kui viimane ei suuda oma kohustusi panga ees täita.


Kinnisvara tagatiseks andmisega kaasnevad mitmesugused kulud. Esiteks selle hindamise kulud.Teiseks notaritasud ja riigilõiv, sest nii hüpoteegi seadmise leping kui ka laenuleping sõlmitakse notari juures.


Tagatist võib hinnata panga või muu krediidiandja enda töötaja või nende aktsepteeritud hindaja. Seadused nõuavad, et kinnisvara hindaja peab olema piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega ning piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse tegemise protsessist, et anda objektiivne ja erapooletu hinnang kinnisvara väärtusele. Kinnisvara hindajate kutsetunnistusi väljastab Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing (vt www.ekhy.ee).
Mõistagi tuleb laenu tagatiseks seatav kinnisvara ka kindlustada. Kindlustuslepinguga kaitseb pank end riski eest, et tagatiseks antud vara võib laenuperioodi jooksul saada kahjustada või hävida. Laenuvõtjat kaitseb kindlustusleping selle eest, et vara kahjustadasaamise või hävimise korral ei satu ta olukorda, kus maksab tagasi laenu, mille eest ostetud vara enam ei ole. Seega lisanduvad kuludele kindlustus¬maksed vähemalt selle perioodi eest, mil laenu pangale tagasi makstakse. Täpsemalt on varakindlustusest juttu järgmises peatükis.


Peale tagatise võib pank laenuvõtjalt nõuda ka käendust. Käendus on käendaja poolt antud tagatis. Käendaja võtab endale kohustuse vastutada käendatava isiku poolt võetud laenu eest. Juhul, kui laenuvõtja jääb näiteks pangale võlgu, siis on käendaja kohustatud tekkinud võla tasuma – nad vastutavad laenu eest solidaarselt.


Käendus on väga levinud äriühingu võetavate laenude puhul – laenu käendamist nõutakse ettevõtte omanikelt. Eraisiku poolt võetavale eluasemelaenule nõutakse kolmanda isiku käendust tavaliselt siis, kui tagatisest ei piisa. Käenduse andmise kohta kehtib sama jutt mis hüpoteegi seadmise kohta: laenu võtmise hetkel võib see näida ohutu paberimäärimisena, kuid tegelikult võivad sellel olla rasked tagajärjed, kui laenuvõtja ei suuda laenu tagasi maksta. Enne käendamisega nõustumist tuleb läbi mõelda, kas pere-eelarvele on jõukohane käendus-lepingus tagatud laenu tagasimaksmine.


Käendusi on erineva ulatusega. Täieliku käenduse korral vastutab käendaja nii põhikohustuste, näiteks laenusumma tagasimaksmise, kui ka muude võimalike kulude eest. See tähendab, et käendaja peab vajadusel maksma ka viivised, leppetrahvi või hüvitama muud kulutused.


Rahasummaga piiratud käenduse puhul vastutab käendaja vaid eelnevalt kokku lepitud summa ulatuses. Üldjuhul määratakse käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks veidi suurem summa, kui on laenuvõtjale väljastatud laen. Sellega soovib pank garanteerida võimalike tulevaste makseraskuste puhuks ka intresside, viiviste ja lepingutasude kättesaamise.


Neli küsimust käenduslepingu tähenduse mõistmiseks
Enne käenduslepingu sõlmimist tuleb endale selgeks teha järgmised küsimused:

  1. Mida ma käendan?
  2. Millises summas ma käendan?
  3. Mis juhul pöördub laenuandja minu poole, kui laenajal on tekkinud probleemid laenu tagasimaksmisega?
  4. Kas ma käendajana olen valmis võtma teise isiku kohustused (riski) enda kanda?

Mõnel juhul võib laenu käendamise puhul võib tingimuseks olla ka see, et käendaja vastutab alles siis, kui võlgnikult ei ole õnnestunud võlga tagasi saada.
Käenduslepingus lepitakse üldjuhul ka kokku, kas juba sõlmitud laenulepingu muutmiseks on vajalik käendaja nõusolek või mitte. Käendaja ei vastuta võlgniku poolt pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud tehingute eest, välja arvatud juhul, kui käenduslepingu sõlmimisel on niisugusteks muudatusteks ette nõusolek antud.


Käendusleping võib sisaldada punkti, mille kohaselt käendaja käendab ka laenusaaja tulevikus sõlmitavaid kohustusi. Sellise käenduslepingu puhul võib näiteks juhtuda, et laenukohustuse, mille tagamiseks käendust vaja läks, tasub laenuvõtja korrektselt, kuid jääb pangale võlgu hoopis krediitkaardi kasutamise eest. Pangal on siis õigus hakata käendajalt krediitkaardivõlga tagasi nõudma.

Näide

Oliveri sõber Jürgen tahab osta uue köögimööbli ja -tehnika ning on otsustanud selleks võtta 7500 eurot väikelaenu. Pank küsib selle summa tagatiseks eraisiku käendust. Jürgen palub Oliveril olla laenu käendajaks ning väidab, et Oliveril on vaja ainult käenduslepingule alla kirjutada ja talle ei kaasne sellega mingeid kohustusi.

Oliver loeb käenduslepingu hoolikalt läbi ja saab aru, et nii see pole. Kui Jürgen ise enam laenu tagasi maksta ei suuda, tuleb see pangale tasuda Oliveril, sest nad vastutavad laenuandja ees solidaarselt. 

Kaheks aastaks 7500 eurot laenates oleksid Jürgeni tagasimaksed ligi 400 eurot kuus. Oliver peab arvutama, kas tema eelarve kannatab välja igakuise 400-eurose kulu, kui juhtub, et Jürgen laenu tagasimaksmisega enam toime ei tule.

 

Enamasti on käendajal õigus laenulepingu kehtivuse ajal küsida laenuandja käest infot laenuvõtja kohustuse täitmise ning tema majandusliku olukorra kohta. Kas kohustused on täidetud, milline on laenu tagasimaksmise olukord, ega ei ole tekkinud makseraskusi? Seda võimalust on soovitav ka kasutada, eriti juhul, kui käendaja käendatavaga igapäevaselt ei suhtle. Sõltuvalt sellest, milliste pankade kliendid asjaosalised on, võib käendatava laenu seisu olla võimalik jälgida ka internetipanga kaudu.

6.5 Riiklik õppelaen

Enne eluasemelaenu võtmist saavad paljud inimesed tõenäoliselt riikliku õppelaenu võtmise kogemuse. Õppelaen on mõeldud hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks: õppemaksu tasumine, õppevahendite ostmine, elamiskulud jne. Tegelikkuses leiab õppelaen kasutust ka muudel eesmärkidel – peo pidamisest investeerimiseni. 

Mõnes mõttes on õppelaen ohtlik laen. Kuna selle taotlemine pole eriti keeruline – on vaja olla mõne kõrg- või rakenduskõrgkooli hingekirjas ja leida kaks käendajat, laenusaajal ei pea olema töökohta –, võib jääda mulje, et tegemist on toetuse või hüvitisega.


Tegelikult tuleb õppelaen nagu ka iga teine laen koos intressidega tagasi maksta. Intressimääraks oli 2020. aasta seisuga 5% aastas. Maksustatavat tulu saanud isikutel on õppelaenu intressilt võimalik pärast tuludeklaratsiooni esitamist tagasi saada tulumaks. See vähendab intressikulu viiendiku võrra (2020. aastal oli tulumaksumäär Eestis 20%).


Õppelaenu iga-aastane summa on suhteliselt väike – 2020/2021. õppeaastal oli see 2500 eurot. Piisavalt väike, et rahaasju planeerida mitteoskav peoloom suudaks selle mõne nädalaga läbi lüüa. Ent õpingud kestavad tavaliselt vähemalt kolm aastat, sageli viis, mis tähendab, et õpingute lõpuks on summa iga-aastase maksimaalsummas laenuvõtmise korral kasvanud vastavalt umbes  7500 või  umbes 12 500 eurole. See ei olegi enam väike summa.

Õppelaenu tagastamise aeg võib venida aastatepikkuseks ning võib segada ja isegi takistada teiste tulevikuplaanide realiseerimist. Näiteks arvestatakse õppelaenu kohustusena eluasemelaenu taotlemisel.
Õppelaenu põhisumma tagasimaksmist tuleb alustada hiljemalt 12 kuud pärast õppeasutuse lõpetamist. Kogu õppelaenusumma koos intressidega tuleb tagastada kahekordse õppeasutuses õppimiseks ette nähtud nominaalaja jooksul – näiteks 10 aasta jooksul, kui nominaalaeg oli 5 aastat.


Õpingute katkestamise korral tuleb laenu tagasimaksmist samuti alustada hiljemalt 12 kuud pärast õppeasutusest lahkumist, kuid tähtaeg on siis palju lühem – pooleteistkordne õppeasutuses õpitud aeg.


Õppelaenu ning intressi tagasimaksmisel on võimalik vastava taotluse esitamisel saada maksepuhkust nii põhiosa kui ka intresside tasumisest ajateenistuses viibimise ajaks, ühel vanemal kuni lapse 3-aastaseks saamiseni ja arst-residendil kuni residentuuri lõpetamiseni.


Põhjalikuma info riikliku õppelaenu kohta leiab haridusministeeriumi veebilehelt www.hm.ee, lugeda tasub ka õppetoetuste ja õppelaenu seadust aadressil www.riigiteataja.ee.

6.6 Tarbijakrediit

Iga jaekliente teenindav pank pakub klientidele tarbijakrediiti ehk tarbimislaene: krediitkaarte, arvelduslaenu, väikelaenu. Tarbija¬krediidi andmisega tegelevad ka mitmesugused muud krediidiandjad ja -vahendajad. Nende tootenimetused on erinevad, eri krediidiandjatel võivad sarnase laenutoote taga olla hoopis erinevate tingimustega laenud. Tarbijal on võimalus valida, kas ta soovib näiteks kodusisustuse ostmiseks võtta lisalaenu samalt krediidiandjalt, kellega tal on eluasemelaenu leping või on soodsam ja kiirem võtta vajalik väikelaen teise krediidiandja tootevalikust.


Selliseid laene võetakse samuti väga erinevatel eesmärkidel, nagu näiteks eluaseme remont, ettevõtte arendamine, tehnika, mööbli või auto ost, hariduse finantseerimine, hambaravi, reisimine jne. Võimalikud laenusummad on ka väga erinevad, ulatudes paarisajast eurost paari-kümne tuhande euroni.


Tarbijakrediiti antakse regulaarse sissetuleku, käenduse ja mõnikord ka kinnisvara tagatisel. Nende intressimäärad on enamasti mitu korda kõrgemad kui kodulaenul, pankade poolt pakutava tarbijakrediidi ligikaudne keskmine on 20%.

Kõige mugavamast ja levinumast tarbimislaenu kasutamise vahendist –krediitkaartidest – oli meil juttu juba 2. peatükis. Krediitkaartidega mõneti sarnane eesmärk on arvelduskrediidil – see on võimalus pangaga kokku lepitud limiidi ulatuses oma arvelduskontoga miinusesse minna. Kui näiteks arvelduskrediidi limiit on 1000 eurot ja kontol on raha 200 eurot, siis sellelt kontolt võimalik sooritada tehinguid kokku 1200 euro eest. Arvelduskrediidiga on võimalik teha põhilisi tehinguid, nagu näiteks võtta välja sularaha, teha ülekandeid, maksta pangakaar-diga jne.


Arvelduskrediidi leping sõlmitakse enamasti 12 kuuks. Seda on võimalik automaatselt pikendada, juhul kui pank või klient ei ole avaldanud soovi lepingut lõpetada. Enamasti on tagatiseks igakuised laekumised või sissetulek. Maksimaalse limiidi suurus sõltubki igakuistest laekumistest või sissetulekust.


Nii krediitkaart kui ka arvelduskrediit on kasulikud pangatooted, kui neid mõistlikult kasutada. Mõistlik on see, kui krediitkaardi või arvelduskrediidi limiiti või vähemalt olulist osa sellest ei võeta tegelikult kasutusele, vaid hoitakse varuks erakorraliste väljaminekute tarvis. Mõningal määral saab nendega asendada 1. peatükis jutuks olnud hädareservi. Mõistlik ei ole see, kui krediitkaardi või arvelduskrediidi limiit kiiresti ja kergekäeliselt ära kulutatakse, sest intressikulud on suured, kui laenulimiiti pidevalt täies ulatuses kasutatakse.


2010. aastate esimeses pooles levis Eestis kulutulena nn SMS-laenude ehk kiirlaenude pakkumine ja võtmine. Sääraste laenude võlu oli selles, et taotleja sai selle kätte väga kiiresti – mõne minutiga – ja väheseid laenukõlblikkust tõestavaid dokumente esitamata. Kiirlaenude ohtlikkus tuleneb sellest, et nad on laenuvõtjale väga kulukad – kulukuse määr võis vanasti ulatuda sadadesse protsentidesse, pärast 2015. aasta 1. juulil kehtima hakanud piirangut võib küündida kümnetesse protsentidesse.


Nimetatud piirangu kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (krediidi kogukulu tarbijale) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Näiteks 2020. aasta 31. mai seisuga oli see määr 20,52% ja kolmekordne määr seega 61,56%. Eesti Pank avaldab keskmise krediidi kulukuse määra näitaja iga aasta juuni ja detsembri 17. pangapäeval oma veebilehel www.eestipank.ee.


Intressipiirangu asemel seati piirang krediidi kulukusele määrale, sest kiirlaenufirmadel on olnud tavaks võtta laenu eest tasu ka kõrgete lepingutasude, teenustasude jm tasude vormis. Krediidi kulukuse määr hõlmab lisaks intressile ka kõiki neid tasusid.


Alates 2015. aasta 1. oktoobrist kehtivad piirangud ka võla sissenõudmiskulude suurusele. Lepingu kestel saab krediidiandja nõuda tarbijalt ainult meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Iga lepingu kestel sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kohta saab saata ainult ühe tasulise meeldetuletuskirja, mille hüvitamiseks võib nõuda tarbijalt kuni 5 eurot.

Samuti hakkas 2015. aasta 1. juulist kehtima krediidiandjate ja -vahendate seadus, mis kohustab kiirlaenufirmasid hankima finantsinspektsioonist tegevusloa ning nõuab neilt varasemast põhjalikumat laenutaotlejate maksevõime hindamist.

Küsimused inimesele, kes kaalub rahahädade lahendamiseks tarbijakrediidi võtmist

Küsimustiku on koostanud USA-s tegutsev Debtors Anonymous (Anonüümsed Võlgnikud) – Anonüümsete Alkohoolikute põhimõttel tegutsev organisatsioon, mille eesmärk on aidata laenusõltuvuses inimesi. Jaatav vastus rohkem kui seitsmele küsimusele näitab, et olete laenamisest ohtlikus sõltuvuses.

  1. Kas võlad häirivad Teie kodust elu?
  2. Kas võlamured häirivad Teid igapäevase töö tegemisel?
  3. Kas võlad kipuvad rikkuma Teie reputatsiooni?
  4. Kas olete kunagi valetanud, et laenu saada?
  5. Kas olete andnud võlausaldajatele ebarealistlikke lubadusi?
  6. Kas võlamured muudavad Teid hoolimatuks perekonna käekäigu suhtes?
  7. Kas kardate selle pärast, et tööandja, perekond või sõbrad võivad teada saada, kui suured on Te võlad?
  8. Kas võlamured häirivad Teie und? 
  9. Kas olete end kunagi võlamurede pärast purju joonud? 
  10. Kas olete kunagi laenanud raha, hoolimata intressist, mida Teilt nõutakse?
  11. Kas laenu saamise väljavaade tekitab Teis suure kergendustunde, kui olete keerulises finantsseisus? 
  12. Kas õigustate oma suurt võlakoormat, veendes end, et Teie olukord erineb teiste inimeste omast, ja tõotate kustutada kõik laenud pärast "suurt läbimurret"?
  13. Kas olete kunagi püüdnud hakata oma võlakoormat vähendama, kuid sellele mõne aja pärast käega löönud?

 

Laenud võivad viia inimese finantsraskustesse ka siis, kui ta ise neid ei võta – petturite tõttu. Kuigi laenuandjad peavad esmakordselt laenu võtta sooviva inimese enne laenulepingu sõlmimist näost näkku tuvastama, ei pruugi seda nõuet kõik laenukontorid täita. See avabki võimaluse inimestelt raha välja petmiseks. Sarnaseid võtteid võivad petturid kasutada ka rahapesuks – ebaseaduslikult teenitud raha välja võtmiseks teie pangakonto kaudu.

  • Palutakse luba kasutada Teie arvelduskontot

Petturid sobitavad tutvust või isegi sõprust võõraste inimestega, sh nendega, keda nad on oma kodukandis aeg-ajalt kohanud. Pettur pöördub oma uue tuttava poole palvega kasutada tema arvelduskontot, sest keegi kannab sinna suurema summa raha ja nii oleks võimalik see raha kohe kätte saada. Saades selleks nõusoleku, tellib pettur kiirlaenufirmast Teie isikuandmeid kasutades Teie arvelduskontole laenusummad ning palub raha välja võtta ja talle anda. Nii saab pettur raha, petetu nimele aga jääb laenukohustus.

  • Palutakse abi, kuna väidetavalt on kaotatud dokumendid ja rahakott

Teie poole pöördub näiteks bussijaamas võõras ja palub luba kasutada Teie arvelduskontot. Tema rahakott ja dokumendid on kadunud, aga sõber või sugulane olevat nõus kojusõiduraha panka üle kandma. Abistamise eest lubatakse heategijatele tihti¬peale tasuks mingi rahasumma. Sealsamas helistab pettur väidetavale ülekande tegijale ja küsib Teie isikukoodi, arvelduskonto numbrit ja muid isikuandmeid. Saadud informatsiooni alusel võtab teine pettuse osaline mobiiltelefoniga kiirlaenu Teie arvele. Seejärel lähete koos petturiga sularahaautomaadi juurde ning võtate laekunud summa sularahas välja.

Selle skeemi puhul on pealtnäha tegemist teise inimese abistamisega ning sularahaautomaadist ei ole näha, kellelt laekunud raha pärineb. Alles hiljem saabub abi pakkunud inimesele kiri võlanõudega, milles palutakse ära maksta võetud kiirlaen.

  • Helistatakse ajalehes ilmuva müügikuulutuse peale

Petturid kasutavad ajalehtedes ja internetis ilmuvaid müügikuulutusi, milles märgitud eseme hind on suhteliselt väike, jäädes näiteks vahemikku 100–200 eurot. Pettuse läbiviijad helistavad müügikuulutuse peale ja avaldavad soovi üks või teine ese ära osta. Maksmise viisiks pakutakse pangaülekannet. Selleks küsitakse müüjalt isikukood, arvelduskonto number, aadress ning lubatakse ülekanne ära teha. Saadud andmete alusel võtab pettur telefoni teel kiirlaenu müüja arvele. Seejärel helistab ta uuesti raha saajale ning teatab, et kandis kogemata 200 euro asemel üle 2000 eurot ja palub enamlaekunud summa tagastada. Pahaaimamatu inimene tagastabki summa petturile, laenu tagasimaksmise kohustus jääb aga petetule.

  • Inimene ise annab internetipanga koodid petturile

Selle skeemi puhul kasutatakse ära elektroonilisest pangandusest vähem teadlikke inimesi, kellele soliidse välimusega mees või naine pakub abi. "Abistamise" käigus minnakse mingil usaldusväärsel ettekäändel koos panka ja avatakse arvelduskonto. Internetipanga koodid palub võõras enda kätte. Arvelduskonto avanud isik ei oska midagi kahtlustada, kuna avatud arvelduskontol ju raha veel pole, mistõttu peab ta koodide edasiandmist ohutuks. Võõras võtab "abistatava" isiku nimel kiirlaene ja -kannab need enda kontole edasi.

6.7 Autoliising

Liising on laen, mille puhul liisinguobjekt jääb raha laenajale lepingu tagatiseks. Liisingut pakuvad peale pankade või nende tütarettevõtete ka mõned muud ettevõtted.


Liisingut kasutatakse enamasti sõiduki – auto, mootorratta – soetamiseks: liisingufirma ostab välja kliendi soovitud sõiduki ja annab talle rendile, küsides selle eest tasu ehk intressi. Sõiduki omanik on liisingufirma, valdaja ja kasutaja on liisinguvõtja.


Liisingut on kahte põhilist liiki: kasutus- ja kapitalirent.


Kasutusrendi puhul ostab liisinguandja kliendi soovitud auto ning annab selle talle liisinguperioodiks kasutada. Liisinguperioodi lõppedes peab liisinguvõtja auto liisingufirmale tagastama, eelnevalt kokku lepitud jääkväärtusega välja ostma või mõnele kolmandale isikule müüma. Kasutusrent on sobiv viis auto soetamiseks neile, kel pole soovi saada lepingu lõppedes sõiduki omanikuks, sest nad soovivad alati sõita suhteliselt uue autoga.


Kapitalirent sobib juhul, kui sõiduk on liisitud mõttega saada lepingu lõppedes auto omanikuks. Liisinguperioodi lõppedes läheb omandiõigus üle liisinguandjalt liisinguvõtjale. Lisaks tavalisele kapitali¬rendile võivad liisingufirmad pakkuda võimalust vormistada kapitalirent jääkväärtusega. See tähendab, et liisinguperioodi lõppu jäetakse jääkväärtuse summa maksmine ehk viimane makse on teistest oluliselt suurem. Seda võimalust võib kasutada siis, kui kuumakse oleks muidu ülejõukäivalt suur. Kuumakset saab nii küll vähendada, aga tunduvalt kõrgema viimase makse hinnaga.


Järelmaks on oma tingimuste poolest sarnane kapitalirendiga. Järelmaksu puhul vormistatakse kohe auto omanikuks ostja. Sõiduki eest tasumine toimub osamaksetena kokkulepitud perioodi jooksul. Järelmaks on mõeldud eeskätt eraisikust kliendile, kes ostab kasutatud auto eraisikult või firmalt, kes ei ole käibemaksukohuslane.

Kapitalirent ja kasutusrent

  Kapitalirent Kasutusrent
Kellele sobib? Neile, kes soovivad saada liisinguperioodi lõppedes auto omanikuks ning  autot ka edaspidi kasutada. Neile, kes soovivad pärast liisinguperioodi lõppu vahetada olemasoleva auto uue vastu.
Autoliisingu tagatis Üldjuhul liisitud auto. Üldjuhul liisitud auto.
Mis juhtub liisinguperioodi lõpus? Liisinguandja annab omandiõiguse üle liisinguvõtjale, kellest saab auto omanik. Liisinguvõtjal on mitmesuguseid võimalusi.
  1. Osta auto välja.
  2. Tagastada sõiduk liisinguandjale.
  3. Vahetada sõiduk uuema auto vastu. 
  4. Müüa auto kolmandale osapoolele.
Kindlustus Lisaks kohustuslikule liikluskindlustusele peab sõidukile olema vormistatud ka kaskokindlustus. Lisaks kohustuslikule liikluskindlustusele peab sõidukile olema vormistatud ka kaskokindlustus.
Jääkväärtus Üldjuhul puudub, välja arvatud juhul, kui sõlmitakse nn jääkväärtusega kapitalirent. Jääkväärtus on liisingufirmaga kokku lepitud.
Jääkväärtus sõltub auto vanusest ning liisinguperioodi pikkusest.
Sõiduki läbisõit Ei ole liisingulepingus fikseeritud. Võib liisingulepingus fikseerida.
Kuumakse Üldjuhul suurem kui kasutusrendi puhul. Välja arvatud juhul, kui on sõlmitud nn jääkväärtusega kapitalirendi leping. Üldjuhul väiksem kui kapitalirendi puhul.

 

Liisingu põhitingimused on järgmised:

Sissemakse suurus. Üldjuhul sõltub minimaalse sissemakse määr eelkõige auto vanusest. Uue auto puhul nõutakse enamasti sissemakset alates 10%, vanemate autode puhul võib see määr olla aga kõrgem. Sissemakse suurusest omakorda sõltub igakuise liisingumakse suurus. Mida suurem on sissemakse, seda väiksem on igakuine liisingumakse. Suurem sissemakse vähendab ka liisinguettevõtte riske, mistõttu võib liisingu intress olla soodsam. Vahel pakuvad liisinguandjad müügi suurendamiseks võimalust sõlmida leping ka ilma esmase sissemakseta.


Liisinguperiood on üldjuhul kuni 5-6 aasta pikkune. Mida pikem liisinguperiood, seda väiksem on igakuine liisingumakse, aga seda rohkem tuleb maksta intresse. Enamasti sätestavad liisingufirma tingimused, et sõiduki vanus ei tohi liisinguperioodi lõpuks ületada 10–12 aastat.


Jääkväärtuse võimalik suurus lepitakse kokku kahepoolselt ja see sõltub sõiduki vanusest ning liisinguperioodi pikkusest. Jääkväärtuse põhimõte on lihtne, aga selle praktilise rakendamise küsimus tekitab vahel pikki kohtuvaidlusi – eriti makseraskustesse sattunud liisinguvõtjate puhul.


Intress on tasu, mida tuleb liisingufirmale maksta sõiduki liisimise eest. Intressimäär sõltub mitmesugustest teguritest: auto vanus, liisinguperioodi pikkus, esimese sissemakse suurus, jääkväärtuse suurus. Nagu kodulaenu puhul, on ka siin valida fikseeritud intressi ning Euriboriga seotud intressi vahel. Liisinguintress vastab tavaliselt turuintressimäärale, kuid vahel pakuvad näiteks autoliisingufirmad ka soodsama intressiga lepinguid, et suurendada autode läbimüüki.


Igakuine liisingumakse sõltub esimesest sissemaksest, intressi¬määrast, liisinguperioodi pikkusest ja sõiduki jääkväärtusest. Sobiva kuumakse leidmiseks on sõiduki liisijal vaja teada, kui suur on tema igakuiste sissetulekute ja väljaminekute vahe, mida saaks kasutada liisingumaksete tasumiseks.


Arvestage, et liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel võib üldjuhul nii kapitali- kui ka kasutusrendi korral liisinguandja nõuda kõikide maksmata osamaksete ja jääkväärtuse tasumist. Sellise asjaoluga tuleb Teil arvestada ka juhul, kui näiteks auto varastatakse või see hävib. Sellisel juhul võib kindlustusandja katta vaid auto turuväärtuse. Liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel võib liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt, et see hüvitab liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.


Pange tähele, et näiteks auto turuhind on aasta pärast reeglina madalam, kui oli ostuhind. Liisinguandjale tuleb aga hüvitada liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel auto ostuhind. Vaadake täpseid liisingu ennetähtaegse lõpetamise tingimusi liisingulepingust.


Erinevaid liisinguvariante aitab arvuliselt läbi mängida kalkulaator aadressil www.kalkulaator.ee. Autoliisingu kalkulaator või pankade veebilehtedel pakutavad liisingukalkulaatorid.

6.8 Makseraskused

Laenu võttes peab arvestama võimalusega, et ühel hetkel võib laenude tagasimaksmine hakata käima üle jõu. Mõne inimese puhul on see risk suurem, mõne puhul väiksem, aga täiesti kaitstud pole selle eest keegi.


Esimene soovitus makseraskuste puhuks on väga lihtne: mitte peita pead liiva alla, vaid otsida lahendusi. Nagu eespool nägime, on krediidiandjatel mõningaid võimalusi makseraskustesse sattunud inimesele makse¬graafiku kliendisõbralikumaks muutmisega vastu tulla. Vastutulelikumad on nad nende inimeste suhtes, kellest on näha, et nad siiralt tahavad oma kohustusi täita ega püüa neist kõrvale hiilida.


Väljapääsu otsimisel tuleb alustada oma pere-eelarve ja varade analüüsimisest – kas on võimalik mingeid kulusid kokku tõmmata, tulusid suurendada, varasid müüa. Järgmiseks võiks mõelda ja uurida, kas Teie olukorras inimesele on ette nähtud mingeid sotsiaaltoetusi.


Kui selle analüüsi tulemusel ei ilmne reserve, mis aitaksid makseraskustest välja tulla, tuleb pöörduda krediidiandja poole palvega maksegraafikut pikendada või maksepuhkust saada. Kui peale eluasemelaenu on võetud ka hulganisti tarbimislaene, tasub uurida, kas pole võimalusi nende refinantseerimiseks madalama intressimääraga laenuga.


Kui enese mõistus finantsprobleemidest üle ei käi, võib abi tõusta võlanõustaja poole pöördumisest (vt https://evnl.ee/).


Kui finantsraskuste peapõhjuseks on eluasemelaen, ei tohi välistada ka kinnisvara müüki koos eluasemelaenu ennetähtaegse tagastamisega, et osta oluliselt odavam eluase või kolida üürikorterisse.


Sobivad lahendused sõltuvad väga suurel määral konkreetsest juhtumist. Kõige universaalsem reegel on aga juba alguses nimetatu – probleemidega tegelemine, mitte nende eest põgenemine ning probleemi laenuandja eest varjamine.
 

Kuidas enne tada makseraskusi
  • Koguge raha tagavaraks. Alustage säästmist kas või 10 euro kaupa.
  • Ärge võtke mitut laenu. Teadke alati, kui palju teenite ning kui palju peate iga kuu laenuraha tagasi maksma.
  • Ärge võtke laenu kergekäeliselt. Kaaluge, kui vajalik laenuga tehtav ost ikkagi on.
  • Püüdke vältida kõrge intressimääraga laene. 
  • Kui Teil on juba mitu laenu, siis püüdke kiiremini tagasi maksta laen, mis on kõrgema intressimääraga. 
  • Hinnake juba laenuvõtmisel oma riske (töökoha ja palga kindlus tulevikus, stressitaluvus laenuintresside muutumisele jms).

 

7. Kindlustamine

7.1 Kindlustus

Kindlustus on finantsteenus, mida kliendid alati rohkem kiruvad kui kiidavad. Põhjus on lihtne: kui tavaliste kaupade ja teenuste puhul saab ostja hüve nautida kohe pärast maksmist või isegi enne, siis kindlustusteenuse puhul te maksate ja… mingit hüve selle eest justkui ei saagi. Niimoodi tundub eriti kohustuslike kindlustuste puhul.

Tegelikult saab klient ka kindlustusteenuse puhul oma raha vastu hüve. Kindlustus on teenus, mille abil inimesed ja ettevõtted saavad ennast kaitsta mitmesuguste sündmuste soovimatute majanduslike tagajärgede eest. Muidugi ei hoia kindlustusleping ära orkaani või üleujutust, ei kaitse liiklusõnnetusse sattumise ega pagasi kaotsimineku eest reisil. Kindlustusleping ei kõrvalda riski, kuid pakub kahjukannatajale hüvitist selle majanduslike tagajärgede likvideerimiseks.


Hüvitist on kindlustuse pakkujal võimalik maksta seetõttu, et ta kogub suurelt hulgalt isikutelt kokku raha – kindlustusmaksed – ja maksab need välja isikutele, kes kannatasid kindlustuslepingus märgitud kahju, ehk palju väiksemale isikute ringile. Ka see väike hulk pole tavaliselt läbinisti õnnelik, sest hüvitise maksmise põhjuseks oli ju mingi neid tabanud ebameeldiv sündmus. Ebameeldivuste ritta tuleb lisada veel seegi, et kindlustuse pakkuja ei saa hüvitist välja maksta ilma toimunu kohta küsimusi esitamata ja omapoolset uurimist läbi viimata (kindlustuspettuste ärahoidmiseks).


Kõigist neist ebameeldivatest külgedest hoolimata on kindlustus hädavajalik finantsteenus, kuidas muidu oleks kindlustus kui tegevusala tuhandeid aastaid vastu pidanud (jäljed esimeste kirjalike kindlustuslepingute kohta pärinevad Mesopotaamiast u 4000. aastast eKr).

7.2 Kindlustusteenuse pakkujad

Kindlustusteenuste pakkujad on kindlustusseltsid, kindlustusseltside filiaalid ning kindlustusvahendajad (kindlustusmaaklerid ja -agendid), kes on registreeritud Finantsinspektsioonis. Nende nimekirjaga saab tutvuda Finantsinspektsiooni veebilehel https://www.fi.ee/et/kindlustus-0.


Kindlustusselts on äriühing, kelle peamiseks tegevuseks on kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitamine või kokkulepitud rahasumma maksmine.
Kindlustusvahendaja tegeleb kindlustuslepingute vahendamisega, saades selle eest tasu. Kindlustusvahendajad jagunevad Eestis kindlustusmaakleriteks ja kindlustusagentideks. Kindlustusmaakleri ja kindlustusagendi tegevus on põhimõtteliselt erinev: kindlustusmaakler esindab kindlustusvõtja, kindlustusagent kindlustusseltsi huve.


Kindlustuslepingu sõlmimiseks tuleb ühendust võtta vajalikku kindlustusliiki pakkuva kindlustusseltsiga või selle teenuseid vahendava maakleri või agendiga.
Otse kindlustusseltsist saab osta vaid selle kindlustusseltsi kindlustustooteid. Kindlustusagendid võivad müüa ka mitme kindlustusseltsi tooteid, kuid vaid tingimusel, et need omavahel ei konkureeri – näiteks ühe seltsi liikluskindlustuspoliise ja teise seltsi kodukindlustustooteid.


Kindlustusmaaklerid seevastu tegutsevad kui sõltumatud nõustajad – teevad selgeks kliendi vajadused ja esitavad talle seejärel valiku kõige sobivamate kindlustusseltside pakkumisi ja ka tema arvates parima pakkumise, millest klient teeb lõpliku valiku. Loomulikult võtab maakler sellise teenuse eest ka vahendustasu, mille suuruse ta peab kliendile kindlasti avaldama.


Kindlustusmaaklerit on eriti otstarbekas kasutada keerukamate ja kallimate või ebastandardsete kindlustuslepingute sõlmimiseks. Ka kindlustusseltsid oskavad klienti nõustada, kuid ei tasu eeldada, et nad soovitavad kliendile oma konkurenti kui parema teenuse pakkujat.

7.3 Kindlustuse põhiliigid ja vormid

Kindlustuse põhiliigid on kahjukindlustus (varakindlustus) ja elukindlustus. Kahju- ja elukindlustuses sõlmitakse leping riskide maandamiseks, elukindlustuses – nagu 4. peatükis juba juttu oli – ka säästude kogumise eesmärgil.


Kindlustuse vormid on vabatahtlik kindlustus, kohustuslik kindlustus ja sundkindlustus.


Vabatahtliku kindlustuse puhul on inimesel vaba voli lepingut sõlmida või mitte sõlmida. Kindlustuslepingu sõlmimise eelduseks on isiku huvi kaitsta ennast ootamatutest ja ettenägematutest sündmustest tulenevate kahjulike tagajärgede eest. Vabatahtlikeks kindlustusteks on näiteks kodukindlustus, sõiduki- ehk kaskokindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus jt.


Kohustusliku kindlustuse puhul on isik seadusega sätestatud korras kohustatud kindlustuslepingut sõlmima. Enimlevinud kohustuslik kindlustus on liikluskindlustus, mille sõlmimise kohustus tuleneb liiklus¬kindlustuse seadusest ja on sellega reguleeritud.


Sundkindlustus on kindlustus, mille puhul isikul (võib olla nii füüsiline isik kui juriidiline isik) on seadusega sätestatud kohustus tasuda kindlustusmakset või -maksu ja hüvitamise kohustus on avalik-õiguslikul juriidilisel isikul või avalikku ülesannet täitval eraõiguslikul juriidilisel isikul. Selle seadusega on määratud ka isikud (näiteks nii füüsiline isik kui ka juriidiline isik), kellele on kindlustuslepingu sõlmimine kohustuslik. Samuti on määratud see, kes on kindlustatud isik, milline on kindlustussumma ja mis on kindlustusjuhtum.


Sundkindlustus on näiteks sotsiaalmaksu vahenditest finantseeritav ravikindlustus ja töötuskindlustusmaksetest finantseeritav töötuskindlustus.


Kuigi kindlustusliike on palju, ei ole kõigi elus ette tulla võivate riskide vastu võimalik kindlustuslepingut sõlmida. Alati on riske, mida kindlustusseltsid ei kindlusta. Alati on ka sündmusi, mille korral ei maksa kindlustusselts hüvitist isegi kindlustuslepingu olemasolul, sest lepingus võivad olla kirjeldatud teatud välistavad sündmused, mille korral kindlustuskaitse ei kehti.


Kindlustusseltsid üldjuhul ei kindlusta riske, mille ilmnemise tõenäosus on väga suur, mille kohta võib öelda, et seda oli oodata. Näiteks teadlikult sõtta või relvastatud kokkupõrkesse mineja surmasaamise võimalus on sedavõrd suur, et surmajuhtumikindlustus selle vastu ei kindlusta. Sarnane lugu on joobes või juhilubadeta autojuhtimisega – kui joobes või juhilubadeta inimene sõidab puruks kaskokindlustusega kaetud auto, siis jääb tal hüvitis kindlustuslepingu olemasolust hoolimata saamata.
 

Samuti ei sõlmi kindlustusseltsid üldjuhul lepinguid kaitseks sündmuste eest, mille ilmnemise tõenäosust pole neil võimalik täpselt hinnata ja mõõta. Mida peetakse mõõdetavaks ja mida mitte, võib kindlustusseltsiti erineda. Näiteks ei ole enamik kindlustusseltse valmis kindlustama tsirkuseakrobaatide elu, ooperilaulja häält ja muud sarnast, kuid maailmast leiab üksikuid kindlustusseltse, kes on just niisugustele juhtumitele spetsialiseerunud.

7.4 Kindlustusleping

Kindlustuskaitse saamiseks sõlmib sellest huvitatud isik kindlustusseltsiga lepingu. Tavaliselt koosneb kindlustusleping järgmistest osadest:

 

  • Kindlustuse sooviavaldus ehk kindlustusavaldus. Kliendi poolt avalduses esitatud andmete alusel esitab kindlustusselts talle konkreetse pakkumise.
  • Kindlustuse tüüptingimused. Kindlustuslepingu tüüptingimusteks võivad olla nii üldtingimused kui ka konkreetset kindlustusliiki või -lepingut puudutavad eritingimused. Kindlustustingimused on kindlustusselts välja töötanud kõikide klientide jaoks ja nende sisus üldjuhul eraldi kokku ei lepita. Kindlustustingimused on teataval määral läbiräägitavad ning ei pruugi alati ja igal juhul olla paindumatud. Kindlustusandjal võib olla alternatiivseid lahendusvariante paljude erisoovide tarvis. Kindlustustingimustes on kirjas kogu kindlustuslepingu kohta käiv informatsioon.
  • Lisaks tüüp- või üldtingimustele võib leping sisaldada konkreetset kindlustusliiki või -lepingut puudutavaid eritingimusi. Kindlustustingimused on teataval määral läbiräägitavad. Kindlustustingimused ei ole alati ja igal juhul paindumatud. Kindlustusandjal on alternatiivsed lahendusvariandid olemas paljude erisoovide tarvis.
  • Kindlustuspoliis. Poliis on tõend kindlustuslepingu sõlmimise kohta. Poliisile on märgitud ka kindlustuslepingus sisalduvad olulised andmed.

Klient peab lepingu sõlmimisel teatama kindlustusseltsile kõigist talle teada olevatest olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada kindlustusandja otsust lepingut sõlmida. Hüvitise saamisele ei tasu loota, kui hommikul puhkes kilomeetri kaugusel Teie majast metsatulekahju, pärastlõunal sõlmisite kindlustuslepingu (kindlustusagendile tulekahju mainimata) ja õhtul põles Teie maja maha.


Võimaluse selle näite puhul vaidlus üles võtta – tõenäoliselt tulutult – annab seadusesäte, mille järgi kindlustusvõtja ei pea kindlustusandjale teatama asjaolust, mis on viimasele juba teada või mille suhtes kindlustusvõtja võib mõistlikult eeldada, et see on teada.
 

7.5 Piirangud, välistused ja hüvitise maksmine

Kindlustuslepingud sisaldavad piiranguid ja välistusi, mille korral kindlustusseltsil pole kohustust hüvitist maksta. Tihti on need sõnastatud viisil, et tavalisel kindlustusvõtjal on asja tuumani jõuda keeruline. Seepärast tuleb enne lepingu sõlmimist hoolega läbi lugeda kõik kindlustustingimused, sealhulgas väikeses kirjas kirjutatu, ja esitada julgelt küsimusi, kui midagi jääb arusaamatuks.

Kindlustusseltsid pole piiranguid ja välistusi välja mõelnud kindlustusvõtjate kiusamiseks, kuigi vahel võib tunduda, et on. Kindlustusselts on tavaline äriettevõte, kes peab hindama, millistel tingimustel on ta valmis teenust pakkuma ja et ta oleks ka suuteline oma kohustusi klientide ees tulevikus täitma.
Sageli tundub, et kindlustusselts kirjutab välistuste hulka just need riskid, mille vastu Te kõige enam kaitset vajate – riskid, mille ilmnemine on kõige tõenäolisem. Paljuski ongi nii, sest kindlustuse ärimudel nõuab, et kindlustusselts saab kindlustatava sündmuse riski oma klientide vahel laiali jagada (maksete tegijaid on palju, aga hüvitise saajaid vähe). Kui mingi risk ähvardab suure tõenäosusega kõiki võimalikke kliente (maksete tegijaid on palju, aga hüvitise saajaid ka peaaegu sama palju), siis pole see võimalik, vähemalt mitte hinnaga, mis kliente köidaks.


Pärast lepingu sõlmimist ei või kindlustusvõtja ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab (näiteks pereliikmete poolt). Kindlustusriski suurendamiseks võib näiteks pidada mahukamate remonttööde alustamist, valvesignalisatsiooni kõrvaldamist, ukseluku vahetamist vähem turvalise vastu jms. Kui kindlustusvõtja on kindlustusriski oluliselt suurendanud, võib kindlustusselts kindlustussündmuse korral hüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda.


Kindlustusriski suurenemise võimalusest peab kindlustusseltsile viivitamata teatama, välja arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise põhjustas üldiselt teada olev asjaolu. Igasugusest muutusest on kindlustusandjat siiski otstarbekas pigem informeerida kui informeerimata jätta.


Kahju peab kindlustusselts hüvitama kohe, kui on lõpetatud hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud. Seadus ütleb, et kui kindlustusselts ei ole ühe kuu jooksul pärast kindlustusjuhtumist teatamist hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise toiminguid lõpetanud, võib kindlustusseltsilt nõuda n-ö avansi maksmist summas, mida kindlustusselts peaks vastavalt asjaoludele minimaalselt maksma.


Põhimõtteliselt on kindlustusseltsid huvitatud, et kõik kahjud saaksid kiiresti ja vaidlusteta hüvitatud, sest hüvitistega venitaja maine peletab kliente eemale ja seda pole ühelegi äriettevõttele vaja. Osades kindlustusjuhtumistes tekib siiski vaidlusi, mida saab lahendada kindlustusseltside liidu juures tegutsevas kindlustuse lepitusorganis ja liikluskindlustuse fondi juures tegutsevas liikluskindlustuse lepitusorganis  (vt www.lkf.ee/et/lepitusorgan) või kohtus, kui lepitajate abiga kokkuleppele ei jõuta. Kindlustuse lepitusorganite veebilehelt leiab näiteid ja statistikat, mille üle ja kui palju kindlustusandjad ja kindlustusvõtjad vaidlevad.  Vaidlusi on ette tulnud näiteks lume raskuse all kokku vajunud katuse, roti põhjustatud kahju, lennust mahajäämise hüvitamise, autode ahelkokkupõrke kahjude hüvitamise jm asjus.

Näide. Roti põhjustatud kahju jäi hüvitamata

Talu hooned ja nendes olev vara oli kindlustatud koguriskikindlustuse lepinguga. Rott ronis kindlustusobjektil  elektrikilpi põhjustades ülepinge ja lühise. Seetõttu said kahjustada teler, veepump ja raadio. 


Kindlustusandja keeldus kahju hüvitamast, sest lepingu tingimustes oli kokku lepitud, et vaatamata teenuse nimetusele – koguriskikindlustus – ei hüvitata  näiteks kahjurite   tekitatud kahju.


Kannatanu  jäi kindlustusandjaga eriarvamusele, sest tema hinnangul oli rott näriline, mitte kahjur. Kuna omavahel kokkulepet ei saavutatud, siis pöördus inimene lepitusorgani poole.


Ka lepituses kokkulepet ei sündinud. Lepitaja hinnangul on tavaline, et kodukindlustuse puhul ei hüvitata kahjurite tekitatud kahju. Eesti Keele Instituudi rakenduse www.sonaveeb.ee kohaselt tähendab kahjur kahjustavat looma (putukat, närilist vm).

 

Küsimused, mis aitavad sõlmida hea kindlustuslepingu
  • Mida täpselt ma soovin kindlustada?
    Hea kindlustuslepinguga on kindlustatud just see vara, mis võib saada kahjustada või hävida. Kindlustatud ei ole asju, mille kahjustumise, hävimise või vargusega seotud riskid suudetakse ise kanda. 
  • Mille vastu ma soovin kindlustada?
    Heas kindlustuslepingus on riskid, mille vastu kindlustatakse, valitud vastavalt tegelikele vajadustele. Läbi on mõeldud kindlustusobjekti reaalselt ohustavate sündmuste valik: näiteks tuli, veekahju, torm, vandalism, vargus jne.
  • Millise summa ulatuses ma soovin kindlustada? 
    Kui kahju võib olla suurem kui lepingus kokku lepitud maksimaalne kindlustussumma, on tegu alakindlustusega. Kui kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust, on tegemist ülekindlustusega. Kumbki pole otstarbekas, sest esimesel juhul ei hüvita kindlustusselts Teile kogu kahju, teisel juhul aga maksate otstarbetult suuri kindlustusmakseid.
  • Milline kindlustusleping on tervikuna parim? 
    Pole õige lähtuda ainult kindlustusmakse suurusest, vaid võrrelda tasub ka omavastutuse suurust, välistuste ulatust (seda, millisel juhul on kindlustusseltsil õigus hüvitis maksmata jätta) jms.

7.6 Kohustuslik liikluskindlustus

Kohustusliku liikluskindlustuse leping tuleb sõlmida kõigil inimestel, kellele kuulub mõni liiklusregistrisse kantud mootorsõiduk, millega ta osaleb liikluses.

Liikluskindlustus on kohustuslik vastutuskindlustus. See tähendab, et kindlustusvõtja ei kindlusta mitte oma sõidukit, vaid kahju, mida ta võib põhjustada teistele liiklejatele (nii sõidukitele kui ka inimestele), samuti hoonetele ning ehitistele. Liikluskindlustuspoliis ei kata mitte liikleja enda, vaid teise õnnetuses kannatada saanud sõiduki taastamiskulud, samuti õnnetuses osalenud jalakäija isiku- või varakahju kulud. Teatud juhtudel hüvitatakse vaatamata sõidukijuhi vastutusele ka tema enda ravikulud.

Näide
Kui näiteks liikleja Oliver sõidab otsa tema ees pidurdanud autole, tekitab vigastusi jalakäijale või kaasreisijale, sõidab katki liiklusmärgi vms, hüvitab kannatanutele kahju Oliveri kindlustusselts, aga Oliveri autole tekkinud kahju kohustuslik liikluskindlustus ei hüvita. Kui Oliver ise saab vigastada, hüvitatakse ka tema kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi ravikulu. Kui Oliveri sõber Jürgen, kellel pole autot, satub jalakäijana või jalgratturina liiklusõnnetusse, mille põhjustajaks ta ei ole, hüvitatakse talle tekitatud kahju.

 

Kannatanutule hüvitatakse kahjud ka siis, kui liikluskahju põhjustanud sõidukil ei ole liikluskindlustuslepingut või jääb kahju tekitanud sõiduk tundmatuks – sellisel juhul hüvitab kahju Eesti Liikluskindlustuse Fond.


Tavapoliisi kindlustuskaitse kehtib Eestis ja teistes Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides. Liikluskindlustuse poliis on dokument, mis kinnitab, et vastava sõiduki suhtes on sõlmitud liikluskindlustuse leping. Poliisil on näidatud kindlustusperioodi pikkus ja selle alusel arvestatud kindlustusmakse. Liikluskindlustuse poliisi ei pea sõidukijuht Eestis liigeldes kaasas kandma, sest kindlustuspoliisi kehtivust saab kontrollida liikluskindlustuse registrist.


Rohelise kaardi puhul kehtib kindlustuskaitse peale Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide ka nn rohelise kaardi riikides: Albaania, Andorra, Bosnia ja Hertsegoviina,  Iisrael, Iraan, Makedoonia, Maroko, Moldova, Montenegro, Serbia, Tuneesia, Türgi, Ukraina, Valgevene, Venemaa. Rohelise kaardi annab tavapoliisi väljastanud kindlustusandja kindlustusvõtja taotlusel. Kindlustusandja võib küsida rohelise kaardi eest lisakindlustusmakset, kui roheline kaart kehtib ka väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriike.


Sõiduk, mida ei kasutata, võib olla liikluskindlustuseta ühe aasta. Kindlustamata sõidukiga ei tohi liikluses osaleda. Kui sõidukit ei kasutata pikema aja jooksul kui üks aasta, tuleb sõiduk ajutiselt liiklusregistrist kustutada. Kui isik, kes on sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud, aasta jooksul liikluskindlustuse lepingut ei sõlmi, rakendub edaspidi tema sõidukile automaatne sundkindlustus. See tähendab, et liikluskindlustuse fondi esitatud makseteatise alusel tuleb kindlustusmakse ära maksta.


Kui isik põhjustab automaatse kindlustuskaitse kehtimise ajal õnnetuse, siis tuleb tal lisaks tasuda 640 euro suurune omavastutuse summa. Automaatse kindlustuse saab igal ajal lõpetada – selleks tuleb kas sõlmida liikluskindlustuse leping või sõiduk ajutiselt või alaliselt liiklusregistrist kustutada.


Kahju põhjustaja ja kahjustatud isik peavad liiklusõnnetusest viivitamata teavitama kas kahju põhjustaja kindlustusandjat või kahjustatud isiku kindlustusandjat. Kannatanu võib oma kindlustusandjalt nõuda kahju hüvitamist juhul, kui kahjustada sai sõiduk või muu vara, mitte ei ole tegemist isikukahjuga. Samuti ei tohiks kahju eeldatavalt ületada 10 000 eurot, kindlustusjuhtumi asjaolud peavad olema selged ning nõue tuleb esitada 30 päeva jooksul liiklusõnnetuse toimumisest arvates. Lisainfot selle kohta, kuidas ja kellele peab liiklusõnnetusest teatama, et liikluskindlustus kahju tekitajat ja kannatanut aitaks, leiab liikluskindlustuse fondi veebilehelt www.lkf.ee.


Kui kannatanu rikub kohustust kahjustatud sõiduki või muukahjustatud asja säilitamiseks ja kindlustusandjal ei ole võimalik enam kogu kahju suurust kindlaks teha, siis kindlustusandja hüvitab vaid selle osa kahjust, mis oli võimalik kindlaks teha. Kui kahju põhjustanud sõidukijuht ei näita kahjustatud sõidukit kindlustusandjale ette või ei anna juhtunu kohta vajalikku teavet, siis võib kindlustusandja esitada kahju põhjustanud sõidukile tagasinõude (maksimaalses summas 640 eurot). Kui kahju põhjustaja oli alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all, hüvitab kindlustusselts kannatanule poolt tekitatud kahju, kuid esitab kahju põhjustaja vastu tagasinõude.


Liiklusõnnetuse põhjustajalt võib kahju hiljem tagasi nõuda näiteks ka siis, kui ta ületas lubatud sõidukiirust rohkem kui 40 kilomeetrit tunnis ning juhul, kui avarii tehti politsei eest põgenedes.


Eestis toimunud liiklusõnnetuse korral maksab kindlustusselts ühe kannatanu kohta maksimaalselt välja järgmised kindlustussummad:

  • isikukahju: kuni 5,6 miljonit eurot kindlustusjuhtumi kohta;
  • varakahju: 1,2 miljonit eurot kindlustusjuhtumi kohta;

Välisriigis toimunud kindlustusjuhtumi puhul kohaldatakse vastava välisriigi seadustes määratud kindlustussummasid, v.a juhul, kui need on väiksemad sõiduki põhiasukohariigi seaduses määratust. Välisriigi sõiduki poolt Eestis tekitatud kindlustusjuhtumi puhul kohaldatakse sõiduki asukohariigi seaduses määratud kindlustussummasid, kui need on Eestis kehtivatest suuremad.
 

Näide

Kuidas kujuneb liikluskindlustuse hind?
Kindlustuskulude vähendamiseks saab igaüks ise üsna palju ära teha. Näiteks liikluskindlustuses sõltub kindlustusmakse suurus järgmistest teguritest.

  • Sõiduki mark ja mudel – mida harvemini on see mark/mudel varem sattunud liiklusõnnetusse, seda soodsam on kindlustusmakse.
  • Sõiduki kasutamise peamine piirkond Eestis – mida liiklusõnnetusterohkemas piirkonnas sõidukit peamiselt kasutatakse, seda suurem on kindlustusmakse (kasutuskoht määratakse poliisile kantava omaniku aadressi järgi).
  • Sõiduki tehnilised omadused – mida väiksema mootorivõimsuse või registrimassiga on sõiduk, seda soodsam on kindlustusmakse.
  • Eraisikust kindlustusvõtja/rentniku vanus – statistika näitab, et nooremad juhid põhjustavad rohkem kahjusid kui vanemad. Seetõttu on ka kindlustusmakse noorematel juhtidel mõnevõrra kallim kui vanematel juhtidel.
  • Konkreetse omaniku/rentniku ning sõiduki riskikoefitsiendist, mis sõltub sellest, kui palju on sõiduki omanik või rentnik osalenud liiklusõnnetustes põhjustajana (riskikoefitsient määratakse sõiduki omaniku või rentniku järgi, mitte selle järgi, kes õnnetuse põhjustamise ajal tegelikult sõidukit juhtis).

Oma vanust sõiduki omanik muuta ei saa, liikluskindlustusmakse pärast pole mõtet hakata vahetama ka elu- või töökohta. Küll aga on igaühel suur vabadus automargi ja -mudeli valikul ning eriti palju sõltub autoomanikust endast, kui sageli põhjustab tema sõiduk liiklusõnnetusi. Just viimane tegur mõjutab kindlustusmakset kõige enam.


Konkreetse hinna arvutab iga selts iseseisvalt enda väljatöötatud metoodika alusel. Täpne arvutuskäik on iga seltsi saladus. Liikluskindlustuse hindasid saab võrrelda kalkulaatori abl, mis asub aadressil www.lkf.ee/et/kalkulaator.

7.7 Kaskokindlustus

Kaskokindlustuse eesmärk on hüvitada kahju, mis on põhjustatud Teie sõidukile. Kahju põhjuseks võib olla näiteks vargus, röövimine, avarii, mille põhjuseks on jalakäija või metslooma ootamatu astumine teele jne. Kaskokindlustus täiendab liikluskindlustust, mis hüvitab Teie poolt teistele põhjustatud liikluskahjusid, aga mitte Teie enda autole tekkinud kahjusid.

Erinevalt liikluskindlustusest on kaskokindlustus vabatahtlik – kui auto pole liisitud, on Teie enda asi, kas teete kaskokindlustuse või mitte. Liisitud auto puhul nõuab liisingufirma üldjuhul ka kaskokindlustuse sõlmimist, et liisitud vara väärtuse püsimine oleks kindlamini tagatud.

Samas ei anna kaskokindlustusleping garantiid, et autole kahju tekkimise korral ei pea Teie ise seda kahju kinni maksma – kui kindlustusselts keeldub mingil lepingust tuleneval põhjusel kahju hüvitamisest, tuleb kahju Teil omast taskust kanda.

Kindlustusseltsid pakuvad erineva kindlustuskaitseulatusega lepinguid, näiteks täiskaskot, osakaskot või minikaskot. Hoolimata samast või sarnasest nimest võivad kaskotoodete tingimused kindlustusseltsiti erineda. Seepärast ei piisa üldiste kindlustuspõhimõtete teadmisest, kindlasti tuleb enne lepingu sõlmimist tutvuda ka selle detailidega.

Üldjuhul pakub kaskokindlustus kindlustuskaitset liiklusõnnetuse, loodusõnnetuse, varguse (sõiduk ja/või selle osad), röövimise, vandalismi või tulekahju vastu. Peale selle võivad kindlustusseltsid pakkuda lisakindlustusvõimalusi, nagu kasutuskatkestuskindlustus, klaasikindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus jne.

Kindlustuslepingu sõlmimisel tasub tähelepanu pöörata mitte ainult sellele, milliste riskide vastu kindlustus kehtib, vaid ka sellele, mida täpselt loetakse kindlustusjuhtumiks. Nii on võimalik aru saada, mida on ühe või teise kindlustusriski all mõeldud ning mis kuulub kindlustusjuhtumi korral hüvitamisele.

  • Õnnetusjuhtumiks loetakse sõiduki kahjustumist või hävimist ootamatu sündmuse tagajärjel. Selliseks sündmuseks võib olla liiklusõnnetus, loodusõnnetus jne. Näiteks sõiduk saab kannatada metsloomale otsasõitmise tagajärjel, sõidukile põhjustavad kahju välk, üleujutus jne.

  • Tulekahjuks loetakse sõiduki kahjustumist või hävimist, mis on seotud tule ootamatu puhkemisega, aga ka suitsu, tahma ja kustutustöödega.

  • Vandalismiks loetakse sõiduki kahjustumist või hävimist ­kolmanda isiku tahtliku teo läbi.

  • Varguseks, röövimiseks loetakse sõiduki kadumist (hävimist) või kahjustumist sõiduki varguse või röövimise käigus.

  • Kasutuskatkestuskindlustuse eesmärgiks on hüvitada kulutused, mis on seotud asendussõiduki kasutamisega ajal, mil kahjustatud sõiduk on remonditöökojas. Üldjuhul ei ole asendus­sõidukit võimalik kasutada sõiduki varguse või hävimise korral.

Tavaliselt ei hüvita kindlustusselts kaskokindlustuse alusel kahju, mis kuulub hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel. Kahju ei hüvitata ka, kui sõiduk oli lukustamata, aknad olid lahti, signalisatsioon ei töötanud jne. Kindlustusselts võib keelduda kahju hüvitamisest, kui kindlustusjuhtum on seotud sõiduki võtmete kaotamise või vargusega. Enamasti ei loeta varguseks või röövimiseks olukorda, kui sõiduk on omaniku käest ära võetud kelmuse või väljapressimise teel.

Soovitatav on meeles pidada kindlustusvõtja kohustusi, mis on kirjas kahjukindlustuslepingu tingimustes. Kui täidate oma kohustusi puudulikult või jätate need hoopis täitmata, on kindlustusseltsil õigus väljamakstavat kindlustushüvitist vähendada või hüvitise väljamaksmisest keelduda. Tavaliselt on kindlustusvõtja kohustused seotud ohutusnõuete täitmisega ja keelatud on riski suurendavad tegevused. Tahtlikult tekitatud õnnetusi või lavastatud vargusi ehk kindlustuspettusi kindlustusselts mõistagi ei korva.

Kindlustusjuhtumist tuleb kindlustusseltsile teatada võimalikult kiiresti ja soovitavalt ka kirjalikult, sest kirjalik avaldus annab hiljem võimaluse õigeaegset teatamist tõendada. Kahjujuhtumist õigeaegselt teatamata jätmise korral on kindlustusseltsil õigus hüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda – kindlustusselts tahab toimunut uurida siis, kui "jälg" on veel värske, teatamisega viivitamise taga on mõnikord soov kindlustusseltsi petta.

Liiklusõnnetusest tuleb peale kindlustusseltsi teatada politseisse, kui liiklusõnnetuses said inimesed vigastada, kui liiklusõnnetuse osapooled ei ole õnnetuse asjaolude suhtes ühel meelel või kui õnnetuses puudus teine osapool (näiteks toimus teelt väljasõit). Ka vargusest, vandalismist ja röövimisest tuleb lisaks kindlustusseltsile informeerida politseid. Tulekahju tuleb üldjuhul registreerida ka politseis ja päästeteenistuses.

Kindlustusselts ei ole kohustatud hüvitama rohkem, kui on kahju tegelik suurus. Üldjuhul jätab kindlustusselts endale õiguse määrata hüvitamise viisi, milleks on näiteks sõiduki remont, rahaline hüvitis, asendamiskulude hüvitamine jne. Rahalise hüvitamise korral võetakse üldjuhul hüvitamise aluseks sõiduki või sõiduki osade turuväärtus kahjujuhtumi toimumise momendil, kuid kindlustusseltsid võivad pakkuda ka teistsuguseid variante. Remondi korral on kindlustusseltsil enamasti õigus määrata firma, kus sõidukit remontida.

7.8 Kodukindlustus

Varakindlustuse kõige tavapärasem liik on kodu ja koduse vara kindlustamine. Neile, kes ostavad kodu laenuga, on kodukindlustuslepingu sõlmimine sama hästi kui kohustuslik, sest seda nõuab laenu andev pank.

Teistegi koduomanike jaoks on kodukindlustusel sügav mõte, sest kodu on väärtuslik vara ja selle taastamine näiteks tulekahju järel nõuab rohkem raha, kui inimesel oma hädareservist tavaliselt võtta on. Küsige mõnelt tulekahju üle elanud majaomanikult, kelle maja oli piisavale summale kindlustatud – üsna kindel, et ta räägib, et on väga õnnelik, et tal see leping ikkagi sõlmitud oli, kuigi tulekahjule eelnenud aastatel hakkas tunduma, et ta maksab tühja.


Kindlustuskaitset saab osta paljude riskide vastu: tulekahju, plahvatus, pikselöök, torm, rahe, üleujutus, tulvavesi, veepinna tõus, jää liikumine, jää või lume sulamine, vandalism, murdvargus, röövimine, veetorustiku leke, tehnosüsteemide purunemine, elektrihäired, õhusõiduki ja selle osade allakukkumine, metsloomade tekitatud kahjud. See loetelu pole ammendav. Samuti saab osta eluaseme omamisest ja valdamisest tingitud tsiviilvastutuse ning ajutise elamispinna üürikulude kindlustuskaitse.
Erinevad kindlustusseltsid võivad defineerida sarnaseid mõisteid (kindlustatavaid riske) erinevalt! Näiteks mõne kindlustusseltsi tingimustes tähendab mõiste "loodusõnnetus" tormi, rahet, maalihet, põhjavee tõusu ja looduslikku üleujutust. Teine käsitleb loodusõnnetusena tormi ja rahet, kuid mitte põhjavee tõusu ja looduslikku üleujutust jne. Seega ei tohi lähtuda ainult riski nimetusest, vaid tuleb süveneda tingimustesse.

 

  • Tulekahju all peetakse kindlustuslepingutes silmas kontrollimatult levivat lahtist tuld koos suitsu ning tahma eraldumisega väljaspool selleks ettenähtud kollet. Tulekahju puhul kaetakse kindlustusseltside poolt üldjuhul kahjud, mille põhjustasid põlemine, suits ja tahm, pikselöök ning plahvatus. Enamasti ei kehti tulekindlustus juhul, kui tegemist on tahtliku süütamisega; samuti juhul, mil tegu on ainult kõrbemise, sulamise või elektrilühisega, kuigi lühise tõttu said kannatada näiteks kodumasinad. Või ka juhul, kui ahi ajab suitsu sisse ja rikub lae, kuid tulekahju sellega ei kaasnenud.  
  • Veekahju võib olla tingitud nii torustikulekkest, kanalisatsiooni¬ummistusest, naaberkorterist pärinevast veest kui ka looduslikust üleujutusest või pinnasevee tõusust sademete tagajärjel. Kõik kindlustusseltsid kindlustavad üldjuhul torustiku lekke riski vastu, kuid üleujutuse ja pinnasevee tõusu riski vastu ei kindlusta kaugeltki mitte kõik.
  • Torustiku lekke riski puhul kaetakse kindlustusseltside poolt üldjuhul kahjud, kui nende põhjustajaks on siseveevõrgust või selle külge püsivalt ühendatud kodumajapidamismasina ühendusdetailide purunemise tagajärjel välja voolanud vesi. Mõni kindlustusselts võib ka korvata hoonesiseste süsteemide külmumise tõttu tekkinud kahju, kuid teine mitte. Mõni kindlustusselts on valmis korvama akvaariumist välja voolanud vee tekitatud kahju, kuid teine mitte. Üldjuhul ei kata kindlustusseltsid torustikulekke riski all kahjusid, mille põhjuseks on kõdunemine, korrosioon, vamm, hallitamine või kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse sissetunginud vesi, või kui uputuse põhjuseks on lahti ununenud kraan.
  • Tormi puhul katavad kindlustusseltsid enamasti kahjud, mis on tekkinud otseselt tormi tagajärjel. Eeskätt on selleks olukorrad, kus kahjustusi tekitasid kindlustusobjektile sellele tormi tagajärjel langenud esemed või puud. Tormiks peavad kindlustusseltsid erineva kiirusega tuult, näiteks kas alates 17, 18, 20 või 21 m/s.
  • Murdvarguse puhul katavad kindlustusseltsid kahjusid, kui esemed on kindlustuskohast varastatud uste, akende või muude piirete ja konstruktsioonide lõhkumise, lukkude lõhkumise või lahtimuukimise teel. Üldjuhul ei kaeta kahju, kui ukselukk või -lukud on avatud originaalvõtmega või kui tegemist oli väljapressimisega.
  • Röövimine tähendab kindlustuslepingu mõistes võõra isiku poolt kindlustatud asja äravõtmist füüsilist vägivalda kasutades. Röövimise puhul ei kata kindlustusseltsid üldjuhul kahjusid, kui on toimunud väljapressimine ehk omanikku on ähvardatud vägivalla kasutamise, tema või teise isiku kohta käivate häbistavate andmete avaldamise, vara hävitamise või muu sarnasega.
  • Vandalismi all mõistetakse kindlustuslepingutes vara tahtlikku hävitamist või rikkumist kindlustusvõtjast sõltumatu isiku poolt. Vandalismiriski all ei kata kindlustusseltsid üldjuhul hoone osade vargust, kuid mõni kindlustusselts võib seda siiski teha.
  • Elektririke on samuti risk, mille vastu mõned kindlustusseltsid kindlustavad. Sel juhul hüvitatakse üldjuhul lühisest, üle- või alapingest tekkinud kahju kodustele elektriseadmetele.

Riskid, mida ei kindlustata, on kindlustustingimustes tavaliselt loetletud välistuste all. Välistusteks ongi enamasti näiteks looduskatastroofide, terrorismi või erakorralise olukorra tõttu tekkinud kahjud, aga ka hoone projekteerimis- või ehitusvigade, hallituse, korrosiooni, tava¬pärase kulumise ja hoone lagunemise tõttu tekkinud kahjud jpm. Samuti ei hüvitata üldjuhul koduloomade, putukate ja näriliste tekitatud kahju. Kulud jäävad hüvitamata ka juhul, kui kindlustusvõtja oli enne lepingu sõlmimist teadlik asjaoludest, mis võisid hoonet suure tõenäosusega kahjustada.


Nn koguriskikindlustuse puhul on kaetud kõik need sündmused, mis pole kindlustustingimustes välistatud.


Enne kindlustuslepingu sõlmimist tuleb endale selgeks teha, mida täpselt on otstarbekas kindlustada. Kas kindlustada eluase koos siseviimistlusega? Mõned kindlustusseltsid pakuvad võimalust kindlustada hoone nn karp ja siseviimistlus eraldi, enamik seltse kindlustab need koos. Korteri või elamu kindlustusega on üldjuhul kindlustatud uksed, aknad, seinad, põrandad ja laed, sanitaartehnika ja vannid, kütte-, elektri- ning veevarustuse süsteem, pliidid, ahjud jpm. Tavaliselt ei kuulu kindlustustingimuste kohaselt hoone ja/või siseviimistluse mõiste alla näiteks sisseehitatud köögikapid, liuguksed või kardinapuud. Enamasti tuleb nii eespool loetletud esemete kui ka muu koduse vara kindlustamiseks eraldi soovi avaldada. Mõne kindlustusseltsi tingimuste kohaselt on koos elamuga kindlustatud ka õuerajatised, nagu näiteks kuur või aed, mõne teise kindlustusseltsi tingimuste järgi aga mitte.


Kui kindlustamist vajav vara on piiritletud, tuleb otsustada, millisele summale peaks vara kindlustama.


Eluaseme kindlustamisel võetakse tavaliselt aluseks elamu või korteri taastamisväärtus. Taastamisväärtus on eluaseme endisel kujul uuesti ülesehitamise või remondi maksumus.


Kindlustamist taastamisväärtuse ulatuses nõuavad üldjuhul ka pangad, kui nad eluaseme soetamiseks laenu annavad. Kindlustusvõtja peaks ka omalt poolt hindama, milliseks võib eluaseme taastamisväärtus lepingu kehtimise aja jooksul kujuneda. Selleks tuleb hinnata, milliste riskide realiseerumine on tõenäoline ning kui palju läheks nende riskide realiseerumisel maksma eluaseme taastamine.


Kui tegemist on vana ja renoveerimata hoonega, võib kindlustusselts kindlustamisel aluseks võtta hoone jääkväärtuse. Jääkväärtus leitakse, lahutades hoone taastamisväärtusest kulumi.


Hoone kindlustusväärtuseks peetakse vahel elamu või korteri turuhinda, kuid tegelikult ei ole kindlustusväärtuseks turuhind! Kindlustusväärtus on taastamis- või jääkväärtus. Tähtis on silmas pidada, et elamu või korter poleks ala- või ülekindlustatud.


Alakindlustus võib tekkida siis, kui kindlustusvõtja pole selle võimalikele tagajärgedele mõelnud ja on kindlustusmakse vähendamise eesmärgil valinud taastamisväärtusest väiksema kindlustussumma. Alakindlustus võib tekkida ka näiteks olukorras, kus ehitushinnad väga kiiresti tõusevad.


Kui kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust, siis on tegemist ülekindlustusega. Sellisel juhul maksab kindlustusvõtja kindlustusseltsile otstarbetult suurt kindlustusmakset.


Kindlustusjuhtumist tuleb oma kindlustusseltsile teatada esimesel võimalusel, soovitavalt ka kirjalikult. Vargusest, vandalismist ja röövimisest tuleb peale kindlustusseltsi teavitada politseid. Tulekahju tuleb üldjuhul registreerida politseis ja päästeteenistuses.


Et hüvitise väljamaksmisega tõrkeid ei tekiks, peavad kindlustatud vara kasutajad olema täitnud selle kohta kehtivaid ohutusnõudeid. Ohutusnõuded on kehtestatud näiteks tuleohutusele, kütteseadmete õigele käsitsemisele, veeavariide ärahoidmisele, elektriohutusele jms. Ohutusnõuded võivad tuleneda õigusaktidest, konkreetse toote suhtes kehtestatud eeskirjadest, juhenditest, erinevatest tootekataloogidest. Ohutusnõuete eiramine võib tähendada seda, et kindlustusselts keeldub kahju hüvitamisest või vähendab väljamakstavat hüvitist.

Näide

200-ruutmeetrine maja on kindlustatud 100 000 eurole. Omaniku omavastutus on 1000 eurot.

Tulekahjus hävivad maja teine korrus ja katus. Ehitusfirmade hinnangul kulub hävinud osa taastamiseks 75 000 eurot. Kui hävinud oleks kogu maja, kuluks taastamiseks 150 000 eurot. Vahe kindlustussumma ja tegeliku taastamisväärtuse vahel on seega 50 000 eurot ehk 33%. Teisiti öeldes on tegu 33-protsendise alakindlustusega. 

Alakindlustuse puhul on kindlustusseltsil õigus vähendada väljamakstavat hüvitist alakindlustuse protsendi võrra. Seega saab majaomanik hüvitist 75 000 eurot * (1 – 33%) – 1000 eurot = 49 250 eurot ja 25 750 eurot maja teise korruse ning katuse taastamiseks peab ta välja käima omast taskust. 

Sellist probleemi poleks tekkinud, kui maja oleks kindlustatud 150 000 eurole – omanik saaks hüvitist 75 000 eurot – omavastutus 1000 eurot = 74 000 eurot.

7.9 Reisikindlustus

Reisikindlustuse eesmärgiks on reisiga seotud võimalike ootamatute kulude hüvitamine. Eelkõige selliste kulutuste hüvitamine, mis võivad tekkida välisreisil toimunud õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, samuti kulutuste korvamine seoses reisi ärajäämise, hilinemise või katkemisega, pagasi kaotsimineku, kahjustumise või vargusega või muude kindlustuslepingus kokku lepitud kuludega.


Kuna need kulutused võivad kindlustussündmuse korral hõlpsasti kasvada sadadesse või isegi tuhandetesse eurodesse, on reisikindlustuse sõlmimine reisi ajaks väga mõistlik.


Kuigi reisikindlustus on vabatahtlik kindlustus, võib selle olemasolu olla mõnda välisriiki sissesõidu eelduseks.


Reisikindlustuse maksumus sõltub eri aspektidest, nagu näiteks reisija vanus, sihtpunkt, reisi pikkus, kindlustussumma jne.


Reisikindlustust on võimalik sõlmida pikkusega kuni üks aasta, seejuures ei ole reiside arv nimetatud aja jooksul piiratud. Tasub aga tähelepanu pöörata, et vastavalt kindlustusseltside tingimustele võidakse ühe reisi pikkust piirata. Näiteks ühe kindlustusseltsi tingimuste järgi ei tohi reis kesta üle 28 päeva, teise kindlustusseltsi tingimuste järgi aga üle 90 päeva.


Üldjuhul ei hüvita kindlustusseltsid kahju, mis juba kuulub hüvitamisele teiste isikute poolt: näiteks kulusid, mis vastavalt rahvusvahelistele lepingutele või seadustele kuuluvad hüvitamisele haigekassa, lennufirma, turismifirma jt asutuste poolt.


Reisikindlustuslepingu tüüpilisteks osadeks on tervisekindlustus, reisitõrkekindlustus, pagasikindlustus, õigusabikindlustus ja tsiviil-vastutuskindlustus.
Tervisekindlustus (meditsiiniabikindlustus) katab kulud, kui reisi ajal toimub:

  • ootamatu haigestumine või ootamatu tervisliku seisundi halvenemine;
  • õnnetusjuhtum, mille tagajärjeks on kehavigastus või trauma;
  • haigestumine hambapõletikku;
  • kindlustatud isiku surm.

Hüvitamisele ei kuulu üldjuhul näiteks plaaniline ravi, taastusravikulud, alanud sünnituse tõttu tekkinud kulud jne.


Hüvitamisele kuuluvad summad on eri kindlustusseltsidel erinevad. Peale hüvituslimiitide võivad kehtida muud piirangud ja omavastustus. Näiteks ühe kindlustusseltsi tingimuste järgi võib hambaravi hüvituslimiit olla 100 eurot, teise kindlustusseltsi tingimuste järgi aga 200 eurot, ühe kindlustusseltsi tingimuste järgi võib statsionaarse haiglaravi hüvitatav pikkus olla 30 päeva, teise kindlustusseltsi tingimuste järgi aga 45 päeva jne.
 
Tervisekindlustuslepingu sõlmimisel tuleb mõelda, kas reisi ajal on plaanis tegeleda spordiga või mitte. Reisikindlustuslepingu tingimustes on välja toodud spordialad, nagu näiteks mägironimine, sukeldumine, surfamine jt, mida peetakse riskiohtlikeks. Kindlustusselts spordiga tegelemise tagajärjel tekkinud vigastusi üldjuhul ei hüvita, nende riskide katmiseks tuleb sõlmida lisaleping.


Erilist tähelepanu tuleb kindlustustingimustele pöörata rasedatel, sest neile kehtivad üldiselt eritingimused: näiteks kindlustatakse ühe kindlustusseltsi tingimuste järgi rasedaid ainult kuni 12. rasedusnädalani.


Euroopa Liidu liikmesriikides reisimiseks on Eesti Haigekassas kindlustatud inimestel võimalik vormistada ka Euroopa ravikindlustuskaart, millega saab arstiabi võrdsetel tingimustel selles riigis elavate inimestega (vt www.haigekassa.ee). Tasub aga meeles pidada, et reiskindlustuse kate on igal juhul laiem kui Euroopa ravikindlustuskaardil. Kaardi alusel kaetakse küll vajaliku arstiabi kulud, kuid ei hüvitata omavastutusega seotud tasusid: näiteks visiiditasu, voodipäevatasu jne; ei kaeta riikidevahelise transpordi kulusid. Osades riikides hüvitatakse Euroopa ravikindlustuskaardi alusel erakliinikute osutatud raviteenused vaid osaliselt või ei hüvitata neid üldse, aga reisikindlustus nimetatud kulud enamasti katab. See-eest hüvitatakse ravikindlustuskaardi alusel kulud arstiabile, mille põhjuseks on kroonilised haigused või raseduse tõttu tekkinud tervisehädad.


Reisitõrkekindlustuse abil on üldjuhul võimalik end kindlustada järgmiste riskide vastu:

  • Reisi ärajäämine ehk kui kindlustatud isikul ei ole võimalik planeeritud reisile minna. Põhjuseks võib olla näiteks lähisugulase ootamatu haigestumine või kindlustatud isiku varale tekitatud kahju, mille tõttu on vajalik olla kodumaal.
  • Reisi katkemine ehk kui kindlustatud isik on sunnitud reisilt ennetähtaegselt tagasi pöörduma. Põhjuseks võib olla näiteks lähisugulase eluohtlik seisund või surm.
  • Reisile hilinemine ehk kui kindlustatud isik ei jõua õigeks ajaks reisi alg- või transiitpunkti. Põhjuseks võivad olla näiteks lennuki tehniline rike või ilmastikuolud.

Enne reisikindlustuse sõlmimist kontrollige, millal täpselt hakkab kindlustus kehtima. Kindlustusseltsid sätestavad lepingu jõustumise tähtaja erinevalt, leping võib kehtima hakata kohe pärast selle sõlmimist, aga ka näiteks alles 2–3 päeva pärast alates selle sõlmimisest ja kindlustusmakse tasumisest.


Kindlustusselts võib keelduda hüvitise maksmisest näiteks siis, kui lennureisi edasilükkamine või ärajäämine oli seotud streigiga, kui reisitõrke põhjuseks oli aegunud pass, kindlustatud isiku kroonilise haiguse ägenemine jne. Üldjuhul ei loe kindlustusselts reisitõrkeks tiiburlaeva või Eesti-sisesel regulaarliinil sõitva laeva hilinemist või väljumata jäämist.


Üldjuhul ei hüvita kindlustusselts kahju, kui kindlustatud isik hilineb reisile, sest reisi ajagraafik oli planeeritud valesti ega arvestatud ümber-istumiseks ettenähtud ajaga. Kindlustusselts ei hüvita üldjuhul kahju ka siis, kui reisile hilinetakse liiklusummiku tõttu, v.a juhul, kui ummik on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel.


Reisitõrkekindlustuse korral võib kindlustusselts nõuda enne kahju hüvitamist mitmesuguseid tõendeid, nagu näiteks arstitõend, politsei tõend, transportettevõtte tõend hilinemise ja selle põhjuse kohta jne. Üldjuhul ei hüvita kindlustusselts kahju, mis kuulub hüvitamisele teiste isikute poolt. Näiteks kulud, mis vastavalt rahvusvahelistele lepingutele või seadustele kuuluvad hüvitamisele lennufirma, turismifirma jt asutuste poolt.


Pagasikindlustuse abil on üldjuhul võimalik kindlustada järgmiste riskide vastu:

  • pagasi vargus või röövimine;
  • pagasi hilinemine;
  • pagasi kaotsiminek, kahjustumine või hävimine transpordiettevõtte süül.

Kindlustusselts võib kehtestada pagasile järelevalve ja hoiustamisega seotud erinõuded. Näiteks võib kindlustusselts keelduda kahju hüvitamisest, kui videokaamera, kohver või pass oli jäetud autosse ilma järelevalveta või autouksed ei olnud lukustatud.


Pagasi hilinemisel transportettevõtte süül võib kindlustusselts hüvitada hädavajalikele esmatarbekaupadele tehtud kulutused. Siin kehtivad erinevad ajalised piirangud: näiteks ühe kindlustusseltsi tingimuste järgi hakkab õigus hüvitisele kehtima pärast 4-tunnilist pagasi hilinemist, teise kindlustusseltsi tingimuste järgi aga alles pärast 12-tunnilist hilinemist.


Pagasikindlustuse korral võib kindlustusselts nõuda enne kahju hüvitamist erinevaid tõendeid ja tšekke, nagu näiteks politsei tõend, transpordiettevõtte tõend vara kahjustumise või kadumise kohta, esmatarbekaupade ostmise tšekid jne.


Õigusabikindlustus hüvitab mõistlikud õigusabikulutused. Mõned kindlustusseltsid võivad vajadusel hüvitada lisaks õigusabile ka kautsjoni kindlustussumma ulatuses. Üldjuhul ei hüvita kindlustusselts kulutusi õigusabile, mis on seotud näiteks kindlustatud isiku sooritatud kriminaalkorras karistatava teoga või seoses töökohustuste ja teiste lepinguliste kohustuste rikkumisega.


Tsiviilvastutuskindlustus hüvitab kahju, mida võib kindlustatu reisi ajal ettekavatsematult tekitada kolmandale isikule ning mille suhtes tal tekib tsiviilvastutus. Üldjuhul võib kindlustusselts hüvitada kahju määratud limiitide ulatuses, mis on seotud näiteks ravikulude või esemete taastamiseks tehtavate kulutustega.
 

7.10 Õnnetusjuhtumikindlustus

Õnnetusjuhtumikindlustuse eesmärgiks on hüvitada kulud, kui kindlustatu jääb õnnetusjuhtumi tagajärjel ajutiselt või püsivalt töövõimetuks või vajab pikaajalist ravi. Kindlustatu surma korral makstakse kindlustushüvitis kindlustatu lähedastele.


Kui sõlmida kindlustusleping mõttega kindlustada õnnetuse puhul lähedastele rahaline toetus, tuleb arvestada, et hüvitist makstakse neile ainult juhul, kui kindlustatu elu katkes õnnetusjuhtumi, mitte haiguse tagajärjel.


Kindlustusmakse suurus sõltub valitud hüvitise liigist ja suurusest. Kindlustusmakse suurust välja arvutades arvestavad kindlustusseltsid üldjuhul ka kindlustatu sugu, ametit ja seda, kas tal on riskantseid hobisid.


Õnnetusjuhtumikindlustus on kahjukindlustuse liik, kuid seda võivad lisakindlustusena pakkuda ka elukindlustusseltsid, sest õnnetusjuhtumikindlustus hõlmab endas ka elukindlustuse elemente.


Õnnetusjuhtumikindlustuse puhul on enamasti võimalik valida järgmiste kindlustuskaitsete vahel:

  • Ajutise töövõimetuse hüvitis. Vastavalt kindlustuslepingule makstakse hüvitisena päevaraha, haigla päevaraha või valuraha.
  • Invaliidsushüvitis. Hüvitist makstakse juhul, kui kindlustatul tekib õnnetusjuhtumi tagajärjel püsiv vaimne või füüsiline ¬tervisekahjustus ehk invaliidsus.
  • Surmajuhtumi hüvitis. Hüvitist makstakse pärijatele või soodustatud isikutele juhul, kui kindlustatu suri õnnetusjuhtumi tagajärjel. Sellisel lepingul on mõtet vaid siis, kui kindlustatul on tema sissetulekust sõltuvaid lähedasi.

Kindlustusseltsid võivad pakkuda ka eri hüvitiseliikide kombineerimise võimalusi, kindlustust ainult tööajaks või ainult vabaks ajaks jne. Alpinismi, sukeldumise vms spordialadega tegelejatele tavaline õnnetusjuhtumikindlustus ei sobi, sest nendest harrastustest tulenevaid õnnetusi see ei kata.


Kindlustusseltsil on üldjuhul õigus kahju hüvitamisest keelduda, kui kahju põhjustati tahtlikult. Samuti siis, kui õnnetusjuhtumi põhjustas või sellele aitas kaasa kindlustusvõtja alkoholi- või narkootiline joove. Kindlustusselts vabaneb vastutusest ka siis, kui kindlustusjuhtum põhjustatakse tahtlikult õigusvastase teoga.

7.11 Elukindlustus

Elukindlustuse eesmärk on tagada kindlustatu surma puhul toimetuleku- ja valuraha kindlustusvõtja nimetatud soodustatud isikule ja/või säästa raha oodatavaks sündmuseks – näiteks lapse kõrgkooliõpinguteks, enda pensionipõlveks vm. Mõned elukindlustuslepingud tagavad kindlustusvõtja surma korral lähedaste toimetuleku, teised aitavad säästa ja kolmandad teevad mõlemat.


Üheks elukindlustuslepinguks on kindlustus surmajuhtumiks. Sellist lepingut sõlmides võib kindlustusperioodi valida nii, et see katab näiteks eluasemelaenu tagasimaksmise aja või aja, mil Teie lapsed kasvavad ja ise veel ei tööta. Kui Teiega lepingu kehtivuse ajal õnnetust ei juhtu, siis ei pea kindlustusselts lepingu lõppedes ühtki väljamakset tegema.


Lepingut sõlmides peab kindlustusvõtja otsustama, kui suur on kokkulepitud hüvitise summa, mis tema surma korral soodustatud isikule välja makstakse. Valitud summa suurusest sõltuvad igakuised kindlustusmaksed.


Klassikalise elukindlustuse levinud liik on laenukindlustus. Sel juhul kindlustab pangalaenu võtnud isik oma elu ning surma korral maksab pangale laenujäägi tagasi kindlustusselts, mitte pärijad. Laenukindlustuslepingut sõlmides võib kindlustusperioodi valida nii, et see katab näiteks eluasemelaenu tagasimaksmise aja või aja, mil kindlustatu lapsed on eeldatavasti lõpetanud kooli ja tööle asunud. Üldjuhul väheneb hüvitamiseks kokku lepitud summa vastavalt laenujäägi vähenemisele.


Kui kindlustatud isik sooritab kahe aasta jooksul arvates elukindlustuslepingu sõlmimisest enesetapu, siis ei ole üldjuhul kindlustusseltsil kohustust soodustatud isikutele hüvitist maksta. Kindlustusseltsi kohustus võib jääda kehtima, kui enesetapp sooritatakse vaimutegevuse patoloogilise kõrvalekalde seisundis, mis välistab vaba tahte. Kindlustusselts võib keelduda hüvitamise kohustusest ka juhul, kui kindlustusvõtja andis lepingu sõlmimisel seltsile valeinformatsiooni. Üldjuhul ei või kindlustusselts lepingut muuta üksnes põhjusel, et kindlustatud isik vananeb või tema tervislik seisund halveneb.


Kapitalikogumiskindlustus tähendab võimalust raha säästa ja pakub samas kindlustatu lähedastele tema surma korral toimetuleku- ja valuraha. Kindlustushüvitis makstakse välja kindlustatud isiku surma korral või kui saabub lepingus kokku lepitud tähtaeg. Surmahüvitis võib võrduda säästetava või juba säästetud summaga, aga võib sellest ka erineda – sõltub lepingust.
 

Kapitalikogumiskindlustuse alla mahuvad garanteeritud intressiga elukindlustus ja investeerimisriskiga elukindlustus. Mõlemast oli juttu 4. peatükis.


Pensionikindlustus on sarnane kapitalikogumiskindlustusega, kuid nagu võis lugeda 5. peatükist, laieneb kolmandale pensionisambale tulumaksusoodustus.


Kapitalikogumiskindlustust sõlmides peab meeles pidama, et lepingu katkestamine vahetult pärast lepingu sõlmimist kujuneb väga kalliks. Seda põhjustab asjaolu, et kindlustusselts arvestab kindlustusmaksete reservist maha kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulud. Lepingu katkestamise soovi vallandab mõnikord see, kui kindlustusvõtja on läbimõtlematult sõlminud surmajuhtumikindlustust ja kogumiskindlustust kombineeriva lepingu ning võtnud selle juurde lisakindlustusena veel õnnetusjuhtumikindlustuse. Kui kindlustusvõtja peamiseks sooviks oli tegelikult elukindlustuslepinguga raha säästa, mitte riske maandada, kujuneb säärase lepingu tasude suurus talle pettumustvalmistavalt suureks.

 

8 Töölehed

 

 

 

Viimati uuendatud 7. september 2021