Jaga Facebookis
Jaga Twitteris
E-kiri
Rahatarkuse teema on lastele väga põnev, kuid tihti tuleb neile uudisena, et rikkaks ei saadagi üleöö, tõdeb rahatarkuse õpetaja Karl Läll, kes annab rahatarkuse tunde kolmes Eesti koolis kokku seitsmele klassikomplektile. Ilma toetava keskkonnata on keeruline midagi saavutada, mistõttu paneb ta koolitundides suurt rõhku ka suhetele lähedastega.
Te töötate TalTechi autonoomsete sõidukite laboris ning selle kõrvalt õpetate erinevates koolides rahatarkust. Miks teile on oluline just rahatarkust õpetada?
Olen veendunud, et hea õpetaja saab edukalt õpetada ainult neid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, millesse ta ise usub. Põlise linnalapsena oleksin ilmselt vilets loodusõpetuse õpetaja. See ei tähenda, et loodusõpetus ei ole oluline, vaid mina oleks vale inimene selle õpetamiseks. Seega õpetan rahatarkust, sest pean ise rahatarkust oluliseks. Olen näinud nii lähemalt kui ka kaugemalt, milline näeb elu ilma rahatarkuseta välja, ja minu hinnangul see elu liiga tore ei ole. Meeldib see meile või mitte, aga raha olemasolu, veel enam selle puudumine, määrab olulise osa meie kogemusest siin planeedil sünnist surmani.
Miks on tähtis lastele õpetada rahatarkust?
Mina vaatan seda läbi negatiivsuse vältimise prisma. Igal aastal küsin kõigis klassides oma õpilastelt, kes neist plaanib vägivaldses suhtes või rahalistes raskustes üksikvanem olla. Seni pole ükski õpilane kätt tõstnud. Ometi teame, et need inimesed on olemas ja neid ei ole vähe. Sellega on veidi nagu kõigi halbade asjadega: ega minuga seda juhtu! Aga kui juhtub, võib juba liiga hilja olla plaani tegemiseks. Õnneliku elu jaoks ei ole vaja olla multimiljonär – esimesed selgelt tajutavad muutused igapäeva õnnes, meeleolus ja suhetes lähedastega tekivad juba siis, kui esimest korda elus on tuhat eurot meelerahufondis. Soovin, et inimesed saaksid seda head elu elada. Just inimesed, mitte õpilased. Ilma toetava keskkonnata on keeruline midagi saavutada ja seetõttu räägime tunnis palju ka suhetest. Lapse jaoks on defineeriv suhe ikkagi suhe tema vanematega. Julgustan kõiki õpilasi rahatunnis räägitut läbi arutama ka oma vanematega, sest rahatarkus ei ole ainult laste jaoks. Kui laps võib-olla teemast aru ei saa, aga ta räägib kodus sellest isa ja emaga ning neil läheb väike tuluke põlema, on see sama suur võit. Samuti, kui laps ei julge kodus oma rahaplaane vanematega arutada, siis tuleb küsida, miks see nii on. Igal aastal kohtan õpilasi, kes ütlevad, et nende vanemad tegid ka endale meelerahufondi või avasid kolmanda pensionisamba. Need on alati südantsoojendavad lood. Kahjuks on igal aastal ka selliseid lugusid, kus laps ütleb, et ta ei saa kodus rahast rääkida. Õnneks tuleb viimast ette kümme korda vähem.
Kas õpilased ise huvituvad rahatarkusest? On see neile põnev teema?
Tohutult huvituvad. Meedia räägib sellest, laste maailmapilti kujundabki meedia suurel määral, nii heas kui ka halvas. Neid inimesi, kel on hea meediakirjaoskus ja võimekus eristada sisulist infot sisutust, on üllatavalt vähe. Rahatarkuse teema on lastele väga põnev, kuid keerulisemaks läheb siis, kui tuleb välja, et see ei olegi lihtsalt jalutuskäik pargis. Igaüks tahab miljonär olla, aga reaalsus on see, et iga saavutuse taga on alati pikaajaline struktureeritud töö. Mina kasutan oma töös väga palju spordimetafoore: ilusaid kõhulihaseid tahavad endale kõik, aga jõusaalis tahavad vähesed käia. Samamoodi tahavad õpilased rikkad olla ja igal aastal tuleb alustavatele gruppidele uudisena, et rikkaks ei saada niisama, üleöö, ühte õigesse aktsiasse viie euro investeerimisega ega õige lotopileti ostmisega. Kusjuures rahvusvaheline statistika näitab, et umbes 70 protsenti lotomiljonäridest on viis aastat pärast lotovõitu vaesemad kui enne, ning kolmandik kuulutab välja eraisiku pankroti. Seega rahapatakaga pähe löömine kahjuks automaatselt tarkust ülemisele korrusele juurde ei too.
Kuidas te suures pildis lastele rahatarkust õpetate? Kas mängite mänge, räägite lugusid, käite väljasõitudel?
Minu tunnid baseeruvad sokraatilisel meetodil. Õpilastel on väga suur roll õpetatava sisu suunamisel. Mul ei ole mõtet õpetada midagi, mis neid ei huvita, siis nagunii ei kuulata ja midagi ei jää meelde. Selle tulemusena nende hoiakud ja käitumine ei muutu. Väga suur osa on kogemuslugudel, nii minu kui ka õpilaste omadel. Rahatarkuse mõttes defineerivad edu eelkõige psühholoogia ja hoiakud. Kui mul tekib tunne, et õpilased on oma hoiakute ja meelestatusega jõudnud mingisuguse tasemeni, siis mängime tunnis erinevaid mänge, mis simuleerivad lihtsustatud tasemel erinevate varaklasside käitumist, ja vaatame, kuidas meil mängurahaga mängimine läheb. Paralleelselt sellega teeme koduseid töid, kus kaardistame enda või pere rahakäitumist. Õpetaja ei pea teadma, mis lapsel rahaasjades toimub ja reeglina ei olegi vaja õpetaja tagasisidet. Kui õpilane ütleb, et ta ei taha oma pangakonto väljavõtet vaadata ega teada, mis seal toimub, siis tegelikult saab ta ka ilma õpetaja sekkumiseta väga hästi aru, et asjalood on halvasti. Sellele tuginedes saab juba toimetada. Kuna uuringud näitavad, et eestlaste rahakäitumisega on samamoodi nagu tervisekäitumisega (kõik teavad, et suitsetamine ja liigne joomine kahjustavad tervist, aga ometi märgatav osa inimesi teeb seda ikka), siis on oluline, et need teoreetilised teadmised ja hoiakud saaksid ka praktilise väljundi. Seega rahatarkuse tunnis teevad õpilased ka oma esimesed rahatargad otsused: mõne jaoks on see meelerahufondi kogumine, mõne jaoks mõttetu rahakulutamise lõpetamine, et suunata raha sellisesse tarbimisse, mis pakub rohkem väärtust; mõne jaoks elu esimese investeeringu tegemine, mõne jaoks kolmanda samba avamine või lihtsalt perega rahaasjade paika seadmine.
Väga palju räägitakse investeerimisest ja rikkaks saamisest. Ütlesite, et õnneliku elu jaoks ei ole vaja olla multimiljonär – milline on ikkagi teie fookus rahatarkuse õpetamisel?
Kolmandik eesti peresid tülitseb konkreetselt raha pärast ja teine kolmandik ei tülitse raha pärast, kuid pingeline rahaline seis vallandab emotsioonid siis, kui keegi on unustanud prügi välja viia või nõud pesta. Karikas on täidetud rahamuredega ja siis mingi muu tühine asi on see viimane piisk. Investeerimise ja rikkaks saamise väärtus ei seisne kontojäägi suuruses, vaid selles, et kindel finantstaust võimaldab stressivabamalt elada. Kes ei tahaks kahe kolmandiku võrra vähem tülisid, vaidlusi, negatiivseid emotsioone või probleeme enda ellu? Numbrilises mõttes ei ole investeerimises oluline parima investeeringu ülesleidmine, vaid suurte vigade vältimine. Alles sai Eesti Ekspressist taas loetud lugu sellest, kuidas noor naine müüs oma kodu maha, et suunata raha oma elukaaslase poolt tehtud viiekordse võimendusega krüpto investeeringutesse, millest ta väga hästi aru ei saanud ja mille tagajärjel ta kogu rahast ilma jäi. Nüüd pole tal oma kodu, mille ta vanemad talle kinkisid, paarisuhe on purunenud. Lihtsate vigade vältimine viib väga kaugele.
Millal peaks üldse hakkama lastega rahast rääkima?
Selles vanuses, kus laps on võimeline nendest asjadest aru saama. Näiteks sel hetkel, kui laps küsib, miks ei võiks kogu poes olevat šokolaadi ära osta. Mu sõbra nelja-aastane laps küsis: "Issi, kui meil raha ei ole, siis miks me lihtsalt ei osta poest raha juurde?" Täiesti aus küsimus nelja-aastase kohta, mille baasilt saab juba toimetada.
Rahatarkuse õpetamisele pööratakse Eestis aina rohkem tähelepanu. Miks on rahatarkus oluline oskus tänapäeva ühiskonnas?
Sellele küsimusele on keeruline lühidalt vastata. Iga asi, mida me elus teeme, seondub rahatarkusega, alates sellest, kuidas me oma vaba aega sisustame, kuni selleni, kust me endale elukaaslase leiame või millist ravi me endale haigestumise korral lubada saame. Kui arst kirjutab retsepti välja, aga ravimi ostmiseks raha ei jätku, on päris jama. Pigem tuleks vastupidi küsida — mis kohas ei ole rahatarkus oluline? Isegi kõige suurem loodushuviline, kes soovib rahus uurida putukaid kuskil vihmametsas, kus tsivilisatsioonist ei ole kippu ega kõppu, vajab raha varustuse ja seadmete hankimiseks, vihmametsa ja sealt tagasi jõudmiseks, ja kui midagi peaks valesti minema, siis ka raha selleks, et vajadusel ta helikopteriga esimesse haiglasse transporditaks. Seega on rahatarkus oluline ka neile, kes ei soovi raha peale mõelda ja soovivad oma elu rahavabalt elada.
See, et rahatarkust aina enam õpetatakse, on kindlasti hästi. Aga kas midagi on ka halvasti?
Tsiteerin Norstati poolt läbi viidud uuringut, kust selgub, et koguni 58 protsendil elanikest on meelerahufondis vaid ühe kuupalga jagu raha või vähem. Nimelt on säästudeks võtta ühe kuu palk 11 protsendil vastanuist. Vähem kui ühe kuu palk on varutud 14 protsendil ning ootamatuste suhtes sootuks kaitsetud ehk ilma meelerahufondita on 33 protsenti uuringule vastanutest. Kui 58 protsenti inimestest elab kuristiku serval, siis ega see hästi ei ole. Suur osa neist mõistab, et nad elavad kuristiku serval, kuid neil puuduvad oskused või valmisolek teha oma elus muudatusi, mis neid kuristikust kaugemale viiks.
Milliseid raamatuid, mänge või muid materjale soovitate lapsevanematele, kes sooviksid oma lastele rahatarkust õpetada?
Sõltub lapse vanusest. Kirjastus WW Print pakub häid materjale, näiteks noorematele sobib raamatutest "Koer nimega Money" ja veidi vanematele "Kuidas alustada investeerimisega". Tihti on nii, et lapsega õppides saab ka lapsevanem ise õppida.
Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium, Eesti Pank ja Eesti Pangaliit tunnustavad konkursi „Rahatarkuse vedur“ raames isikuid ja organisatsioone, kes on andnud valdkonna eestvedajatena märkimisväärse panuse Eesti inimeste rahaga ümberkäimise oskustesse. Antud artiklisarjas tutvustab Finantsinspektsioon rahatarkuse õpetajaid, kes osalesid „Rahatarkuse vedur“ 2024 konkursil.